Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppide konverents andis 6. augustil 2020 vastuse kirikukogu [kiriku kõrgeim juhtimisorgan – toim.] küsimusele erimeelsuste lahendamise kohta kirikusisese aruteluga ja abielukäsituse alternatiividest. Vastuse koostamine kestis kaks aastat ning seda saab lugeda siit. Avalikkuses on korduvalt märgitud, et piiskoppidel oli erimeelsusi küsimuses suhtumisest samasooliste paaride kiriklikku laulatamisse. Tundub, et kõik piiskopid kurdavad asja keerulisuse pärast ning kinnitavad vajadust vastastikku lugupidava dialoogi järele.
Osa piiskoppidest tahaks säilitada abielu mehe ja naise vahelise liiduna, teised aga võtta kasutusele sooneutraalse abielukäsituse. Esimesi innustavad kiriku ärkamisliikumised, viimaseid aga peavoolumeedia ja homoaktivistid.
Kõrvalseisjana pani mind dokumenti lugedes enim hämmastuma, milles kõiges piiskopid on leidnud üksmeele. Oh oleks vaid rohkem erimeelsusi ja avalikku väitlemist! Lausa hirmutav on näha, millest kõigest mitmed minu teada luterlikku teoloogiat hästi tundvad piiskopid on juba taganenud. Dokumendi suurimaks probleemiks on selle eksitav üksmeel, mille raames arutelu toimub. Kui juba raam on vildakas, moondub ka kõik muu.
Milles siis dokumendi eksitav üksmeel seisneb?
Esiteks – dokumendi kohaselt ei ole abielukäsitus kiriku elu ega kristlase jaoks olemuslik küsimus. Isegi kui piiskopid täiesti õigesti märgivad, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning seadis abielu, siis praktikas nad eitavad, et loomis-, inim- ja abielukäsitus oleks kristliku usu jaoks nn punane joon. Kuidas siis? Sest piiskoppide arvates saab nendes küsimustes olla põhjendatult eri meelt ning see ei mõjuta üksiku kristlase usku ega kiriku elu ja ühtsust. Igasuguse häbita öeldakse dokumendis: «Kirik jääb Kristuse kirikuks ning elab täielikult Tema armu varal sõltumata oma abielukäsitusest ja -praktikast. Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»
Millel see väide küll põhineb, kui apostlikud kirjad ütlevad risti vastupidi: «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» (1Kr 6:9–10)
Jumala kuningriigi reaalsus on kristlikus kirikus kohal, aga see kuningriik kaob, kui Jumala loomiskord trambitakse jalge alla ning Tema nimega õigustatakse pattu.
Teiseks – dokument annab mõista, et kiriku ühtsus on teatud inimlik ja organisatoorne koospüsimine. Piiskoppide konverentsi sõnul saab kiriku ühtsust säilitada sõltumata erinevatest abielukäsitustest. Taolisel puhul oleks ühtsus midagi näilist ja inimestest lähtuvat. Üksmeel põhineb sel puhul omavahelisel kokkuleppel, lugupidaval käitumisel ning eriarvamuste heakskiitmisel.
«Seega, kui tahetakse tagada ühtsus, siis ainuke võimalus lahendada abielu küsimuses valitsevat erimeelsust on erimeelsuse heakskiitmine. (...) Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»
Kiriku tegelik ühtsus on ühtsus Kristuses ning ühtsus Tema ilmutatud sõnas. See on ülalt antud, seda ei saa ise luua, vaid sellega on võimalik üksnes liituda, pannes oma lootuse ilmutatud sõnale. Kuidas saab homoliitude tunnustamise puhul rääkida kiriku ühtsusest, kui Piibel nimetab homosuhtes elamist märgiks Jumala ja inimese lahutamisest: «Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.» (Rm 1:26–27)
Kuidas saab rääkida ühtsusest, kui dokumendis ei nimetata mitte kordagi Piiblist või luterlikust usutunnistusest lähtuvat üksmeele alust? Kuidas saab rääkida ühtsusest, kui kistakse puruks kõik sidemed eelnevate kristlike põlvkondadega ning loobutakse kiriku järjepidevusest? Kuidas saab rääkida kiriku ühtsusest, kui taolised hoiakud muudavad Soome evangeelse luterliku kiriku kristlaskonna silmis sektiks?
Kolmandaks – dokument paljastab, kuidas see vale on Soome evangeelses luterlikus kirikus arenenud ning kuidas see areng jätkub. Piiskoppide konverentsi tekst esitleb kuut erinevat mudelit vastasseisu lahendamiseks. Esimese alternatiivi kohta öeldakse: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Samasoolistele paaridele suunatud talitusi (laulatamine, õnnistamine, ühine eestpalve) ei tunnustata.» Dokumendi sõnul on see ida ja lääne suurte kirikute õpetus ning ka mõnede luterlike kirikute arusaam.
Kõige suurem vale on pidada Jumala ilmutatud sõnale ja luterlikule usutunnistusele põhinevat arusaama üheks alternatiiviks teiste hulgas. See on ju kristliku kiriku muutumatu apostlik õpetus läbi kõikide aegade! Ühtegi muud alternatiivi ei ole Jumal loonud ega ilmutanud.
Vale esimene samm on selle õpetusliku tõe vaidlustamine. On kõnekas, et dokumendi kohaselt ei esinda seda seisukohta mitte ükski praegustest piiskoppidest!
Vale teiseks sammuks on taotleda enda sallimist paralleelselt tõega. See samm tehti Soome evangeelses luterlikus kirikus aastal 2011, kui piiskopid andsid juhise palvetamiseks homopartnerluse registreerinute pärast ja koos nendega. See on piiskoppide konverentsi dokumendis nimetatud alternatiiv 2: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Sellega paralleelselt toimetatakse ka talitus, millega soovitakse täita samasooliste paaride vaimulikke vajadusi.»
Homoabielude vastu olevad piiskopid sooviksid jääda selle praktika juurde. Ometigi põhineb ka see valele. Miks? Kui kultuurilise surve tõttu ei julgeta homosuhtes elamist enam Piibli sõnadega nimetada patuks, ei ole vastuseisul homoliitudele enam vundamenti.
Vale kolmandaks sammuks on taotleda enda tunnustamist võrdsena tõega. See on alternatiiv 3: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes, aga annab võimaluse kiriklikuks laulatamiseks ka samasoolistele paaridele, lubades vaimulikel taolisi paare laulatada.»
Praktikas tähendab see samasooliste abielude kirikliku laulatamise heakskiitmist. Pangem tähele, et dokumendi kohaselt nõustuks sellega piiskoppide enamus. Selle poole siis piiskopid meie suurimat kirikut juhatavad. Annad kuradile sõrme, võtab ka käe!
Helsingi piiskop Teemu Laajasalo juba juurutas etteruttavalt selle alternatiivi oma piiskopkonnas. Ehkki Laajasalo on tahtnud olla tõeline liberaal ning anda ruumi ka teisitimõtlejatele, on valel nii suur vägi, et hea tahte žestidega ei ole võimalik seda peatada.
Vale neljas samm on mitte taluda enda kõrval tõde. See on piiskoppide konverentsi kirjeldatud 6. alternatiiv: «Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Kõikidelt vaimulikelt eeldatakse tegutsemist ja õpetamist selle kohaselt. Traditsioonilisel seisukohal olijatele ei tehta erandeid ning neid ei ordineerita vaimulikuks. See on praegu Islandi kirikus kehtiv hoiak ning samasugune ettepanek on tehtud ka Rootsi kirikukogus.» Islandi tee saab Rootsi kaudu ka Soome evangeelse luterliku kiriku teeks.
Samamoodi nagu naiste ordinatsiooni tunnustamise puhul räägiti sellest, et kedagi ei sunnita koostööle naisvaimulikega ning igaühe südametunnistuse vabadus on kaitstud, on needki lubadused tühised. Tegu on üksikust inimesest suuremate jõududega. Tuli ja vesi ei talu teineteist. Seda ütles tegelikult ka Laajasalo: «Pean seksuaalsust Jumala anniks ning homoseksuaalsust osaks sellest. Homoseksuaalsus ei ole patt, haigus ega häbiasi, küll on aga seda homode tõrjumine.»
Kui Soome peaprokurör ja piiskop peavad diskrimineerimiseks kasutada homosuhtes elamise kohta Piibli mõisteid «patt» ja «häbi», siis saavad ka pimedad aru, mis ees seisab. Vale ei lõpeta enne, kui viimanegi tõeraas on vaigistatud.
Piiskoppide konverentsid ja kirikukogud võivad tunduda kõrgete ja kaugetena, aga valede udu ümbritseb meid kõiki ning varjutab meie nägemist. Meid harjutatakse sellega ja me harjume. Sellepärast annab Jumala sõna valgus ning selles käimine õige suuna. Üksnes kahetsus, pattude tunnistamine ning usk Kristuse risti armusse saavad peatada valede võimu.
Piiskoppide konverents andis oma vastuse kirikukogule 6. augustil 2020. Soome Luther-säätiö esimene jumalateenistus peeti 6. augustil 2000 Helsingi Ruoholahti koguduse majas.
Pikk tee on käidud. Olen üha tänulikum meie kiriku Misjonipiiskopkonna ning selle koguduste olemasolu pärast.
Tõlkinud Illimar Toomet
Artikli autor Juhana Pohjola on Misjonipiiskopkonna dekaan. Konfessionaalseid luterlasi ühendav Misjonipiiskopkond ei ole ametlikult osa Soome evangeelsest-luterlikust kirikust.
