Soome peapiiskop Tapio Luoma tunnistab, et surve muuta kiriku traditsioonilist, ametlikku arusaama abielust on tugev ja et see tuleb nii kiriku enda ridadest kui väljastpoolt. Luoma ise näeb kompromissi selles, et Soome kirik säilitab senise abielukäsituse, ent laseb soovijatel laulatada samasoolisi paare.
Ma ei tunne Soome olusid sedavõrd hästi, et hinnata, kui suur on kirikus toetus nn sooneutraalse abielu tunnustamisele. Minu mulje on, et see on viimase kümnendi jooksul tunduvalt kasvanud. Probleem on aga selles, et Jumala sõna on sama eile, täna ja igavesti. Jeesus rõhutab, et Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks ning seadnud elukestva abieluinstitutsiooni. Neid piiblikohti ei ole võimalik ära muuta.
Liberaalid ei lase end sellest häirida, vaid Piibli õpetuse ümbertõlgendamiseks lastakse käiku uued mõisted ja kontseptsioonid. Näiteks väidetakse, et Piibel ei kiida heaks diskrimineerimist ega halvustamist. Mõttekäigu loogika seisneb selles, et abielu pidamine mehe ja naise liiduks diskrimineerib samasoolisi paare ja on seega väär, sest diskrimineerimine on paha. Või et homoseksuaalse eluviisi nimetamine patuks pole muud kui ligimese halvustamine ja seega ise patt.
See on muidugi demagoogia, aga tänapäeva ideoloogilise diktatuuri õhkkonnas ei saa ka kirikus enam kasutada puhtteoloogilist argumenteerimist, sest süüdistus vähemuste diskrimineerimises või inimväärikuse alandamises sedavõrd tugeva kaaluga, et n-ö mõistlik inimene jääb lihtsalt vait. Muide, viis Soome piiskoppi olidki augustikuisel kirikukogul, kus arutati piiskoppide dokumenti abielu teemal, lihtsalt vait.
Tegelikult pole küsimus ainult ühe õpetusliku arusaama muutmises või ametliku õpetuse kõrval alternatiivse lähenemise võimaldamises. Inimesed, kes ütlevad lahti Piibli ühest ääretult selgest õpetusest, on hereetikud. Oma hereesiale eluõigust, tegelikult aga selle ainukehtivust nõueldes pööravad nad pea peale Kiriku usu.
Hereesia varjamiseks võib rääkida mida iganes – näiteks Piibli vastutustundlikust lugemisest või ühisest lugemisest, justkui Piibli paljukordne lugemine saaks viia mõttele, et see, mis seal selgesti kirjas on, ei tähendagi enam seda, kuidas seda kogu aeg on mõistetud. Osa kirikutegelasi ja teolooge siiski tunnistab, et tänapäeval on meie arusaamad muutunud ja me tõlgendame Piiblit teisiti.
Üks ametivend, kellega hiljuti sel teemal arutlesin, väljendas seisukohta, et tegemist on uue usuga, kuigi seda ei öelda välja. Taustal on see, et klassikalise kristluse ümbertõlgendajad ei usu enam põhilisi üldkristlikke õpetusi, näiteks seda, et Jeesus on tõeline Jumala Poeg, kes ilmutas Jumala tahet, vaid nad lähtuvad uutest, praeguse ajastu poolt dikteeritud eeldustest. Nad ei salga enamikke usutõdesid sõnades, küll aga tegudes.
Kui nii, siis on ketseritega kirikliku osaduse katkestamine vältimatu. Kui üks kirikuorganisatsioon aktsepteerib Jumala sõna ilmselget moonutamist, siis lakkab ta olemast Jeesus Kristuse kirik. Hereetilised piiskopid ja preestrid ei ole enam legitiimsed karjased, sest nad on end Jeesuse karjast välja arvanud. Nad levitavad ja kuulutavad teist õpetust, ehkki seda maskeeritakse piiblitsitaatide ja vagade fraasidega.
2009. aastal deklareeris Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeim organ: «Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»
Olles ise olnud seotud selle deklaratsiooni valmimisega ning samuti juhtinud kirikukogul seda menetlenud redaktsioonikomisjoni, võin öelda, et isegi selle suhteliselt leebe avalduse puhul oli tunda survet sõnastust pehmendada. Niisamuti on järgnevatel aastatel näha olnud, et sisuliselt on kirikukogu avaldusest mööda hiilitud. Mõeldakse ju nõnda: elu tahab elamist ja ega me ei saa siis lõpetada suhteid mõne olulise partnerkirikuga puhtalt sellepärast, et neil on mõnes asjas teistsugused usulised arusaamad. Kui ka edaspidi nii põhimõttekindel olla, siis oleme varsti osaduses ainult Läti ja Leedu luteri kirikuga.
Kuid hereesiaga on nii, et kui seda kohe ja otsustavalt välja ei lõika, antakse sellele võimalus levida ja mürgitada kogu organismi. Leebus ja loidus tähendavad seda, et haigus võtab maad ka meie seas. Sisuliselt tähendab soovimatus midagi ette võtta usu reetmist. Me ei saa teha õnnistusrikkalt jumalariigi tööd, teeseldes, et meil on hereetikutega sama usk.
Loomulikult võib veel mõnda aega teha nägu, et midagi pole juhtunud ja me lävime oma kaaskristlastega eriarvamustest hoolimata. Elevant on toas, aga meie rüüpame külalistega teed. Kui Soome kirik peaks oma abielukäsitust muutma või samasooliste paaride laulatamist ametlikult lubama, tuleb EELK-l siiski otsustada, kuidas sellele reageerida. Või reageerimata jätta.
Mäejutluses esitab Jeesus küsimuse: «Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks?» Ja ta lisab: «Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.»
Kui me tõesti tahame sellest nakkusest pääseda, on meile jäänud ainult radikaalsed võtted.
