Neitsi Maarjal on oluline roll enamikes ajaloolistes kristlikes konfessioonides, sealhulgas protestantismis. Maarjale on pühendatud suur hulk kirikuid kogu maailmas, samuti Eestis. Meie kodumaa, õigupoolest Vana-Liivimaa tervikuna, kannab Maarjamaa nime, sest ta on pühendatud Jumalaemale.
Konfessiooniti on teoloogilised rõhuasetused siiski erinevad. Isegi ortodokside ja katoliiklaste marioloogias leidub erinevusi. Katoliiklikke Maarja-dogmasid on neli. Need on Maarja nimetamine Jumalasünnitajaks, tema jääv neitsilikkus, taevasse võtmine ja pärispatuta saamine. Ortodoksid tunnistavad esimest kolme õpetust, luterlased esimest kahte, sest kahe viimase puhul ei nähta konkreetset alust pühakirjas.
Selles lühiloengus ei taha ma siiski käsitleda Maarja-dogmade tekkimist ega visandada lühiülevaadet marioloogiast, vaid vaadelda ainult kahte aspekti. Selleks on küsimus, milles Maarja austamine seisneb ja kas me saaksime näha Maarjas taevast eestpalvetajat.
«Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved»
Põhjus, miks kristlased austavad Maarjat, on see, et ta tõi ilmale meie Õnnistegija ja Lunastaja Jeesuse, kes on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Kõige esimene dogma Maarja kohta, mille üldine kirik heaks kiitis, on tema nimetamine Jumalasünnitajaks (Theotókos). See juhtus aastal 431 Efesose oikumeenilisel kirikukogul.
Eriline koht on Maarjal Luuka kirjutatud evangeeliumis ja apostlite tegude raamatus. Lisaks Jeesuse sünniloole kõneleb Luuka evangeelium kohe esimeses peatükis ingel Gabrieli külastusest ja rõõmusõnumi kuulutamisest Maarjale: «Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.» Selle kirjakoha alusel tähistavad kristlased Issanda kuulutamise püha ehk paastumaarjapäeva (25. märts).
Edasi räägib Luukas Maarja külaskäigust oma sugulase Eliisabeti juurde. Lapseootel Maarjat nähes hüüab Eliisabet: «Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!» Ingli tervituse ja Eliisabeti sõnade alusel on kujunenud tuntud palve «Ole tervitatud, Maarja».
Katoliikluses tähistati Maarja külaskäigu püha vanasti (s.t 13.–20. sajandini) 2. juulil, tänapäeval 31. mail. Selle püha üks vana nimetus on «Maarja mäkkeminek». Meie rahvakalendris nimetatakse seda ka heinamaarjapäevaks.
Luukas esitab veel Maarja kiituslaulu – ladina keeles kutsutakse seda Magnificat ning sellest on saanud õhtupalvuse (vesper) osa. Kiituslaul sisaldab Maarja sõnu: «Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev». Olgu märgitud, et Maarja õndsakskiitmine ei toimu tema enda pärast, vaid seetõttu, et Jumal on teinud talle – ja tema kaudu kogu inimkonnale – suuri asju.
Nii roomakatoliku kui ortodoksi kiriku kalendris on suur hulk Maarjaga seotud kirikupühi. Neist olulisemate hulgas on 15. augustile langev Maarja uinumispüha või kui täpne olla, siis katoliiklastel on see Pühima Neitsi Maarja taevasse võtmise suurpüha, ortodoksidel Jumalaema uinumise püha. EELK kirikukalendris nimetatakse seda Neitsi Maarja uinumise pühaks.
Tuleb mainida, et ka luterlikus kirikus säilis läbi sajandite mitu Maarjaga seotud püha. Näiteks 1823. aastal Tallinnas ilmunud ja keiserliku konsistooriumi kulul trükitud jutluseraamatust leiame jutlusetekstid «Maria Puhhastamise ehk Küünla Päwal», «Maria Kulutamise ehk Paast-Maria-Päwal» ja «Maria Katsmaminnemisse ehk Heina-Maria-Päwal». Seega ei ole maarjapäevade kiriklik tähistamine luterlastele kaugeltki võõras, kuigi nende pühade sisu muudeti Kristuse-keskseks.
Advocata nostra – Maarja kui eestkostja
Viimane teade Issanda ema maisest elust, mille pühakirjast leiame, kõneleb temast algkoguduse palveosaduses: «Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega» (Ap 1:14). Seega on Maarja kahtlemata meie kaaspalvetaja.
Kas on aga õige pöörduda Maarja poole eestpalvesooviga, et ta paluks meie, siin maa peal võitlevate inimeste eest? Nüüd võiks vastu küsida: kui Maarja on võetud taevasse, Jeesuse juurde, miks ei peaks ta palvetama koguduse eest ja koos kogudusega? Kogudus on ju Kristuse ihu, õpetab pühakiri. Maarja aga on Kristuse ema. Tuleb rõhutada, et Maarja poole ei palvetata kui Kristuse või kui Jumal-Isa poole, vaid pigemini palvetatakse koos temaga. Sisuliselt on see ju sama, kui palume kelleltki eestpalvet. Me seisame palves Jumala ees, ent palume samuti tervet kogudust või oma sõpru ja lähedasi, et nad meie eest Jumalat paluksid. Seda ei peeta Jeesuse vahendamise kõrvale heitmiseks.
Antiookia ortodoksi patriarhaadi Byblose ja Botrise metropoliit George Khodr on öelnud: «Traditsioonilised kristlased, see tähendab ortodoksid ja katoliiklased, ei tee Maarjast jumalat. See süüdistus on väär ega oma mingisugustki ajaloolist alust. Mitte keegi pole Maarjat Kristusega võrdseks teinud. Kristus on ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel ning lunastus saab teoks ainult Tema läbi. Kui ütleme, et Maarja on meie eestkostja, ei väida me tema kohta midagi enamat kui seda, et ta palub meie eest. Meie usus ei ole midagi, mis läheks lahku tõsiasjast, et usume seda, et päästet vahendab ainult Kristus. Meie veendumus, et ainult Kristus on maailma Päästja, ei vastandu usule, et need, keda Jumal on kirgastanud, seisavad Tema ees palves.»
Niisiis on igati põhjendatud näha Maarjas meie eestpalvetajat või eestkostjat (lad. advocata nostra). Siiski on nii katoliiklikus kui ortodoksi õpetuses ja vagaduses seoses Neitsi Maarjaga elemente, mis mõjuvad protestantidele võõristavalt. Usupuhastuses sündinud protestantlikud kirikud on rohkem või vähem suhtunud Maarja austamisse ettevaatlikult või koguni eitavalt. On mitmeid vastuväiteid Maarja austamisele – mainin siinkohal kolme, mis on omavahel põimunud.
Esiteks, Maarja austamine võib juhtida tähelepanu Kristuselt kõrvale. Ühes luterlikus usutunnistuslikus kirjutises, nimelt Augsburgi usutunnistuse apoloogias (1530) on öeldud: «Kuigi ta [Maarja] on väärt suurimat austust, ei taha ta ometi, et teda võrdsustataks Kristusega…» Võimalik, et rahvavagaduses kujunes Maarja uskliku jaoks armastava ja halastava ema võrdkujuks, samas kui Kristust peeti karmiks kohtunikuks. Kuid teoloogiliselt on võimalik teha selget vahet Jumalale kuuluva teenimise (kr. latreia) ja pühade inimeste kristliku austamise (kr. proskynesis) vahel. «Kummardades pühakuid, austame Kristust, kes elab nendes,» ütleb vene teoloog metropoliit Illarion (Alfejev). Kristus elas siia maailma sisenedes füüsiliselt üheksa kuud neitsi Maarjas.
Teiseks väidetakse, et Piibel ei anna alust pühakute austamisele ega nende appihüüdmisele. «Selle kohta pole ka ei käsku, soovitust ega eeskujugi Pühakirjas,» ütleb Martin Luther oma Schmalkaldia artiklites (1537). Kolmandaks kerkis üles küsimus, et kuidas saavad pühakud – nende seas ka Maarja – meie eest palvetada, kui nad on «ammu surnud inimesed». Luterlusest palju radikaalsema reformatsiooni haru esindaja Johannes Calvin oli seisukohal, et pühakute appihüüdmine on selge ebausk, kus «ei häbeneta surnutele seda üle kanda, mis kuulub ainuüksi Jumalale ja Kristusele.»
Tegelikult ei ole selline arusaam «ammu surnud pühakutest» kooskõlas Piibliga. Evangeeliumidest võime lugeda, et Vana Testamendi pühad mehed Mooses ja Eelija ilmuvad Jeesusele ning kõnelevad Temaga. Ilmutusraamatus kõnelevad Jumalaga kristlike märtrite hinged, kes asuvad taevase altari all, ning ingel asetab pühade palved kuldaltarile (Ilm 6:9–10, 8:3). Jeesus õpetas, et Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Seega avaneb meile Jumala ilmutuse alusel märksa avaram vaade pühakutele ja nende rollile.
Kokkuvõtteks
Maarjal on Piiblis väga oluline koht. Temale osutab ettevaatavalt Vana Testament, tema rollist Jeesuse emana kõnelevad evangeeliumid, apostlite tegude raamat ja apostel Paulus, talle viidatakse ka Johannese ilmutuses. Mitte ükski teine inimene pole olnud Jumalale nii lähedal kui Maarja, kes kandis üheksa kuud oma ihus elavat Jumalat ning kes oli maise Jeesusega kuni Kolgatani välja. Seetõttu on Maarjal Kirikus aukoht, nii nagu talle kui Jumalasünnitajale kuulub aukoht ka taevas. Tema austamine aga erineb olemuslikult Jumala teenimisest. Ainult Jumalale kuulub meie ülim usuline austus ja teenistus.
Mis puutub aga Maarja austamise või teda käsitleva õpetuse erinevatesse aspektidesse, siis siin tuleks ka skeptikutel Kiriku traditsiooni valguses rohkem Piiblit uurida. Pühakiri kõneleb Maarjast rohkem ja nüansirikkamalt, kui arvata võiks. Ühtlasi tuleb tõdeda, et mida enam me Maarjat tundma õpime, seda rohkem õpime tundma ka tema Poega ning päästet, mille Ta meile tõi.
Lühiettekanne Pöide Maarja kirikus 15. augustil 2020, Neitsi Maarja uinumise pühal
