Soome Rahvamisjoni päevade seminaril 6. juulil 2013 peetud ettekanne «Kristlasena ilmalikustunud ühiskonnas – väljakutse kristlikule inimesekäsitusele».

Kogudused müüvad kirikuhooneid! Eilse Iltalehti põhiartikkel rääkis arengust, mida oleme võinud viimastel aastatel näha teistes Euroopa riikides. Eelmisel aastal olin kutsutud kõnelejaks endise Konnunsuo vangla ruumide avamisel varjupaiga­taotlejate vastuvõtukeskusena. Sündmus oli minu jaoks eriti puudutav, sest elasin lapsepõlves selles külas ning pidulik sündmus korraldati minu endises lapsepõlve­kodus.

Muuseumiks muudetud vanglakirik oli muus osas samasugune, kantsel ja kirikupingid oma kohtadel ja ilusa värvkattega, aga altarilt oli kõrvaldatud rist. Äravõetud risti jälg oli pisut heledamana taustapinnal nähtav.

Mulle meenusid lapsepõlve jumalateenistused, kus vangid ja vanglapersonal kogunesid kuulama Jumala sõna. Muuseumiks muudetud kirikust kõrvaldatud rist viis mõtted varajase kristliku koguduse levikualadele, kus linnasiluetis domineerivad nüüd kirikutornide asemel minaretid – või need ateistlikud riigid, kus kirikud on muudetud ujulateks või teatriteks. Sarnane areng toimub praegu Euroopas ja Soomes, kus kirikute kasutatavus väheneb ning majandus­raskuste puhul pannakse kirikuhooned müüki.

Viimase kümnendi jooksul on soomlaste usk kristlikesse põhiõpetustesse dramaatiliselt vähenenud. Kiriku uurimis­keskuse uuringu kohaselt uskus 1999. aastal Jeesuse ülestõusmisse 69 protsenti soomlastest, 2011. aastal aga vaid 36 protsenti. Kui 1999. aastal uskus 77 protsenti soomlastest, et Jeesus on Jumala Poeg, siis 2011. aastal 41 protsenti. Kui väidet «Jeesus tuleb mõistma kohut elavate ja surnute üle» pidas 1999. aastal õigeks 60 protsenti soomlastest, siis kaks aastat tagasi oli neid 28 protsenti. Arvud annavad tunnistust, et meil tuleb üha enam liikuda vastuvoolu. Ehkki meie kirik on endiselt enamuskirik, ei kattu kristliku usu põhilised õpetused enam enamuse arusaamadega.

Kirikul ja kristlikel ühendustel on ühiskonna stabiilsusele, turvalisusele ja majandusele olnud palju suurem mõju, kui arvatakse. Lastekaitse, inimväärikuse ja inimõiguste austamine, samuti seadusandlus ja haridus on kindlalt rajatud ristiusuga toodud arusaamale inimesest. Ausus, töömoraal ja austus riigi vastu on eelduseks maksutulude kogumisele, mille abil peetakse ülal heaolu­ühiskonda. Püsivad perekonnad ja abielud ning vanemlik vastutus on eelduseks meie laste ja noorte arengule.

Elame praegu Soomes ja Euroopas ajajärgul, mil kasvab surve kristliku usu mõjust loobumiseks. Apostel Pauluse sõnad lõpuaja keerulistest aegadest Teises kirjas Timoteosele kirjeldavad tabavalt tänapäeva. Inimestel armastavad rohkem lõbu kui Jumalat, ehkki neil on jumalakartuse nägu (vrd 2Tm 3:1–5).

Naudingukultuur loob norme seksuaal­eetikale ja meelelahutus­maailmale ning hedonismi tipuks on narkosõltuvus, mis viimaks hävitab nii mõnegi noore elu. Naudingust on saanud meie aja üks populaarsemaid ebajumalaid, mille nimel ollakse valmis ohverdama isegi oma tervis ja elu. Ometigi ei loo naudingu seadmine kõrgeimaks väärtuseks ja elu mõtteks heaolu, vaid toob meie ühiskonda tohutult viletsust.

Hedonismi põhiline sõnum on see, et sul tuleb kuulata oma tundeid ning neid järgida. Hedonism on eriti hävituslik perekondadele ja abielule. Abielude olukorda kirjeldab asjaolu, et praegu sünnivad juba enam kui pooled esmasündinud lastest ja 40 protsenti kõigist lastest väljaspool abielu, peamiselt nn vabaabielus. Kui meie riigis sõlmitakse igal aastal 24 000 abielu, siis samal ajal lahutab 14 000 abielupaari.

Ühiskonna väärtuste tagajärgede tõhusaim mõõdik on laste ja noorte olukord. Väärtuste muutumisega oleme nii Soomes kui ka kogu Euroopas tunnistajaks olukorrale, kus rekordilise majandusliku heaolu keskel võtab maad enneolematu vaimne viletsus. Kasvanud on vajadus laste psühhiaatrilise ravi järele peamiselt depressiooni tõttu. Lastekodudesse ja kasuperedesse paigutamist vajavate laste hulk kasvab pidevalt. Parlamendi­komisjoni eksperdi hinnangu ei ohusta tänapäevase lapse heaolu mitte niivõrd vanemate tööeluga kaasnev, vaid vaba aja hedonistlikud valikud.

Lutheri teravad sõnad on tabavad ka meie aja kohta: «Mis kasu oleks sellest, kui me omaksime ja teeksime kõike muud ja oleksime otsekui pühakud, kui me jätaksime tegemata selle, mille pärast me peamiselt elame, nimelt hoole­kandmise noorsoo eest. Ma arvan ka, et ükski väline patt ei rõhu maailma Jumala ees nii raskelt ega vääri nii kohutavat karistust, kui see, et me jätame kasvatamata oma lapsed.»

Väärtuste vaheline võitlus toimub suures osas keele abil, kui uue tähenduse andmisega kaaperdatakse mõisted, näiteks andes uue sisu armastusele, vabadusele või võrdsusele. Kas armastus on oma soovidest loobumine teise kasuks või oma soovide järgimine isegi siis, kui see tähendaks abikaasa hülgamist?

Kristliku inimesekäsituse alus on leitav Piibli esimestelt lehekülgedelt. Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, mis tähendab iga inimese ainulaadset ja puutumatut inimväärikust ja õigust elule. Sellele rajaneb ka inimese elu eriline väärtuslikkus, elu pühadus keset muud loodut. Teiseks lõi Jumal inimese meheks ja naiseks ning rajas abielu, mis annab aluse tsivilisatsioonile, ühiskonna jätkuvusele ja uuenemisele. Kolmandaks räägib loomislugu armetust tegelikkusest, pattulangemisest, mis on Piibli inimesekäsituse olemuslik osa. Elame ajal, mil kahtluse alla on seatud kõik need kristliku inimesekäsituse lähtepunktid, inimelu eriline väärtus ja pühadus, abielu mehe ja naise vahelise liiduna ning patu tegelikkus inimese elus. Loomisloos väljenduv arusaam inimesest ulatub läbi kogu Piibli ning avaneb risti sõnumis. Jumal andis oma Poja meie eest surma ristil selle pärast, et me oleme jumalanäolistena Tema silmis väärtuslikud ning selle pärast, et me oleme patused.

Pärast meie noorima, viienda lapse sündi, kui olime uut pereliiget kogu perega imetlenud, küsis meie paariaastane tütar, kas meie pere võiks järgmiseks sünnitada kassi. Vastasin, et kahjuks ei ole see emal võimalik; siis aga küsis laps, kas isa võiks sünnitada kassi.

Tüdruk ei ole ilmselt ainuke, kelle jaoks arusaam inimesest on ebaselge. Piibli kirjelduse kohaselt sündinud inimene juhuslikult, vaid Jumal on ta loonud. Keset muud loodut on just inimene loodud Jumala ikooniks, ainulaadselt väärtuslikuks ning sellepärast on inimese elu püha.

Elu väärtuslikkust ja ühtlasi õigust elule vaidlustatakse kõige sagedamini siis, kui inimene on kõige nõrgem, elu alguses ja lõpus.

Abort on Soomes mahavaikitud tabuteema, otsekui Pandora laegas, mille avamise tagajärgi kardetakse. Ometigi puudutab see palju suuremat hulka inimesi, kui oskame arvata. Pärast abordiseaduse jõustumist on tehtud enam kui pool miljonit aborti. Praegu katkestatakse 10 000 rasedust aastas ehk enam kui 30 iga päev. Meie hulgas on sadu tuhandeid naisi, kes on oma kehas kogenud aborti, sama palju isasid, kümneid tuhandeid abordis osalenud tervishoiu­töötajaid ning sadu seaduste loomise eest vastutavaid otsustajaid.

Aborditeemaga on seotud vastutuse veeretamine teistele, aga ka mahavaikitud lein ja süütunne. Üks 80-aastane naine, keda arstina vastu võtsin, rääkis südant­lõhestavalt, kuidas ta on üksi kandnud süükoormat ja selle raskeid tagajärgi juba noorpõlvest alates. Arstid ja õed teavad, mis abordi tegemisel toimub ja paljud neist teevad oma tööd vastuolus südametunnistusega.

Võrreldes loote sõeluuringute kulusid puudega inimeste ülalpidamis­kuludega mõõdetakse elu väärtust rahas. Leitud haigustele ei pakuta mitte tervendavat ravi, vaid juba alanud elu lõpetamist. Ehkki lootediagnostika puhul rõhutatakse pere oma valikuvabadust, antakse sõeluuringute korraldamisega sõnum, et  puudega inimesed ei ole meie keskele tingimusteta teretulnud.

Aborti lubavat seadust meie riigis ette valmistades esitati abordi toetuseks väite, et loode on lihtsalt pimesoole sarnane rakukogum naise ihus. Naisel peaks olema õigus otsustada oma keha üle.

Pärast viljastumist ei toimu inimese arengus ühtegi pöördelist sündmust, milles võiks tuvastada, et loode on saanud inimeseks. Esimesed märgid arenevast kesknärvi­süsteemist ilmnevad juba kolmandal elunädalal ning nädal hiljem hakkab süda lööma, ehk siis juba ammu enne abordi viimast ajalist piiri. On leitud, et seitsme­nädalase loote kesknärvi­süsteem saadab elundkonnale impulsse. Kaheksandal elunädalal on registreeritud elektroentsefalogramm ehk aju elektriline aktiivsus.

Abordiealine laps ei ole tundetu rakukogum, vaid isik, kes suudab tunda valu. Loomakaitseseadus kaitseb tapetavat looma paremini, kui abordiseadus sündimata last. Looma veristades ei tohi sellele teha valu, aga abordiga põhjustatavast valust ei julgeta isegi rääkida.

Aborti kaitstakse väitega, et loode ei ole inimisik, ehkki ta on alates viljastumisest bioloogiliselt inimene. Isiku kriteeriumideks on seatud teadlikkus iseendast, võime tajuda tulevikku ja minevikku ning suhtlemisvõime. Need omadused kirjeldavad küll inimliigile omaseid jooni, kuid inimeseks olemise eeldustena on need meelevaldsed. Neid kriteeriume ei täida vastsündinud või mõne kuu vanused lapsed ega ka arengupuudega või dementsed täiskasvanud.

Lääne-Euroopa riikides ei ole üksnes Soomes ja Rootsis tervishoiu­töötajatel seadusega tagatud õigust veendumuste tõttu keelduda abordi tegemisest või väljendada sellekohast seisukohta. On võimatu kaitsta südame­tunnistuse vabadust väitega, et nõnda raskendataks abortide tegemist. Nõnda pole see üheski teises riigis.

Euroopa Nõukogu nõudis 2010. aastal, et kõik liikmes­riigid peavad tagama südametunnistuse vabaduse võimaldades meditsiini­personalil keelduda abordi või eutanaasia tegemisest. Seda toetavad nii maailma kui Soome arstide liidud.

Küsimus elu algusest on oluline ka kristliku inimesekäsituse aspektist, kuna inimelu pühadus põhineb sellel, et iga inimene on loodud jumala­näoliseks. Jumala Poja inimlikkus ei alanud mitte Tema sündimisega Petlemma sõimes, vaid üheksa kuud varem viljastumisega Maarja üsas. Kui Jumal pidas väikest loodet piisavaks, et saada inimeseks, kuidas saame me siis vaidlustada sündimata lapse õigust elule?

Sifra ja Puua, kaks julget iisraellasest naist olid Moosese sündimise ajal Egiptuses ämmaemandad. Egiptuse kuningas tahtis neid kaasata oma plaani tappa kõik iisraeli poisslapsed. Ämma­emandad kartsid aga Jumalat ning jätsid ka poisid ellu.

Abordist ei pea vaikima, aga sellest rääkides vajatakse eelkõige surma piiri ületavat andeksandmise ja armu sõnumit. Kristlasel on seejuures eesõigus tunnistada julgelt käsu ja evangeeliumi sõnumit ning ühtlasi kaitsta jumala­näoliseks loodud elu.

Peaaegu 80 protsenti soomlastest on väljendanud oma toetust eutanaasia­seadusele. Kas meile pole veel piisavalt seletatud viiendat käsku? Eutanaasia ei tähenda kasutu ravi lõpetamist, vaid patsiendi elu lõpetamist näiteks mürgisüstiga.

Palliatiivne ravi on praegusel ajal rohkem arenenud kui iial varem. Valu ja ängistust suudetakse vaos hoida ning vajadusel võidakse kannatav patsient uinutada, panna magama. Surma ei saa vaadelda üksnes inimese isikliku valiku aspektist. Surm on palju rohkem ühiskondlik asi. Enesetapp puudutab valusalt kümnete, võibolla isegi sadade inimese elu. Sama puudutab eutanaasiat, mida kaitstakse väitega, et inimesel peaks olema õigus otsustada oma surmahetke üle.

Arstipraktikal kohtasin eakat inimest, kes halvatuna ja depressioonis olles küsis arstilt: «Mis kasu meist kulunud vanainimestest enam on? Me võiksime pigem surra.» Ta sai vastuse: «Te täidate ühiskonna kõige olulisemat ülesannet, sest te õpetate meile, mis on ligimesearmastus.» Sain sellest sõnumist aru. Meie hoolitsusest sõltuvad ligimesed saavad oma abitusega tõsta esile ühiskonna need väärtused, mis on meie edu võtmeks. Ühiskond, mis rajaneb ligimese­armastusele, inimväärikuse austamisele ja omavahelisele hoolitsusele, jääb püsima ka rasketel aegadel. Ka ajalugu näitab, et ühiskond, mis need väärtused kaotab, variseb kokku – mõelgem kasvõi natside valitsetud Saksamaale.

Eutanaasia seadustamisega antaks puudega ja haigetele inimestele sõnum, et nad ei ole väärtuslikud. Hollandis on üks oluline eutanaasia palumise põhjus mitte valu, vaid üksindus ja kartus olla sõltuv teistest inimestest. Soov surra sisaldab sageli küsimust: «Kas mind on veel kellelegi vaja?» Küsimust ei peaks vastama surmasüstiga, vaid hoolimise ja kvaliteetse terminaal­hooldusega.

Eutanaasia nõudmine on meie ajastu väärtuste muutumise vili. Pinnapealne naudingu­kultuur sunnib inimesi elu piiratuse eest põgenema surma. Kui elu mõte lähtub naudingute saamisest, siis haiguse või puude seatavad piirid hävitavad elu mõtte täielikult. Tänapäeva inimesel on raske tunnistada, et nõrkus ja kannatused kuuluvad ellu.

«Kui Jumal on surnud, siis on kõik lubatud.» Selle ütlusega väljendas kirjanik Dostojevski jumala­suhte ja moraali vahelist seost. Tõeline eetika, õige ja vale eristamine lähtub sellest, et inimene vastutab oma tegude eest kõrgema autoriteedi, Looja ees. Kui Jumalat ei ole, siis jääb inimene ise oma moraali mõõdu­puuks ja määrajaks. Eetika muutub suhteliseks ja olukorrast sõltuvaks. Kes saab siis viimselt öelda, et inimese elu lõpetamine on vale, mõelgem näiteks terrori­rünnakutele, etnilisele puhastusele või raseduse katkestamisele?

Selles mõtteviisiga lõpuni minnes ei ole inimesel iseenesest mingit erilist moraalset positsiooni ning liigi tõttu loomariigis ei ole tema elul mingit erilist väärtust. Inimese väärtus põhineb peamiselt sellel, kui kvaliteetne või arenenud tema elu on ja kui väärtuslik on ta teistele inimestele.

Loomaõiguslaste «piiblis», kogu maailmas bestsellerina müüdud austraallase Peter Singeri teoses «Loomade vabastamine» [Animal liberation – tlk] nenditakse: «On olemas loomi, kelle hing on mistahes kriteeriumi kohaselt väärtuslikum kui mõnede inimeste oma. Näiteks on šimpansil, koeral ja seal suurem teadlikkus iseendast kui raske arengupuudega lapsel või eriti seniilseks jäänud vanuril.» Samast mõttekäigust lähtuvalt leiab Singer õigustuse vastsündinud puudega laste tapmisele, raseduse katkestamisele ja eutanaasiale, vähem väärtuslikuks peetud inimelu lõpetamisele.

Inimese elu on püha ning see peab olema puutumatu, kuna Jumal on loonud inimese oma näo järgi. Universumi Looja on iga inimese elule andnud tohutult suure väärtuse. Mitte keegi ei ole oma elu ära teeninud. Elu on kingitus. Üksnes Jumalal, elu andjal, on õigus see kink ära võtta.

Elu pühadus avab ristiusu sõnumi tuuma kõige sügavamalt. Kui inimese elu ei ole püha ja inimväärikus ei ole tingimusteta, oleks sõnum ristist mõttetu. Jumal ei andnud oma Poega, kõige kallimat surma juhusliku arengu tulemusena sündinud olendite pärast, vaid ainulaadselt väärtuslike, Jumala näo järgi loodud inimeste pärast.

Tänavu sügisel saab Soome parlament tõenäoliselt arutamiseks rahvaalgatuse nn võrdõiguslikust abielust. Sooneutraalse abielu­seaduse olulisim praktiline tagajärg oleks samasoolistele paaridele lapsendamise õiguse andmine. Elame tähelepanu­väärsel ajal, kui inimkonna ajaloo kõige loomulikumat asja, emadust ja isadust tuleb kaitsta, otsekui oleks see mingi usuliste äärmuslaste väljamõeldis.

Kui parlamendis arutleti üksikute naiste ja naispaaride õiguse üle kunstlikule viljastamisele, jäi mulle meelde selle pooldajate esitatud küsimus: «Miks peaks naise emadust määrama mehe kaudu?» Emaduse ja isaduse vaheline seos on iseenesest mõistetav, bioloogiline fakt inimkonna ajaloo algusest peale. Paljudes asjades võivad mees ja naine teineteisest rohkem või vähem sõltuda, aga paljunemisel on see sõltuvus sajaprotsendiline.

Mehe ja naise vahelisest abielust on saanud poliitiliselt ebakorrektne mõiste. Ometigi on sooline erinevus, mehelikkus ja naiselikkus kristliku inimesekäsituse olemuslik osa. Abielul on kristlikus inimesekäsituses ainulaadne tähendus, sest see on ainuke inimeste­­ vaheline liit, mis on rajatud loomises. Selles mõttes elab lääne postkristlik maailm võrreldes kristliku koguduse ajalooga murrangulisel ajal.

Osalesin äsjavalitud rahvaesindajana 1995. aastal organisatsiooni Seksuaalne Võrdõiguslikkus (SETA) korraldatud diskussioonil parlamendis. Ühenduse esindaja rääkis strateegiast, millega suudetakse sooliselt neutraalse abielu programm ühiskonnas samm-sammult kehtestada. Eesmärgiks on samasooliste paarisuhte ametlikult tunnustamiselt kunstliku viljastamise kaudu liikuda esmalt peresisese lapsendamise ja seejärel perevälise lapsendamiseni, pärast mida saab jõustada sooneutraalse abielu. Programm on teostunud vastavalt plaanile.

Iga sammu vältimatust põhjendatakse eelmisega. Ametliku partnerlusseaduse poolt hääletades rääkisid rahvaesindajad, et nad toetavad ettepanekut üksnes eeldusel, et see ei puuduta lapsi. Naispaaride kunstliku viljastamise õigust nõuti sellepärast, et meil on juba ametlikult tunnustatud paare, kes soovisid last. Peresisest lapsendamist peeti vältimatuks, kuna naispaarid võivad nüüd kunstliku viljastamise abil saada ühiselt lapse, kellel ei ole juriidilist isa.

Partnerlusseaduse, homolapsendamis­seaduse ja sooneutraalse abielu peamiseks eesmärgiks on mõjutada ühiskonna hoiakuid, et homoseksuaalset orientatsiooni tunnustataks heteroseksuaalse orientatsiooni kõrval võrdväärse seksuaalsuse teostamise viisina. Sellega püütakse kõrvaldada ühiskonna süüdistavad hoiakud ja homoseksuaalsusega kaasnev süütunne.

Kirik ei ole süüdi diskrimineerimises, kui ta söandab abieluväliste seksuaalsuhete kohta kasutada sõna patt. Seevastu on kirik süüdi homoseksuaalide diskrimineerimises, kui nad ei saa kuulda Jumala sõna kogu tõde, mis sisaldab nii seadust kui evangeeliumi. Jumal armastab homoseksuaalseid inimesi nõnda palju, et Ta tahab ka neid tõmmata oma Sõna kaudu osadusse Kristusega, et nad saaksid osa evangeeliumist. Ühtlasi peaks kogudustes olema rohkem ruumi ja armastust nende inimeste jaoks, keda rõhuvad homoseksuaalsed tunded või muu seksuaalne kõrvalekalle.

Arutelus on rõhutatud erinevust sotsiaalse ja bioloogilise soo (inglise k gender ja sex) – kogetud ja juriidilise soo vahel. Sisemist kogemust rõhutades on lahti öeldud bioloogilisest tegelikkusest.

Meie ajal on inimese sisemisest kogemusest saanud tegelikkuse mõõdupuu. Inimestel soovitatakse juhinduda oma sisemistest kogemustest, südame häälest. Õige ja vale vaheline piir tõmmatakse lähtuvalt subjektiivsest kogemusest. Inimese sisemine kogemus võiks olla õige ja vale vaheliseks eristajaks, kui meie inimesekäsitusest saaks välja jätta ühe keskse tõsiasja – pattulangemise.

Kristliku inimesekäsituse olemuslikuks osaks on see, et inimene on põhjani rikutud. Oleme väärtuslikud jumalanäolistena, aga oleme ka kurjad ja patused. See on kristliku inimesekäsituse turustamise suurim probleem. Inimene ei taha kuulda ega tunnistada, et ta on patune ja rikutud.

Mulle meenub mõne aasta tagune prostitutsiooni käsitlev paneelvestlus Helsingi Kallio linnaosa ühes kõrtsis. Olin kutsutud kohale ainsa prostitutsiooni vastasena. Vestlust juhtis meediast tuntud Wallu Valpio ning teised osalejad olid ühel või teisel viisil seadustatud prostitutsiooni toetajad. Kohal oli palju meedia esindajaid. Eelnevalt väljakuulutatud eriala professionaal, tänava­prostituut ei pääsenud õigeks ajaks vanglast ettenähtud puhkusele ning teda asendas kiirkorras kohale kutsutud kolleeg Iiris. Kallio tänavatel seksimisega paarkümmend aastat leiba teeninud Iiris lõi meid, paneliste, ja publiku pahviks. Ta ei hakanudki kaitsma prostituutide õigust pidada oma ametit, vaid rääkis, et on lõpetanud hooramise, mille kohta ta ütles, et see on läbinisti Jumala tahte vastane. Ta rääkis, et tuli hiljuti usule ning ütles: «Aga prostitutsioonist ei vabanenud ma mitte Moosese seaduse, vaid Jeesuse vere abil.»

Pisarsilmi rääkis Iiris, et ta kahetseb, et oli võrgutanud paljusid abielumehi ja pereisasid, ning võttis oma sõnumi kokku: «Ainuke õige koht seksi jaoks on abielu, millesse astutakse neitsina ja milles ollakse truud kuni surmani.»

Iirise sõnavõtt lõi paneeli korraldajate plaanid täiesti segamini. Saabus vaikus ning eestvedaja Wallu Valpio nentis, et selle peale ei jää muud üle, kui öelda «aamen». Õieti mitte keegi ei kaitsnud enam prostitutsiooni. Iirise sõnumina oli see kristliku abielu­eetika põhitees sada korda mõjuvam kui minu suus. Nimelt paljastas Iiris selle tõsiasja, et iga inimese südame­tunnistus tunnistab viimselt kristliku inimesekäsituse poolt. Ka need, kes ise kasutavad või müüvad seksiteenuseid, teavad sisimas, et nad teevad valesti, isegi kui nad vaigistavad oma südame­tunnistuse. Ning teisalt, alles ristilt avanevast evangeeliumist, armu sõnumist lähtudes võime ära tunda ja tunnistada oma patusust.

«Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees» (2Kr 5:21). Ristil toimunud õndsas vahetuses võttis Kristus enda vastutada kõik meie patud ja meie kurjuse ning nende karistuse – surma. Ühtlasi andis Ta meile oma patutuse, pühaduse ja õiguse, mille palgaks on igavene elu.

Sõnum ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest on vägi, mis on kandnud kristlasi läbi sajandite, läbi raskuste ja tagakiusamise. Sõna ristist on motiveerinud paljusid minema kaugele, keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse, et viia edasi evangeeliumi sõnumit. Sõna ristist on olnud nii armas, et paljud on seda tunnistades olnud valmis pigem surema, kui seda salgama. Kui kristlus muudetakse museaaliks nõnda, et rist kõrvaldatakse, siis ei ole tal enam tulevikku ulatuvat sõnumit. Apostel Pauluse sõnadega: «Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.»

Apostel Paulus kutsub Rm 12:2 üles: «Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.» On hea uurida ja teadvustada, millised väärtused on mingil ajal vastuolus Jumala sõnaga, sest nii kerge on vooluga kaasa minna. Kristlikul kogudusel on tulnud kõikidel aegadel olla ühel või teisel viisil vastuolus ajastu vaimuga.

Ilmselt on meil kõigil olnud olukordi, kus oleme pidanud kaaluma, kas tegutseda vastupidiselt üldisele arvamusele või normile, rühma survele või mõnikord isegi seadusele, kui need on Jumala sõna vastased. Apostlite tegude raamatus räägitakse olukorrast, kus ametnikud keelasid apostlitel Jeesusest jutlustamise. Siis ütlesid apostel Paulus ja teised apostlid: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.» Nad jätkasid keelust hoolimata.

Martin Luther selgitas «Kodupostillis» Jeesuse õpetust sellest, et keisrile tuleb anda, mis on keisri oma, ja Jumalale, mis on Jumala oma: «Keiser ja maine võim on tõesti meie valitseja, kuid ta ei ole meie ainuke isand; meil on teinegi Isand, kes on suurem, nimelt Issand Jumal taevas. Kui siis üht neist isandatest tuleks vihastada, kui tuleb jätta kuuletumata kas Jumalale või siis keisrile, siis parem on, et keiser vihastub meie mittekuuletumise peale, kui et Jumal meie peale vihastab. Keisrina ei pea ma siin silmas mõnda konkreetset inimest, vaid üldiselt kõike maist võimu.» Nõnda väljendus Luther.

Õpetussõnade raamatus öeldakse: «Osta tõtt ja ära seda müü!» See räägib, et tõel on enamasti hind. Tõe järgimise, tunnistamise ja rääkimise eest tuleb sageli maksta. Inimesel on aga kiusatus tõde müüa, saada endale mingeid eeliseid järeleandmisega populaarsele eksiõpetusele või tõe moonutamisega. Aga Piibel julgustab: «Osta tõtt ja ära seda müü!»  

Martin Luther käsitles teemat «Usu tagajärg» tabavate sõnadega: «Kui usud, siis räägid. Kui räägid, siis pead sa kannatama. Sest usk, tunnistus ja rist kuuluvad kokku ja on õige kristlase saatus.»

Kui me seda õigust ei kasuta, siis jääb väljaütlemise ruum järjest kitsamaks. Mida rohkem me vaikime Piibli õpetustest tundlike aktuaalsete küsimuste kohta, seda tugevam on vastasseis. Kui lumetuisus ei ole suusarajal piisavalt suusatajaid, siis läheb lumehanges suusatamine raskeks. Vaja on eesliikujaid.

Hoiatades tessalooniklasi raskete aegade ja eksiõpetuste eest julgustas apostel Paulus (2Ts 2:15): «Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu.» Meie aeg kutsub meid üles juhinduma Jumala Sõnast, lasta selle käsul enda üle kohut mõista ning teisalt lasta selle võrratul evangeeliumil end vabastada. Eriti kutsutakse meid olema kindlad nendes Sõna kohtades, mis on vastuolus aja vaimuga.

Massiteabevahendites räägiti vanglaametnikust, kes oli unustanud rääkida vangile osaks saanud armuandmis­otsusest. Ametnik sai süüdistuse sellepärast, et vang pidi ettenähtust mõne päeva kauem kinni istuma, ehkki ta oli juba vabaks mõistetud. Kui palju olulisem ülesanne on igaühel, kes on Jeesuse oma, anda ühel või teisel viisil edasi sõnumit sellest, et patud on andeks antud, armuandmis­otsus on tehtud! Nii kaugel misjonimaades kui ka meie naabruses või töökohal elavad paljud inimesed süütunde vangistuses, ilma evangeeliumi vabaduseta ja igavese elu lootuseta.

Apostel Paulus kutsub meid kuulutama evangeeliumi sõna. Rääkides elust «keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast» (Fl 2:15–16) julgeb ta meid võrrelda lausa pimeduses säravate tähtedega. Kristlastena ei ole meil mingit valgust iseenesest, aga see, mis paistab pimeduses, on muutumatu Jumala Sõna valgus.

President Kyösti Kallio kutsus 1939. aasta jõulude raskel ajal soomlasi üles: «Meie esivanemad on sajandite jooksul nii hädas ja tagakiusus kui ka rahupäevadel ammendanud Piiblist elu, jõudu ja lohutust. Praegusel ajal vajab meie rahvas Jumala Sõna uueksloovat väge. Võtkem alandliku südameusuga vastu selle õnnistused. «Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.»»

Head sõbrad, see väljakutse on meile aktuaalne ka tänasel päeval. Soovin teile julgust ja tarkust anda edasi muutumatut sõnumit Jeesusest, kes mõjutab ja muudab nii üksikute inimeste kui tervete ühiskondade elu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Ilmunud esmalt väljaande Meie Kirik vanal võrgulehel, mis pole enam kättesaadav.

Päivi Räsänen (s 1959) on elukutselt arst, ettekande pidamise ajal oli ta Soome kristlike demokraatide erakonna esimees ja siseminister, praegu rahvasaadik.