Ladina keelest tõlkinud Enn Auksmann, toimetanud ja kommenteerinud Veiko Vihuri. AD MMXII
Saateks
Kristlik kirik on oma ajaloo vältel koostanud ja heaks kiitnud erinevaid usutunnistusi, mis esitavad kokkuvõtlikult ristiusu põhiõpetusi. Tuntumaid on Nikaia usutunnistus, mis pärineb 4. sajandist. See usutunnistus on ühine nii ida kui lääne kirikule. Läänes on üldiselt tarvitusel Apostlik usutunnistus, mida kasutati algselt Rooma kirikus ristimistalitusel. Õhtumaal on sündinud ka kirikuisa Athanasiusele omistatud usutunnistus. Luterlikud kirikud on omaks võtnud kõik kolm nimetatut.
16. sajandi reformatsiooni käigus tekkis vajadus kristliku õpetuse põhiseisukohti taas kord selgitada ja esitada. Wittenbergi ülikooli pühakirja doktori Martin Lutheri (1483–1546) ülesastumisele järgnenud aastatel püüti teoloogilisi vaidlusküsimusi mitmesuguste kirjutiste näol kokku võtta. Selle tingisid ühelt poolt süüdistused Lutheri ja tema mõttekaaslaste aadressil, nagu õpetaksid nad mingisugust uut usku, teisalt aga vajadus tõrjuda radikaalsemaid vaateid. Nii näiteks sündisid Schwabachi (1529) ja Torgau artiklid (1530), mis said hiljem aluseks Augsburgi usutunnistusele.
1530. aastal andis Saksa-Rooma keiser Karl V (1500–1558, valitses 1519–1556) teada soovist käsitleda vaidlusaluseid usuküsimusi riigipäeval Augsburgis. Kuna kiriku- ja riigivande all olev Luther ei saanud riigipäeval osaleda, langes keisrile esitatava usutunnistuse koostamise ülesanne Wittenbergi ülikooli professorile Philipp Melanchthonile (1497–1560). Dokument, mis sai tuntuks kui Augsburgi usutunnistus (ladina k Confessio Augustana), esitati Saksa-Rooma keisririigi seitsme maaisanda ja kahe vabalinna poolt keisrile 25. juunil 1530.
Augsburgi usutunnistus pandi kirja nii ladina kui saksa keeles. Mõlemad versioonid on võrdselt kehtivad, kuigi tekste võrreldes ilmneb mõningane lahknevus sõnastuses. Usutunnistus jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas, mis kannab pealkirja «Peamised usuartiklid» (Articuli fidei praecipui, artiklid 1–21), käsitletakse ristiusu põhiõpetusi: Jumalast, pärispatust, Kristusest, õigeksmõistmisest, kuulutusametist, kirikust, sakramentidest jne. Siin tuleb selgesti esile taotlus näidata, et esitatud õpetus on kooskõlas Pühakirja ning apostliku, katoolse (üldkristliku) usuga (vt esimese osa lõpusõnu). Teises osas, mida nimetatakse «Vaidlusalused artiklid, kus käsitletakse väärkasutusi, mis on ära muudetud» (artiklid 22–28), on juttu armulaua jagamise viisist, preestrite abielust, missast, pihist, paastumiskommetest, kloostritõotustest ja piiskoppide võimust.
Kuigi 1530. aastal pidasid Confessio Augustana esitajad oma usutunnistust kogu kiriku usutunnistuseks, sai sellest siiski vaid luterlaste tähtsaim konfessionaalne dokument. Nüüdisaegse kristlaste ühtsust taotleva liikumise raames on püütud Augsburgi usutunnistusele suuremat oikumeenilist kaalu anda, seda enam, et juba selle eessõnas väljendatakse lootust, «et kummagi poole arvamuseavaldusi ja soove käsitletaks armastuses ja heatahtlikkuses ja et lahkmeelest jõutaks ühe ühise ja ainsa tõelise usuni, sest me kõik oleme ja võitleme ühe Kristuse all ja peame Kristust tunnistama.» Näiteks 1976. aastal avaldas Müncheni peapiiskop ja kardinal Joseph Ratzinger (paavst Benedictus XVI) arvamust, et Augsburgi usutunnistus võiks leida katoliku kiriku poolt tunnustamist.
Seoses Augsburgi usutunnistuse 450. aastapäevaga ilmunud roomakatoliku kiriku ja Luterliku Maailmaliidu ühiskomisjoni avalduses (1980) tõdetakse: «Viimaste aastate dialoog ja sellest välja kasvanud ühine teoloogiline arusaam, samuti tõelise osaduse õhkkond on viinud meid tagasi Augsburgi ja Augsburgi usutunnistuse juurde. See usutunnistus on nimelt oma sisult ja ülesehituselt aluseks ja baastekstiks teistele luterlikele usutunnistuskirjadele, väljendades reformatsiooni oikumeenilist sihti ja katoolset pürgimust selgemini kui ükski teine usutunnistus.»
Augsburgi usutunnistuse terviktekst ilmus eesti keeles esimest korda aastal 1830 seoses selle kolmesajanda aastapäevaga. Järgmine väljaanne ilmus 1891 ja seejärel Harald Põllu toimetatuna 1930. aastal. Neljas väljaanne anti peapiiskop Konrad Veemi tõlkena välja Stockholmis 1980. aastal.
Käesolevaga avaldame Augsburgi usutunnistuse esimese, kristliku kiriku olulisi usuartikleid käsitleva osa uue, ladina keelest tehtud tõlke. Joonealused selgitavad märkused on lisanud käesoleva väljaande toimetaja. Kuna luterlike usutunnistuskirjade kogu (Liber concordiae) tervikväljaanne ei ole eesti keeles seni [s.t 2012. aastal] veel ilmunud, on sellesse kuuluvaid kirjutisi allmärkustes tsiteeritud erinevate, nii trükis avaldatud kui käsikirjaliste tõlgete järgi.
Aidaku käesolev väljaanne kaasa ristiusu põhiliste usuartiklite tundmaõppimisele või kord õpitu meeldetuletamisele. Samuti tasub loetu üle järele mõtelda Pühakirja ja ristikiriku õpetusliku traditsiooni valgusel. Saateks sobib osundada Martin Lutheri sõnu Suure Katekismuse sissejuhatusest: «Seepärast palun ma veel kord kõiki kristlasi, eriti aga õpetajaid ja kuulutajaid, et nad ei suvatseks liiga varakult olla doktorid ega arvata, nagu teaksid nad juba kõike.»
Verbum Domini manet in aeternum.
Jumala sõna püsib igavesti. Js 40:8
AUGSBURGI USUTUNNISTUS
Esimene osa: Peamised usuartiklid
I artikkel. JUMALAST
Kirikud õpetavad meie juures suure üksmeelega, et Nikaia kirikukogu otsus jumaliku olemuse ühtsusest ja kolmest isikust on tõene ja seda tuleb ilma ühegi kahtluseta uskuda. Ilmselgelt on üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes on Jumal – igavene, kehatu, osadeta, piiramatu väe, tarkuse ja headusega –, kõigi asjade, nähtava ja nähtamatu Looja ja Hoidja. Ja siiski on kolm isikut ühe ja sama olemuse ning väega, ühtviisi igavesed: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Mõistet isik kasutavad nad samas tähenduses, nagu on kasutanud selles asjas kirikuisad, tähistades mitte osa või omadust kelleski teises, vaid kedagi, kes on iseseisvalt olemas.
Nad taunivad kõiki selle artikli vastu tõusnud hereesiaid, nagu manilased, kes väidavad, et on kaks algpõhjust, hea ja halb, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, muhameedlased ja kõik nende sarnased. Nad taunivad ka samosateene, vanu ja uusi, kes väidavad, et on ainult üks isik, ning targutavad kavalalt ja jumalakartmatult Sõna ja Püha Vaimu kohta, et need ei ole eraldi isikud, vaid et Sõna tähistab kõneldud sõna ja Vaim liikumapanevat jõudu asjades.[1]
II artikkel. PÄRISPATUST
Samuti nad õpetavad, et pärast Aadama langemist on kõik loomulikul viisil saadud inimesed sündinud koos patuga, see tähendab ilma jumalakartuseta, ilma usalduseta Jumala suhtes ja [kurja] himuga. See algne tõbi või rikutus on tõesti patt, mis nüüd neid hukka mõistab ja toob igavese surma neile, kes ei ole uuesti sündinud ristimise ja Püha Vaimu läbi.
Nad taunivad pelagiaane[2] ja teisi, kes eitavad, et algne rikutus on patt, ning Kristuse teenete ja heategude au kahandades seletavad, et inimene võib saada Jumala ees õigeks omaenda jõupingutuste abil.
III artikkel. JUMALA POJAST
Samamoodi nad õpetavad, et Sõna, see on Jumala Poeg, võttis õndsa neitsi Maarja üsas omaks inimloomuse, nii et kaks loomust, jumalik ja inimlik, on ühes isikus lahutamatult ühendatud: üks Kristus, tõeliselt Jumal ja tõeliselt inimene, sündinud neitsi Maarjast, tõeliselt kannatanud, risti löödud, surnud ja maetud, et lepitada meid Isaga, olles ohvriks mitte üksnes pärispatu, vaid ka kõikide inimeste tehtud pattude eest.
Ta on ka läinud alla surmavalda ja tõeliselt üles tõusnud kolmandal päeval, seejärel läinud üles taevasse, et istuda Isa paremale käele ning käskida ja valitseda igavesti kõiki looduid, pühitsedes neid, kes Temasse usuvad, saates nende südamesse Püha Vaimu, kes neid juhib, trööstib ja elustab ning kaitseb kuradi ja patu väe vastu. Seesama Kristus tuleb avalikult tagasi, et mõista kohut elavate ja surnute üle jne Apostliku usutunnistuse kohaselt.
IV artikkel. ÕIGEKSMÕISTMISEST
Samuti nad õpetavad, et inimesed ei saa olla Jumala ees õigeks mõistetud omaenda jõu, teenete või tegude läbi, vaid on muidu[3] õigeks mõistetud Kristuse pärast usu kaudu, kui nad usuvad, et on armusse vastu võetud ja patud andeks saanud Kristuse pärast, kes hüvitas meie patud oma surmaga. Selle usu arvab Jumal enese ees õiguseks, Rm 3[:21–26] ja 4[:5].
V artikkel. KIRIKLIKUST TEENIMISAMETIST
Et võiksime jõuda sellele usule, on seatud evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise teenimisamet.[4] Sest Sõna ja sakramentide kui instrumentide kaudu antakse Püha Vaim, kes toob esile usku, kus ja millal Jumal tahab, neis, kes kuulevad evangeeliumi, nimelt et Jumal mõistab mitte meie oma teenete järgi, vaid Kristuse pärast õigeks need, kes usuvad end olevat armusse vastu võetud Kristuse pärast.
Nad taunivad anabaptiste[5] ja teisi, kes arvavad, et inimesed saavad Püha Vaimu ilma välise sõnata omaenda ettevalmistuste ja tegude läbi.
VI artikkel. UUEST KUULEKUSEST
Samuti nad õpetavad, et see usk peab tooma esile head vilja ning et häid tegusid, mida Jumal on käskinud, tuleb teha Jumala tahte pärast, mitte et me loodaksime väärida nende tegude läbi Jumala ees õigeksmõistmist. Sest pattude andeksandmisest ja õigeksmõistmisest saadakse osa usus, nagu tunnistab ka Kristuse sõna: «Kui te olete teinud selle kõik, öelge: «Me oleme kasutud sulased»» [Lk 17:10]. Sedasama õpetavad ka vanad kirikuisad. Ambrosius ju ütleb: «Nõnda on Jumala poolt seatud, et kes usub Kristusesse, on päästetud ilma tegudeta, võttes muidu, üksnes usust vastu pattude andeksandmise».[6]
VII artikkel. KIRIKUST
Samuti nad õpetavad, et üks püha kirik peab püsima igavesti. Kirik on nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente.
Ja kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab, kui ollakse ühel meelel evangeeliumi õpetuse ja sakramentide jagamise osas ega ole vajalik, et igal pool oleksid ühetaolised inimlikud traditsioonid või inimeste poolt seatud tavad või kombetalitused. Nagu ütleb Paulus [Ef 4:5–6]: «Üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa» jne.
VIII artikkel. MIS ON KIRIK?
Kuigi kirik peaks õieti olema pühade ja tõeliste usklike osadus, on siiski, kuna selles elus on nende hulka segatud palju silmakirjatsejaid ja jumalakartmatuid[7], lubatud tarvitada sakramente, mida jagatakse jumalakartmatute [preestrite] kaudu, Kristuse ütlust mööda: «Kirjatundjad ja variserid istuvad Moosese toolil» jne [Mt 23:2]. Nii sakramendid kui Sõna on mõjusad Kristuse korralduse ja käsu tõttu, isegi kui neid jagatakse jumalakartmatute kaudu.
Nad taunivad donatiste ja nendetaolisi, kes eitavad, et kirikus on lubatav kasutada jumalakartmatute teenistust, ja arvavad, et jumalakartmatute teenistus on kasutu ja mõjutu.[8]
IX artikkel. RISTIMISEST
Ristimisest nad õpetavad, et see on hädavajalik päästeks, kuna ristimise läbi pakutakse Jumala armu, ja et ristida tuleb ka lapsi, kes ristimise läbi Jumalale üle antuna võetakse vastu Jumala armusse.
Nad taunivad anabaptiste, kes lükkavad tagasi laste ristimise ja väidavad, et lapsed saavad päästetud ilma ristimiseta.
X artikkel. ISSANDA SÖÖMAAJAST
Issanda söömaajast nad õpetavad, et Kristuse ihu ja veri on tõeliselt kohal ja seda jagatakse neile, kes söövad Issanda söömaajal; ja nad lükkavad tagasi need, kes õpetavad teisiti.[9]
XI artikkel. PIHIST
Pihist nad õpetavad, et eraviisiline pattudest lahtimõistmine tuleb kirikutes säilitada, kuigi pihil ei ole hädavajalik kõikide eksimuste loendamine.[10] See on ju võimatu psalmi [19:12] kohaselt: «Eksimusi kes märkab?»
XII artikkel. MEELEPARANDUSEST
Meeleparandusest nad õpetavad, et pärast ristimist langenud võivad saada pattude andeksandmise igal ajal, kui nad pöörduvad[11], ja et kirik peab andma absolutsiooni neile, kes pöörduvad meeleparandusele. Nimelt koosneb meeleparandus õieti nendest kahest osast: üks on kahetsus ehk vapustus, mis tabab südametunnistust patutundmise läbi. Teine on usk, mis sünnib evangeeliumist ehk absolutsioonist ja usub, et Kristuse pärast on patud andeks antud, ning trööstib südametunnistust ja vabastab hirmust. Sellele peavad järgnema head teod, mis on meeleparanduse vili.
Nad taunivad anabaptiste, kes eitavad, et kord juba õigeks mõistetud võivad kaotada Püha Vaimu; samuti need, kes väidavad, et mõned võivad omandada siin elus sellise täiuslikkuse, et nad ei saa enam patustada.
Nad taunivad ka novatsiaane[12], kes ei taha absolveerida langenuid, kes pärast ristimist pöörduvad meeleparandusele.
Nad lükkavad tagasi ka need, kes ei õpeta, et pattude andeksandmine saadakse usu läbi, vaid käsivad meil teenida arm välja omaenda hüvitustegude läbi.
XIII artikkel. SAKRAMENTIDE KASUTAMISEST
Sakramentide kasutamisest nad õpetavad, et sakramendid ei ole seatud, et nad oleksid vaid nähtavad märgid inimeste keskel, vaid oleksid pigem märgid ja tunnistused Jumala tahtest meie suhtes, mis on mõeldud selleks, et äratada ja kinnitada usku neis, kes neid kasutavad. Seega tuleb sakramente kasutada nii, et lisandub usk, mis usub tõotusi, mida sakramentide kaudu antakse ja pakutakse.
Nad taunivad seega neid, kes õpetavad, et sakramendid teevad õigeks ex opere operato ega õpeta, et sakramentide tarvitamisel on vajalik usk, mis usub, et patud on andeks antud.[13]
XIV artikkel. KIRIKUKORRAST
Kirikukorrast nad õpetavad, et keegi ei tohi kirikus avalikult õpetada ega sakramente jagada muidu kui korrakohaselt kutsutuna.[14]
XV artikkel. KIRIKLIKEST TAVADEST
Kiriklikest tavadest nad õpetavad, et tuleb säilitada need riitused, mida võib patustamata järgida ning mis on kasulikud rahule ja heale korrale kirikus, nagu teatud tähtpäevad, pühad ja selletaoline.
Selliste asjade puhul olgu inimesed siiski manitsetud, et ei koormataks südametunnistust, nagu oleks selline kultus hädavajalik õndsuseks.
Samuti olgu nad manitsetud, et inimlikult seatud traditsioonid Jumala lepitamiseks, armu pälvimiseks ja hüvituseks pattude eest on evangeeliumi ja usuõpetuse vastased, mistõttu tõotused ja traditsioonid toitude ja päevade osas jne, [mis on] seatud armu pälvimiseks ning hüvituseks pattude eest, on kasutud ja evangeeliumi vastased.[15]
XVI artikkel. ÜHISKONDLIKEST ASJADEST
Ühiskondlikest asjadest nad õpetavad, et seaduslikud ühiskondlikud korraldused on Jumala head teod ja et kristlastel on lubatud pidada ühiskondlikku ametit, teostada kohtuvõimu, mõista keiserlike või muude kehtivate seaduste alusel õigust, määrata õiglasi karistusi, pidada õiglast sõda, teenida sõjaväes, sõlmida lepinguid, omada vara, anda ülemate poolt nõutud vannet, võtta naist, minna mehele.
Nad taunivad anabaptiste, kes keelavad kristlastele neid ühiskondlikke kohustusi.
Nad taunivad ka neid, kes ei näe evangeelset täiuslikkust[16] mitte jumalakartuses ja usus, vaid ühiskondlike kohustuste hülgamises, kuna evangeelium õpetab igavest südameõigust, ometi mitte kaotades riiki ja elukorraldust, vaid nõuab suurel määral nende kui Jumala korralduste säilitamist ja niisuguste korralduste kaudu armastuse teostamist. Niisiis peavad kristlased kindlasti kuuletuma oma ülematele ja seadustele, kui need ainult ei käsi patustada; siis tuleb kuuletuda pigem Jumalale kui inimestele, Ap 5[:29].
XVII artikkel. KRISTUSE TAGASITULEKUST KOHTUMÕISTMISEKS
Samuti nad õpetavad, et Kristus ilmub maailma lõpul kohut mõistma ning äratab üles kõik surnud, annab vagadele ja äravalitutele igavese elu ning lakkamatud rõõmud, jumalatud inimesed aga ja kuradid Ta mõistab hukka ja neid piinatakse lõputult.
Nad taunivad anabaptiste, kes arvavad hukkamõistetud inimeste ja kuradite piinadele tulevat lõpu.[17]
Nad taunivad ka teisi, kes külvavad praegu judaistlikke arvamusi, et vagad võtavad enne surnute ülestõusmist enda kätte maailma valitsemise, surudes kõikjal alla jumalatud.[18]
XVIII artikkel. VABAST TAHTEST
Vabast tahtest nad õpetavad, et inimlik tahe omab mõningast vabadust avaliku õiguse teostamiseks ja mõistusele alluvates asjades valikute tegemiseks.[19] Ent tal ei ole ilma Püha Vaimuta jõudu teostada Jumala õigust ehk vaimulikku õigust, kuna maine inimene ei võta vastu seda, mis on Jumala Vaimust [1Kr 2:14], kuid see [õigus] sünnib südametes, mis on Sõna läbi võtnud vastu Püha Vaimu.
Seda ütleb sama paljude sõnadega Augustinus Hypognosticoni[20] III raamatus: «Me tunnistame kõikide inimeste vaba tahet, niivõrd kui nad omavad mõistuslikku kaalutlemisvõimet, mitte aga, et see oleks seejuures suuteline asju, mis puutuvad Jumalasse, kas ilma Jumalata alustama või vähemalt lõpule viima, vaid üksnes praeguse elu tegudes, niihästi heades kui ka kurjades. Headeks ma nimetan neid, mis võrsuvad heast loomusest, see on tahtmine töötada põllul, soov süüa ja juua, tahe omada sõpra, tahe riietuda, tahe ehitada maja, tahe võtta naist, pidada karja, osata eristada erinevaid häid asju, või mis kõik tulevad heaks praegusele elule. Kõik need asjad ei püsi ilma jumaliku juhtimiseta, vastupidi: need on ja nende olemine pärineb Temast ja Tema läbi. Kurjadeks ma nimetan aga selliseid [tegusid] nagu tahtmine austada ebajumalaid, tahtmine mõrvata jne.»
Nad taunivad pelagiaane ja teisi, kes õpetavad, et me suudame ilma Püha Vaimuta, üksnes loomulike jõududega armastada Jumalat üle kõige, samuti täita Jumala käske selles, mida need nõuavad.[21] Sest kuigi loomus suudab muidugi teatud määral teha väliseid tegusid (ta suudab ju hoida käsi vargusest ja mõrvast), siiski ei suuda ta tuua esile sisemist pööret nagu jumalakartus, usaldus Jumala vastu, vooruslikkus, kannatlikkus jne.
XIX artikkel. PATU PÕHJUSEST
Patu põhjusest nad õpetavad, et kuigi Jumal loob ja hoiab loodut, on patu põhjuseks siiski kurjade, nimelt kuradi ja jumalakartmatute tahe, mis, Jumala poolt toetamata, pöördub ära Jumalast, nagu Kristus ütleb Jh 8 [:44]: «Kui ta räägib valet, siis ta räägib iseenesest.»
XX artikkel. HEADEST TEGUDEST
Meie omasid süüdistatakse ekslikult, et nad keelavad häid tegusid. Ometi nende kirjutised, mis nad on avaldanud Kümne käsu kohta, ja teised samasisulised [kirjutised] tunnistavad, et nad on kasulikult õpetanud kõikide eluviiside ja kohustuste kohta, millised eluviisid ja millised teod ükskõik millises kutsumuses on Jumalale meelepärased. Nendest asjadest on kõnemehed seni liiga vähe õpetanud, nii palju kui nad on [ka] nõudnud lapsikuid ja ebavajalikke tegusid nagu teatud päevad, teatavad paastumised, vennaskonnad, palverännakud, pühakutekultus, roosipärjad, munklus ja muu taoline.[22] Nendest asjadest loobuvad meie vastasedki nüüd manitsetuina ega jutlusta neid kasutuid tegusid enam sama palju kui enne. Pealegi on nad hakanud mainima [ka] usku, mille osas oli varem hämmastav vaikus. Nad õpetavad, et me ei saa õigeks mitte ainult tegudest, vaid ühendavad usu ja teod ja ütlevad, et me saame õigeks usust ja tegudest. See õpetus on talutavam kui endine ja võib pakkuda rohkem lohutust kui nende vana õpetus.
Kuna nüüd õpetus usust, mis peab olema kirikus esikohal, on nii kaua olnud tundmatu, nagu kõik peavad möödapääsmatult tunnistama, et usuõiguse osas valitses kõnedes sügavaim vaikus ja kirikutes tegeldi ainult õpetusega tegudest, siis on meie omad õpetanud kogudusi usu osas nõnda:
Esiteks, et meie teod ei saa lepitada Jumalat või pälvida pattude andeksandmist ega armu ega õigeksmõistmist, vaid me saavutame selle ainult usu [läbi], uskudes, et oleme armusse vastu võetud Kristuse pärast, kes ainsana on seatud vahemeheks ja lepitajaks, et Isa lepitataks Tema läbi. Niisiis, kes loodab tegudega saavutada iseendale armu, põlgab ära Kristuse teene ja armu ning otsib ilma Kristuseta inimlikust jõust teed Jumala juurde, kuigi Kristus ütleb enda kohta: «Mina olen tee, tõde ja elu» [Jh 14:6].
Seda õpetust usust käsitleb kõikjal Paulus, Ef 2[:8–9]: «Armust olete päästetud usu läbi ja see ei ole teist [enestest], see on Jumala and, mitte tegudest» jne.
Ja et keegi ei ütleks pilkamisi meid olevat uue Pauluse tõlgenduse välja mõelnud, on kogu sellel asjal isade tunnistus. Sest Augustinus kaitseb paljudes teostes armu ja usuõigust tegude teenete vastu. Ja samamoodi õpetab Ambrosius [oma teoses] De vocatione gentium[23] ja mujal. Nimelt nõnda ütleb De vocatione gentium: «Kristuse vere lunastus osutuks väheväärtuslikuks ja kaoks Jumala halastuse ülimuslikkus inimlike tegude suhtes, kui õigeksmõistmine, mis teostub armu läbi, sõltuks eelnevatest teenetest ega oleks kinkija and, vaid tegija tasu.»
Ent kuigi seda õpetust põlastatakse võhikute poolt, siiski kogevad vagad ja kartlikud südametunnistused, et see toob endaga kaasa väga suure lohutuse, kuna südametunnistustele ei ole võimalik anda tagasi rahu mitte mingisuguste tegude, vaid üksnes usu läbi, kui nad kindlalt usuvad, et neil on Kristuse pärast lepitatud Jumal, nii nagu Paulus õpetab Rm 5[:1]: «Usu läbi õigeks mõistetud, on meil rahu Jumala juures».[24] Kogu see õpetus tuleb suunata selle ärahirmutatud südametunnistuse võitlusele ja seda ei ole võimalik ilma selle võitluseta mõista. Seepärast arvavad sellest asjast halvasti asjatundmatud ja harimatud inimesed, kes sonivad, et kristlik õigus ei ole midagi muud kui avalik ja filosoofiline õigus.
Varem vaevati südametunnistusi tegude õpetusega, nad ei kuulnud evangeeliumi lohutust. Mõned ajas südametunnistus kõrbesse, kloostritesse, lootes endale seal armu pälvivat mungaelu abil. Teised mõtlesid välja muid tegusid armu ärateenimiseks ja hüvituseks pattude eest. Seepärast oli väga vaja seda õpetust usust Kristusesse edasi anda ja uuendada, et arglikud südametunnistused ei jääks ilma lohutuseta, vaid oskaksid usus Kristusesse haarata kinni armust ja pattude andeksandmisest ja õigeksmõistmisest.
Ka olgu inimesed manitsetud, et sõna usk ei tähenda siin vaid ajaloo tundmist, nagu on jumalakartmatutel ja kuradil, vaid tähistab usku, mis ei usu üksnes ajalugu, vaid ka ajaloo toimet, nimelt seda olulist artiklit: pattude andeksandmist, kuna just nimelt Kristuse läbi me omame armu, õigust ja pattude andeksandmist.
Kes nüüd teab, et tal on Kristuse läbi armuline Isa, see tunneb tõeliselt Jumalat, teab enese olevat Tema poolt hoitud, hüüab Teda appi – ühesõnaga, ta ei ole ilma Jumalata nagu paganad. Sest kuradid ja jumalakartmatud ei suuda uskuda seda artiklit, pattude andeksandmist. Seepärast nad vihkavad Jumalat nagu vaenlast, ei hüüa Teda appi, ei oota Temalt midagi head. Ka Augustinus manitseb lugejaid sõna usk kohta sel viisil ja õpetab, et Pühakirjas mõistetakse sõna usk mitte teadmisena,[25] mis on jumalakartmatutel, vaid usaldusena,[26] mis trööstib ja tõstab üles kohutatud meeli.
Edasi õpetavad meie omad, et on vajalik teha häid tegusid, mitte et loodaksime nende läbi pälvida armu, vaid Jumala tahte pärast. Üksnes usus saavutatakse pattude andeksandmine ja arm. Ja kuna usu läbi võetakse vastu Püha Vaim, siis saavad südamed uueks ja omandavad uue meelsuse,[27] et olla võimelised tooma esile häid tegusid. Sest nõnda ütleb Ambrosius: «Usk on hea tahte ja õigete tegude sünnitaja».[28] Sest inimlikud jõud on ilma Püha Vaimuta täis jumalakartmatuid kirgi ja on liiga nõrgad, et nad suudaksid tuua esile häid tegusid Jumala ees. Seejuures on nad kuradi meelevallas, kes õhutab inimesi mitmesugustele pattudele, jumalavallatutele mõtetele, ilmsetele roimadele, nagu on näha filosoofide puhul, kes, kuigi nad ise üritasid elada kõlbeliselt, ei suutnud seda siiski teha, vaid olid rüvetatud paljude ilmsete roimadega. Nii suur on inimese nõtrus, kui ta on ilma usuta ja ilma Püha Vaimuta ning ta juhib ennast ainult inimlike jõududega.
Siit on kergesti nähtav, et seda õpetust ei saa süüdistada, et ta keelab häid tegusid, vaid seda tuleb palju enam kiita, kuna ta näitab, mismoodi me võime teha häid tegusid. Sest ilma usuta ei suuda inimloomus mingil viisil teha esimese või teise käsu tegusid.[29] Ilma usuta ei hüüa ta appi Jumalat, ei oota Jumalalt midagi, ei talu risti, vaid otsib inimlikku abi, loodab inimlikule abile. Niimoodi valitsevad südames kõiksugused ihad ja inimlikud kaalutlused, kui sealt puudub usk ja usaldus Jumala suhtes. Seepärast on ka Kristus ütelnud: «Ilma minuta ei suuda te midagi teha», Jh 15 [:5]. Ja kirik laulab: «Ilma sinu tahteta ei ole inimeses midagi, ei ole midagi rikkumatut».[30]
XXI artikkel. PÜHAKUTE AUSTAMISEST
Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele, nagu keiser võib jäljendada Taaveti eeskuju sõda pidades türklaste välja tõrjumiseks isamaalt.[31] Sest mõlemad on kuningad. Ent Pühakiri ei õpeta pühakuid appi kutsuma või paluma pühakute abi, kuna ainult Kristus on meile seatud vahendajaks, lepitajaks, ülempreestriks[32] ja eestkostjaks. Teda tuleb appi hüüda ja Ta on lubanud, et Ta võtab kuulda meie palveid, ja seda austust hindab Ta kõige enam, nimelt et Teda hüütaks appi kõigis vaevades. 1Jh 2[:1]: «Kui keegi patustab, on meil eestkostja Jumala juures» jne.
ESIMESE OSA LÕPUSÕNAD
See on enam-vähem meie õpetuse kokkuvõte, milles, nagu võib näha, ei ole midagi, mis ei oleks kooskõlas Pühakirja või katoolse kirikuga või Rooma kirikuga, niivõrd kui on teada kirjameestelt.[33] Kuna see aga nõnda on, otsustavad ülekohtuselt need, kes väidavad meie omad olevat hereetikud. Siiski on olemas lahkarvamus teatud kuritarvituste osas, mis on ilma õiguspärase autoriteedita kirikusse tunginud. Ja kui siin oleks ka erinevusi isegi neis asjus, siis ometi oleks siin kohane piiskoppide leebus, et nad meie omasid salliksid usutunnistuse pärast, mille me oleme nüüdsama üksikasjalikult esitanud, kuna isegi kaanonid ei ole nii karmid, et nõuaksid, et kõikjal olgu sama riitus, ega ole ka kunagi kõikide kirikute riitused olnud ühesugused. Kuigi meie juures peetakse suuremas osas hoolikalt kinni vanadest riitustest.[34] Igatahes on need valed laimujutud, et kõik tseremooniad, kõik vanad korraldused on meie kirikutes kõrvaldatud. On ju tõepoolest olnud üldine kaebus, et tavapäraste riitustega on seotud teatud kuritarvitusi. Kuna neid ei saa hea südametunnistusega heaks kiita, on neid mõningal määral parandatud.[35]
[1] Augsburgi usutunnistuse esitajad soovivad I artiklis rõhutada, et nad mõistavad kooskõlas Nikaia üleilmse kirikukogu (325 pKr) ja üldise kirikuga hukka mitmesugused kolmainsust eitavad usuliikumised ja valeõpetused, millele panid aluse nii pärslane Mani (u 216–276), gnostik Valentinos (2. saj), preester Areios (250/256–336), piiskop Eunomios (surn u 393), islamiusu rajaja Muhamed (u 570–632) kui Antiookia piiskop Samosata Paulus (200–275). Ka 16. sajandil kerkis esile mitmesuguseid usuliikumisi, millest sooviti distantseeruda. Siin ja edaspidi toimetaja märkused.
[2] Munk Pelagius (u 354/360–420/440) eitas pärispattu ning rõhutas inimese tahtevabadust ja vagasid tegusid pääste omandamisel. Kirik mõistis Pelagiuse vaated hereetilistena hukka.
[3] Gratis – muidu, tasuta. Selle sõnaga osutatakse Jumala armu väljateenimatule iseloomule.
[4] Augsburgi usutunnistuse saksakeelses versioonis nimetatakse vaimulikku ametit kuulutus- ehk jutlustamisametiks (Predigtamt), ladinakeelses tekstis teenimisametiks (ministerium). Sõnad «on seatud» (ladina k institutum est) osutavad vaimuliku ameti seadmisele Jumala poolt (saksakeelses tekstis: «Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti.») Vaimulike ordineerimist käsitleb artikkel XIV.
[5] Anabaptistide (kreekakeelsest sõnast anabaptizein) ehk taasristijate all mõeldakse 16. sajandi radikaalseid usuliikumisi ja rühmitusi, kes loobusid väikelaste ristimisest ning õpetasid, et inimene saab Püha Vaimu vahetult, ilma Sõna ja sakramentideta ning vaimuliku ameti vahenduseta.
[6] Milano piiskop püha Ambrosius (u 338–397) on üks ladina kirikuisadest. Esitatud tsitaat ei pärine siiski temalt, vaid ühest talle omistatud 4. sajandi kirjutisest – apostel Pauluse kirjade varaseimast ladinakeelsest kommentaarist.
[7] Originaalis kasutatakse sõna malus, mis tähendab õigupoolest «kuri, õel».
[8] VII ja VIII artikkel kuuluvad sisuliselt kokku, kuna mõlemas käsitletakse kirikut. VIII artiklis mainitud donatistid olid Kartaago piiskop Donatuse (surn u 355) pooldajad, kes ei tunnustanud kristlaste tagakiusamise ajal ärataganenud, ent hiljem kahetsenud vaimulikke. «Nendetaoliste» all mõeldakse teatud 16. sajandi usuliikumiste järgijaid, kes seadsid sakramentide ja vaimuliku ameti mõjuvuse sõltuvusse preestri usust ja kõlbelisusest.
[9] Selles artiklis rõhutatakse Kristuse reaalpresentsi armulaual ja lükatakse tagasi protestantismi reformeeritud traditsioonile aluse pannud usupuhastajate nagu Andreas Bodenstein ehk Karlstadt (1486–1541) ja Ulrich Zwingli (1484–1531) teistsugune õpetus, et armulaud on vaid sümboolne mälestussöömaaeg. Augsburgi usutunnistuse saksakeelne tekst rõhutab selgesti, et «armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal», sarnanedes sõnastuselt Lateraani IV kirikukogu (1215) otsusele. Melanchthon näitab ka Augsburgi usutunnistuse apoloogias, et õpetus Kristuse reaalsest kohalolekust on üldkristlik: «Ja me teame kindlalt, et mitte ainult Rooma kirik ei kinnita Kristuse ihulikku kohalolu, vaid samamoodi usub seda praegu ja on ammust ajast uskunud ka kreeka kirik. Sellest annab tunnistust nende missakaanon, milles preester selgesti palub, et leivast saaks muutumise läbi Kristuse ihu. Ka Vulgarius, mitte rumal kirjamees, nagu meile tundub, ütleb sõnaselgelt, et leib ei ole mitte ainult võrdpilt, vaid on tõepoolest lihaks muudetud. Ja Cyrillosel on pikk mõttearendus Johannese 15. peatüki kohta, milles ta õpetab, et Kristust jagatakse meile armulauas ihulikul kujul.»
[10] Teadaolevate pattude loendamist nõudis Lateraani IV kirikukogu (1215), määrates, et armulauale tohib minna ainult see, kes on erapihil preestri käest vastu võtnud pattudest lahtimõistmise ehk absolutsiooni.
[11] Luther rõhutab Väikeses Katekismuses igapäevase pattudest pöördumise ja meeleparanduse vajadust: «Vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.»
[12] Rooma presbüter ja vastupaavst Novatianus (u 200–258) ning tema järgijad eitasid, et inimene võib pärast ristimist andeks saada raskeid patte, isegi kui ta kahetseb.
[13] Ex opere operato – teo sooritamise tõttu; selle väljendiga peetakse silmas arusaama, et sakrament toimib ilma inimese usutagi. Luterlased nõustuvad, et sakrament on sakrament, sõltumata selle jagaja või vastuvõtja väärilisusest, kuna tegemist on Jumala seatud talitustega. Nad rõhutavad aga usu vajalikkust, et võtta vastu seda, mida sakrament pakub. Luterlike usutunnistuskirjade hulka kuuluvas Konkordiavormelis (Solida declaratio, VII) selgitatakse lähemalt: «See ei ole meie usk, mis teeb sakramendist sakramendi, vaid ainult meie kõikvõimsa Jumala ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse Sõna ning seadmine, mis on kristlaste keskel alati kehtivad ja selleks ka jäävad, ning seda ei tee tühjaks ega kehtetuks jumalasulase väärilisus või vääritus ega vastuvõtja uskmatus; nagu ka evangeelium ei ole sellepärast veel vähem tõeline, et uskmatud kuulajad sellesse ei usu, ainult et see ei ole uskmatutele õndsuseks; ja nii on ka nendega, kes sakramenti vastu võtavad, usuvad nad või mitte – Kristuse sõnad, kui ta ütleb: «Võtke ja sööge, see on minu ihu», ei ole sellepärast veel vähem tõde, põhjuseks ei ole mitte meie usk, vaid tema kõikvõimsus.»
[14] Artikkel XIV käsitleb vaimulikku ametit, mitte kirikukorraldust laiemas mõttes. Korrakohase kutsumise (ladina k rite vocatus, saksa k ordentlicher Beruf) all peetakse silmas piiskopi või preestri õiguspärast ametisse kutsumist ja ordineerimist. Augsburgi usutunnistuse apoloogias väljendab Melanchthon luterlaste soovi säilitada kirikus kanooniline vaimulik amet, seda vaatamata tolleaegsete piiskoppide soovimatusele luterlikke vaimulikke ordineerida: «Me teame ju, et kirikliku korra sel kujul, nagu varasemate aegade kaanonid seda kirjeldavad, on kirikuisad koostanud headel ja kasulikel kaalutlustel. [---] Nüüd aga tahame siinkohal veel kord kinnitada, et me peame hea meelega kinni kiriklikust ja kanoonilisest valitsusest, kui ainult piiskopid loobuksid meie kirikutes märatsemisest.»
[15] Küsimus ei ole heade ja kasulike kristlike tavade (kirikupühad, paastumine, vaimulik ühiselu jne) hülgamises. Näiteks Luther nimetab Väikeses Katekismuses paastumist enne armulauale tulekut «kauniks välispidiseks kombeks» ja see tava oli veel hiljaaegu ka Eesti luterlaste seas levinud. Vastuolu evangeeliumiga tekib siis, kui usutakse ja õpetatakse, et inimlikud usuharjutused, -kombed ja -talitused teenivad ära Jumala armu ning teevad inimese pühaks ja õndsaks üksnes nende sooritamise tõttu.
[16] Perfectio evangelica – mungaelu pidamise kohta kasutatud mõiste. Nimelt arvati või koguni õpetati, et kloostrielu võimaldab täiuslikumat kristlikku elu kui elu ühiskonnas ja perekonnas. Seevastu luterlased rõhutasid, et nii ühiskondlik kui perekondlik elukorraldus on Jumala seatud ja nad kritiseerisid selle hülgamist: «Kohtab arvukalt ka selliseid, kes on naise-lapsed ja isegi valitsusameti maha jätnud ja kloostrisse läinud. See on maailmast põgenemine, ütlevad nad ise, ja sellise elu otsimine, mis on Jumalale meelepärasem kui mis tahes muu eluviis. Aga nad ei mõista, et Jumalat tuleb teenida tema enda antud käskudes, ja mitte käskudes, mis on inimeste väljamõeldis. Iga eluviis, mille kohta on Jumala käsk, on hea ja täiuslik, see eluviis aga, mille kohta puudub Jumala käsk, on ohtlik.» Luterlaste kriitika kloostrielu aadressil lähtus ka teoloogilisest veendumustest, et «Kloostritõotustega on seotud palju jumalatuid seisukohti ja eksiarvamusi: et nad teevad õigeks ja Jumalale meelepäraseks, et nad on kristlik täiuslikkus, et nende läbi peetakse kinni nii evangeeliumi juhtnööridest kui ka käskudest, et neil on ülemääraseid tegusid, mida ei võlgneta Jumalale», vt Augsburgi usutunnistuse artiklit XXVII.
[17] Mõned anabaptistid ehk taasristijad nagu Hans Denck (1495–1527) ja Melchior Rinck (1494–pärast 1545) õpetasid, et Jumal päästab viimaks kõik inimesed. Õpetuse kuradi ja kurjade inimeste pääsemisest esitas juba mõjukas varakristlik teoloog Origenes (185–254), kelle vaated hiljem kirikukogudel tauniti.
[18] Niisugust lõpuaja «vagade» kuningriiki üritasid luua mõned radikaalsed anabaptistid 1534.–1535. aastal Münsteris. Kasuksepp Melchior Hoffmann (u 1495–1543), kes tegutses mõnda aega ka Tartus ja Tallinnas, jutlustas tuhandeaastase rahuriigi rajamist ja jumalatute hävitamist mõõgaga 1534. aastal. Ka radikaalne jutlustaja Thomas Müntzer (1488–1525) kutsus 1525. aastal Saksa talurahvasõja ajal üles hävitama jumalatuid.
[19] Kui keskaegsed teoloogid kaldusid pooleldi pelagiaanlikult rõhutama inimese ja Jumala tahte koostööd pääste küsimuses, siis Hippo piiskopi ja lääne mõjukaima kirikuisa püha Augustinuse (354–430) vaadetele toetuv Martin Luther väitis humanistliku õpetlase Rotterdami Erasmuse (1466–1536) vastu suunatud kirjutises «Orjastatud tahtest» (De servo arbitrio, 1525), et pattulangenud inimesel ei saa olla vahekorras Jumalaga tõeliselt vaba tahet.
[20] Augustinusele omistatud teos Hypomnesticon contra Pelagianos et Coelestinianos III, 4, 5 (MPL 45:1623).
[21] «…täita Jumala käske selles, mida need nõuavad» – skolastilised teoloogid, nt Duns Scotus (1265–1308) ja Gabriel Biel (u 1420–1495), eristasid Jumala käskude pidamist vormilises mõttes, s.t nendes nõutu kohaselt (quoad substantiam actuum), ning käsuandja tõelise tahte kohaselt (quoad intentionem praecipientis). Augsburgi usutunnistus lükkab tagasi mõlemad võimalused, väites, et inimene ei suuda oma jõust Jumala käske täita ei vormilises ega sisulises mõttes.
[22] Siin nimetatakse teatud kiriklikke praktikaid kasutuks selles mõttes, et inimene ei suuda oma tegudega ära teenida Jumala armu, kuid see ei tähenda, et kõik need oleksid ilmtingimata ebavajalikud, vt joonealust märkust XV artikli («Kiriklikud tavad») juures.
[23] Keskajal omistati teos De vocatione omnium gentium («Paganate kutsumisest») kirikuisa Ambrosiusele.
[24] Eestikeelne Piibel 1999: «Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi».
[25] Ladina k notitia.
[26] Ladina k fiducia.
[27] Ladina k affectus.
[28] Tsitaat Ambrosiusele omistatud teosest De vocatione omnium gentium I, 25 (MPL 51:676).
[29] Siin peetakse silmas kümne käsu kahte esimest käsku, mis käsitlevad inimese vahekorda Jumalaga. Need on Lutheri Väikese Katekismuse järgi: 1) «Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval» ja 2) «Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta».
[30] Tegemist on salmiga nelipüha sekventsist Veni Sancte Spritus, mis 1932. aasta katoliiklikus lauluraamatus on eesti keelde tõlgitud järgmiselt: «Sinu valitsuseta / inimeses muud ei saa / kui vaid paha olema!» (Sine tuo numine / nihil est in homine, / nihil est innoxium).
[31] Luterlased avaldavad siinkohal toetust Saksa-Rooma keisri (ladina k Caesar) Karl V tegevusele kristliku õhtumaa kaitsmisel islamiusuliste türklaste vastu. Sultan Suleiman I valitsusajal (1520–1566) jõudis Osmanite impeerium oma vägevuse haripunkti ning kujutas Euroopale tõsist ohtu: 1521. aastal vallutati Belgrad, 1526. aastal kaotas oma sõltumatuse Ungari, 1529. aastal piirati esimest korda Viini.
[32] Ladina k pontifex, mis tähendas algselt «sillaehitaja».
[33] Kirjameeste all peetakse silmas kirikuisasid ning teisi väljapaistvaid teolooge. Augsburgi usutunnistuses osundatakse mitmel korral tuntud lääne kirikuisade Ambrosiuse ja Augustinuse teoseid või neile omistatud kirjutisi.
[34] Siin vastatakse etteheidetele, et luterlased on lahti öelnud üldkristlikest traditsioonidest. Artiklis VII on selgitatud, et kiriku ühtsuseks piisab üksmeelest evangeeliumi õpetuse ja sakramentide jagamise osas ega ole vajalik, et igal pool järgitakse ühetaolisi inimlikke traditsioone ja kombetalitusi. Samas rõhutab Melanchthon ka Augsburgi usutunnistuse apoloogias (VII–VIII), et luterlased ei hülga kasulikke ja üldiselt heakskiidetud kiriklikke tavasid: «...nii arvame meie, et kiriku tõelist ühtsust ei kahjusta ka inimeste poolt sisse seatud erinevad tavad. Kuigi meile meeldiks, et rahu huvides säilitataks üldkehtivad tavad. Nagu meiegi peame oma kogudustes vabatahtlikult kinni missakorrast, hingamispäevast ja teistest pidulikematest tähtpäevadest ning võtame tänuliku meelega vastu möödunud aegade kasuliku asjade korralduse, eriti kui see sisaldab endas midagi kasvatuslikku, mis tuleb kasuks rahva ja kogenematute inimeste õpetamisele ning juhatamisele.»
[35] Mitmesugustele tolleaegsetele kuritarvitustele ja väärnähetele kirikuelus on pühendatud Augsburgi usutunnistuse II osa (pealkirjaga «Vaidlusalused küsimused»), milles käsitletakse teemasid nagu armulaua jagamine ühel kujul, preestrite abielutuse nõue, arusaam missaohvrist, paastumine ja muud kombed, kloostritõotused jne.
