Küsitakse, miks otsustasin välja anda ühekorraga kaks raamatut. Vastus on lihtne. Esiteks, nad valmisid paralleelselt koroona-aastal, mil oli kirjutamiseks rohkem aega. Teiseks väärib 60. sünnipäev topeltpauguga esiletõstmist. Kolmandaks, iga seisev asi paratamatult vananeb, sest lisandub uusi sündmusi ja vaatevinkleid.

Loodan, et mõlemad raamatud – «Inimene ja teispoolsus. Teadus ja uskumused tänapäeval» ning «Venemaa ja õigeusk. Tuhandeaastane vene ortodoksia» on hästi loetavad ning aitavad valgustada mõningaid aktuaalseid küsimusi. Raamatute tutvustamisel olgu täienduseks lisatud veel mõned viited ja tähelepanekud.

Inimene ja teispoolsus

Ma ei tea ühtki eesti teoloogi, kes oleks kirjutanud midagi UFOde ja paranormaalsete nähtuste kohta (Einar Laigna on teinud seda ainult möödaminnes). Tundmatute taevaobjektide kohta on aga olemas tohutult ulatuslik pärimus, mis puudutab paljusid inimesi. Millega on tegemist? Mida teame, mida mitte? Pool sajandit on ulatuslikult uuritud ka surmalähedasi kogemusi. Pole õige võtta endale kõige sellise suhtes üleolev positsioon, otsekui oleksime materialistid, kes midagi «üleloomulikku» ei tunnusta.

Paranormaalsetest nähtustest kõneles hiljuti ajalehes eesti ufoloog Igor Volke, kasutades X-faktori nimetust. See tundmatu X «valvab meie üle ning teeb koostööd valitud inimkaadriga. Mis need inglidki muud on kui ufod.» X-faktor on keskkonnanähtus, mis ei ole maailmasisest päritolu, vaid ilmub kusagilt. «See anomaalia on inimkonna ajaloos end korduvalt ilmutanud. Ajaloolistes tekstides on selle kohta vihjeid jalaga segada, sest kes see Jeesus Kristuski muud oli kui X-faktor.» Volke vihjab ka Aabrahamile, kuidas talle Mamre tammikus ilmusid kolm salapärast kuju, millele hiljem järgnes Soodoma ja Gomorra plahvatus. «X-faktor oli kohal ja esines kolme tulnuka näol. Tegid diili ja andsid vihje, et Aabrahami 90-aastane naine Saara sünnitab lapse. See on ju superanomaalia!»

Aastatuhandeid läks mööda ja tuli uus X-faktori esindaja. «Jeesuse projektis on selgelt näha, et tal olid paranormaalsed, X-faktorile omased tunnused,» osutab Volke. «Tormi vaigistamine, vee peal kõndimine, piiratud toidukogusega suurte rahvahulkade toitmine, surnute ülesära­tamine, pimedate tegijakstegemine … Meie keskkonnas on kogu aeg esinenud anomaaliaid, mida ei saa maiseks pidada. Mina ei tea, mis faktor see on.» Kuid keerulistel ja pöördelistel aegadel on inimkonnale abiks olnud kõrgemad jõud, millele võime loota tänapäevalgi. «X-faktor toetab meie edasiminekut,» väidab Volke. «Me küpseme primitiivsetest loomolenditest tsiviliseeritud kosmoseolenditeks.»^[1] Kristlikust seisukohast on tulnukate ja paranähtuste puhul nähtud pigem deemonliku maailma avaldumist, kuid tuleb möönda, et kogu see teema hoiab tänapäeval üleval teispoolsuse temaatikat.

Raamatu alguses on käsitlemisel veel religiooniga seotud üldised küsimused. Inimene on alati seisnud teispoolsuse ees, mille «ekraaniks» on talle taevalaotus. «Alguses oli taevas – ja tema tulede kummardamine,» kirjutab Hanne Tügel, rääkdes «inimkonna algreligioonist». Kum­mardati Päikest, Kuud, taevakehi ja tähti, sest «varajastes tsivilisatsioonides peeti taevatulesid jumalateks.»^[2] Veel varasemal ajal on oletatud ühe Taevajumala kummardamist, osutades selle mälestustele paljude loodusrahvaste religioonides. «Enamikus Põhja-Ameerika kultuurides on ülijumal, kes valitseb maailma üle, kuid enamasti on ta eemal ja inimesed saavad ühendust sakraalsega teiste jumalate kaudu,» ütleb Philip Wilkinson. Ka «Aafrika põlisusundites esineb tavaliselt loojajumal ja palju vähem tähtsaid jumalaid, kellest mõned tegutsevad loojajumala abilistena ja teised on iseseisvad.»^[3]

Taevatulede ja taevast tulnud jumalatega seoses on arendatud ka tulnukateooriaid, kuid üldine arusaam on, et nii astronoomia kui ka astroloogia juured lähevad tagasi kaugele minevikku. Ehkki teaduse põhjal «puudub astroloogiliste teooriate paikapidavuse kohta aastakümnete pikkusest uurimisest hoolimata igasugune empiiriline tõestus,» on astroloogiaga tegele­mine tõusuteel ning «alates 1980. aastatest on huvi horoskoopide vastu märgatavalt tõusnud,» jätkab Tügel. 21. sajandi alguses tunnistas 77% sakslastest, et nad loevad regulaarselt horoskoope. Nii «kujutab astroloogiausk endast moodsates ühiskondades, kus side kirikuga on kadumas, teatavat liiki religiooniasendajat.»^[4] Seda, et astroloogia kuulub pigem usundi valdkonda kui teaduse sfääri, kinnitavad ka soome teadlased. «Kui astroloogia põhineks ratsionaalsel või isegi teaduslikul teadmiste hankimisel, ei oleks ta püsinud samasugusena sajandeid,» väidab Maarjana Lindeman.^[5] Seepärast on mõistetav, et «viimastel sajanditel on astroloogia saanud üha rohkem uususundi tunnuseid,» lisab Nils Mustelin.^[6]

Raamatus vaadeldakse ka religiooni ja teaduse põimumisega seotud ilmingud ehk para- ja kvaasireligioone puudutavaid küsimusi. Siin kerkivad ka «ebausu» määratlemise probleemid. Mis on üldse ebausk? Enamasti nähakse selles vildakaid primitiivseid uskumusi, nagu näiteks Lev Trotski kirjeldas 1933. a Saksamaad, mil Hitler võimule tuli. «Mitte ainult taludes, vaid ka linnade pilvelõhkujates elab 20. sajand kõrvuti 13. sajandiga. Sada miljonit inimest kasutab elektrit, kuid usub ikka veel nõiamärkide võlujõusse ja vaimude väljaajamisse. Filmitähed käivad meediumide juures. Lendurid, kes juhivad inimgeeniuse loodud imepäraseid masi­naid, kannavad rinnal amulette. Millised ammendamatud pimeduse, teadmatuse ja metsluse varud.» Teisalt jällegi osutab Carl Sagan, et Nõukogude Liidus kerkis «religioosne ebausk riiklikku ideoloogiasse. Seda reklaamiti kui teaduslikku, aga teaduslikkusest jäi see sama kaugele nagu iga teinegi kriitikavaba müstiline kultus.»^[7]

Alates 18. sajandi valgustusajajast on kaldutud ebausuna kõrvale heitma igasugune arusaam füüsilises maailmas toimuvatest imedest. Sellisel seisukohal on maailmavaateline «liberalism» või «modernism», mis kujunes peamiselt protestantlikus maailmas, kuna õigeusu (ortodoksi) ja katoliku kirikud selle hülgasid. Ortodoksne idakirik jäi läänekiriklikest arengutest suuresti kõrvale, katoliiklus aga tõrjus «modernismi» ametlikult, kui paavst Pius X avaldas 1907. a oma ringkirja. Selle tagajärjel Saksamaal, kus on ühiskondlikuks mõõduandjaks protestantlus, vaadati «katoliiklastele ülbelt kui vaimselt mahajäänutele, neid käsitleti tihtilugu lausa teise järgu riigikodanikena,» kirjutab Erwin Hesse.^[8] Üleolev suhtumine inimestesse, kes usuvad reaalseid imesid, on levinud tänapäevani.

Vastupidi peeti kristlikus maailmas ebausuks ristiusust irdunud usu- ja mõttevorme. Näiteks XIX sajandi katoliiklikus entsüklopeedias määratleti ebausku järgmiselt: «Ebausu valitsevaid viise võib eristada inimese põhihoiakute järgi – Jumala, heade ja kurjade vaimude, pühakute, surnute, kaasinimeste ja elutu looduse suhtes – ning on vastavalt sellele järgmised: ateism, panteism, polüteism, deism, vulgaarne antropomorfism, ebajumalateenistus» ja muu taoline.^[9] Teisisõnu loeti kristlikus Euroopas ebausuks paljusid tänapäeval levinud maailmavaateid: on ebausklik Jumalat eitada (ateism), teda maailmaga kokku siduda (panteism), teda maailmast eemale lükata (deism) või pidada üksikolevuseks, keda kujutletakse vulgaarselt inimtaolisena (vanamees taevas või pilve peal jne). On ebausklik leiutada riitusi ja mütoloogiaid, kuidas jumalike jõududega manipuleerida – nii on juhtunud muistsetes usundites ja nii on tehtud seda taas praegusaegsetes nn uususundites.

Religiooniküsimusi tuleb ikka ja jälle uuesti läbi mõelda, et jõuda selgusele, mida on kristlikul ilmutusel jätkuvalt öelda kogu inimkonnale.

Venemaa ja õigeusk

Venemaast räägitakse meil valdavalt kriitiliselt ning – ehkki öeldakse end tunnustavat «suurt vene kirjandust ja kunsti» – peamiselt poliitikast. Täielik mõistetamatus ilmneb aga tihti vene õigeusu suhtes, mis on üle elanud ateistliku hävitustöö ja edendab taas ortodoksiat – nii nagu seda lühikese aja jooksul üldse teha saab: ehitades kirikuid, taastades kloostreid, jõudes inim­hingedeni paratamatult ainult aegamisi.

Venemaa rolli ei tohi alahinnata. Sellal kui läänes soositakse sekularismi, on Vene president kaasa aidanud kristluse edendamisele oma kodumaal ja tagakiusatud kristlaste kaitsmisele Aasias ning Aafrikas. Taani teoloog ja ajakirjanik Iben Thranholm on ses suhtes väljendunud igas mõttes üllatavalt: «Paljude kristlaste jaoks võib Putinist saada XXI sajandi Constantinus, Rooma keiser, kes aitas kristlasi, lõpetades neile varem Rooma impeeriumis osaks saanud tagakiusamised. Constantinus omistas ka Kirikule privileegid, mis võimaldasid sellel kasvada piisavalt tugevaks, et omada positiivset mõju tervele ühiskonnale. Võib ilmneda, et Putin etendab meie ajal sama rolli ja taastab kristliku suurvõimu, võttes üle rolli, mida Lääs on seni täitnud, kuid millest see on loobunud.»

Läänes nähakse Putini toetusavaldusi kristlusele üksnes «geopoliitilise laienemise tööriistana, andes mõista, et pole võimalik, et see taotlus võiks tuleneda sügavalt juurdunud kristlikust usust. Lääne asjatundjad kujutavad Putini religioossust küünilise ja kalku­leeritud lükkena enda poliitiliste huvide edendamiseks.» Siiski Putin on tähelepanuväärsel viisil öelnud, «et Venemaa peab hoolitsema samaväärselt oma vaimse seisundi eest, nagu ta pöörab tähelepanu oma poliitilisele ja geograafilisele positsioonile. See näitab, et president Putinil on tegelik aru­saam tõsiasjast, et selles maailmas on poliitilise reaalsuse vaimsel vundamendil ääre­tu mõju sellele, mis suunas kulutuur areneb.»^[10]

Nende üllatavate väljenditega ei pruugi nõustuda, sest neid võib pidada soovunelmaks, mis ei vasta asjade tegelikult käigule. Kuid me tegutseme ju kõik selle nimel, et kristlust kui õiget usku ja maailmavaadet maailmas edendada. Venemaal on vigu, nii nagu neid on kõikjal, kuid tal on oma sõna öelda kõige laiemas mõttes õigeuskliku kultuuri näol, mida ei tule kopeerida, küll aga tasub sellest õppida. Toda X-faktorit, millest oli juttu, tõstetakse õigeusus esile mitte ainult südamlikult, mida vahel märgatakse, vaid ka võimsalt, nii et sellel on kõlakaja õigeusu maailmas ja kogu rahvusvahelises elus.

Juttu tuleb Venemaa ajaloo erinevatest perioodidest. Millise ajajärguga ajaloost võib võrrelda praegust Venemaad? Vastab Petseri kloostri iguumen Tihhon (Georgi Ševkunov): «Võibolla keiser Aleksander III valitsemisaja [1881–1894] esimese poolega. Venemaa oli siis ikka veel sanktsioonide all pärast Krimmi sõda [1853–1856], kus Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia koos Türgiga sõdisid Venemaa vastu. Teate, need sanktsioonid – kõik ju küsivad nende kohta … Venemaa on tihti sanktsioonidega kokku puutunud. Nagu Venemaa hakkab tõusma, kohe algavad sanktsioonid. See on meile tavaline lugu. Alates juba Liivi sõjast.» Kloostriülem ei eita, et «Venemaa elab oma erilisel moel. See ei tähenda, et me oleksime midagi erandlikku, kuid Venemaa siiski elab oma erilisel moel.»

Mis on Venemaale eriomane? «Ajalugu on niimoodi kujunenud, et vene rahvas peab hoidma tohutut territooriumi koos kõigi oma arvukate probleemidega,» vastab isa Tihhon. «Siin peab tegema vahet olulisel: impeerium ja imperialism on täiesti erinevad asjad. Impeerium ei pea kindlasti olema monarhia. Impeerium on riik, kuhu kuulub palju eri keeli kõnelevaid, ajaloo­liselt sellel alal elavaid rahvaid, keda juhitakse ühest keskusest, kellel on ühine, ühendav keel ja ühine vastutus kõigi nende rahvaste ees, kes seal elavad. Meeldib see kellelegi või mitte, aga juba oma ülesehituselt on Venemaa impeerium. See ei ole üldse põhjus uhkustundeks või rumalaks eputamiseks. See on lihtsalt ajaloolise fakti konstateering.»

Kommunistide tegude suhtes kehtib: «Ma tahan kohe ära öelda kõige olulisema: süütu vere valamisele ei saa olla mingit õigustust. Ohvritele ei saa olla mingit õigustust. Aga just sellega jääb Stalin igaveseks vene rahva mällu, ükskõik kui suuri ja mastaapseid ümberkorraldusi ta riigi elus ka tegi.» Aga koostöö KGB-ga? «See oli ateistliku ideoloogiaga riik. Vaimulikud ja usklikud said aru, et on vaja jääda poliitilisele korrale lojaalseks, et säilitada jumalateenis­tused, õppeasutused, oma kultuur. Valdav enamik usklikest elas, ilma et oleks määrinud oma südametunnistust reetmise või kurja põhjustamisega teisele. See on selge igale objektiivsele uurijale. Kuigi oli ka kurbi erandeid.»

Milline on praegune aeg Venemaal? «Kristlasele on igati hea aeg. Kui aga rääkida täielikust sõltumatusest riigist kiriklike otsuste vastuvõtmisel, siis on tõesti praegu kõige soodsam aeg. See pole võrreldav nõukogude ajaga ega ka Vene impeeriumiga, kui kirik oli administratiiv­selt ilmaliku riigiametniku – oberprokuröri – kontrolli all,» selgitab iguumen. «Kirik ei saa ega pea sekkuma riigi asjadesse. Kuid kirik võib vabalt välja öelda oma arvamuse. Demo­kraatlikus riigis tohib ju arvamust avaldada? Või kõik tohivad, välja arvatud kirik? Kas iga arvamusavaldus on kohe sekkumine?»^[11]  Seega kerkivad samad küsimused, mis tõusevad aeg-ajalt ka Eestis kiriku ja riigi vahekorraga seoses.

Vene õigeusu kirikuga seoses kerkib aegajalt ka nende vahekorra küsimus kreeka õigeusuga. Kreeklastel on kalduvus pidada oma kirikut kõige algsemaks, toetudes kreekakeelse kristluse algusele juba Uue Testamendi päevil. Kuid 1000-aastast ortodoksset Venemaad ei või mingil juhul alahinnata, seda enam, et teatud aspektist on praeguse Kreeka kiriku struktuur ainult ligi 200 aastane. Kui pärast iseseisvussõda Türgi vastu taasrajati 1830. aastatel Kreeka riik, võeti eeskujusid läänest. Nagu teatab Grigorios Larentzakis: «Seepärast rajati kreeka ülikool ja õigeusu teoloogia teaduskond Ateenas saksa ülikoolide mustri järgi, arvestamata idakiriku teoloogia ja spirituaalsuse omapära. Seoses sellega arenes ka kiriklik struktuur. Konkreetne, eelkõige kiriku omavoliline ülesehitamine 1833. a uues Kreeka riigis, lahus oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsioonist, oli inspireeritud eelkõige saksa «maakirikute» struktuurist.» Nii muutus kreeka kirik «riigikirikuks», kus levisid «valgustuse ideed», «läänelik mõttelaad» ja «modernism», mis – ehkki 1850 tunnustas Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat kreeka õigeusu kiriku autokefaalsust – on «egoistlik-tsentripetaalse meelsusega» ning on lagundanud «ortodoksi maailma ühtsust» tänapäevani.^[12]

Juba ainuüksi seetõttu ei saa kreeka õigeusul olla endastmõistetavat eelispositsiooni kõige algsema ja ehtsama kristluse versiooni esindamisel. Kirikutes on mitmesuguseid arenguid, mis on põimunud ja teevad olukorra keerukaks. Nagu ütleb Pantelis Kalaitzidis: «Kiriku samastamine Bütsantsi, tsaariimpeeriumi, Balkani rahvusriikide» ja muude traditsioonidega loob olukorra, kus ollakse võimetud «kiriku ja kaasaegse maailma dialoogiks.»^[13] Nagu neist sõnadest võib aru saada, ei või ei Bütsantsi ajastul kujunenud oikumeenilises patriarhaadis, Balkani rahvusriiklikus ortodoksias ega Vene õigeusukirikus näha juba oma olemasolu tõttu eelisseisundit ehtsuse hindamisel. Viimase puhul tulevad arvesse sisulised tõigad, mis suhtes Vene kirik ei pruugi sugugi alla jääda teistele. Aegajalt on ajaloos olnud nii, et tõe hoidjateks ei ole mitte enamus, vaid vähemus.

Mida ütleb see meile tänapäeval?

Inimene on alati seisnud teispoolsuse ees, kaedes taevalõpmatuse kõrval ajaloo vahendusel ka igavikku. Juba neandertallased hakkasid matma oma surnuid ja kaunistama haudu. Kristlik põhisõnum on surnute ülestõusmine, mille alguses seisab Jeesuse tühi haud. Iga edasiminek sisaldab paratamatu komponendina tagasivaatamise. «Kultuur vaatab alati tagasi, tal on püha minevik, millele toetub ja põhjendub tänane päev. Surnud elavad edasi ja võtavad aktiivselt osa elavate elust, koguni määravad seda. Seetõttu on matusekommetel olnud eriline tähtsus alati ja kõikjal,» kinnitab Einar Laigna. «Arhailisest ajast on tuntud austus surnute suhtes, loodusrahvaste matmiskommetes elab see eriline loomulik-vaistlik pieteet elu seletamatu müsteeriumi ees,» millega on seotud religioon.

Religioon distsiplineerib inimest, pidurdab isekaid aspekte ning avab tema hoiaku lõpmatu ja igavese suunas. Seda näitab ka etümoloogia. Ligare tähendab ladina keeles siduma, seetõttu sisaldab ka religio midagi kinniseotut, tagasihoitut, pidurdatut, pieteeditunnet – heas mõttes seotust. Seega on nii headus kui ka hirm tagasiviidav religioonile. «Inimest iseloomustatakse kui pius in matrem, religiosus in patrem – poeg peab olema ema suhtes õrn ja tähelepanelik, isa kui tõeline suurus nõuab aga, et poeg oleks tema suhtes religiosus, respekteeriks teda ja distantseeruks austusega,» kirjutab Laigna. «Seal, kus suhtutakse pieteediga elusse, tuntakse sama ka surma ees. Tavaliselt kaob pieteet mõlema ees korraga.»

Nii mõjutab religioon inimese suhtumist elusse ja surmasse ning lahkunutega suhtlemises «ei väljendu mitte ainult puhtinimlik emotsionaalse sideme vajadus jääda ühendusse surnutega, vaid siinpoolse ja sealpoolse maailma lahutamatu ühtsus.» Sellega kaasnev ürgne pieteet surnute suhtes leidis juriidilise formuleeringu Rooma praktikas. «Haud oli püha, see oli locus religiosus», mida ei tohi pilastada. «Vene kultuuris on tänini säilinud arusaam, et maa ei võta ülekohtust vastu. Matmata jätmine on erilise hukkamõistu märk.» Venelased jätsid matmata nii Vale-Dimitri kui ka hukatud Vlassovi armee sõdurid, kelles nähti reetureid. Kõnekas on ka see, et «Lenin on tänini matmata.»^[14] Ilmselt mitte asjata! Kommunistide kuritegu Venemaal on mõtlemapanevaks sõnumiks kogu maailmale.

Meie eestlastena peaksime hakkama religioossust rohkem hindama, õppides pigem tundma selle süvadimensioone kui ilminguid. Sellal kui meie tavatseme osutada enamasti ainult vene õigeusu rahvuslik-poliitilisele aspektile, märkamata selle sügavat juurdumist rahva südames, ütleb meile Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta (Oksana Kalatšova): «Enim kurvastab Eesti ühiskonna vähene religioossus. See jääb mulle arusaamatuks. On ju ka eestlased kristlased ja see maa on taevase kuninganna ilmumisega pühitsetud [mõeldud on Neitsi Maarja ilmumist 16. sajandil Kuremäel, kuhu rajati Pühtitsa klooster]. Aga me ei oska seda hinnata. See ei jää tavaliselt vaimulikult karistuseta, kui Issand annab palju, aga seda ei võeta vastu. Tahaks just eestlasi rohkem kirikus näha. Pealegi kristlane tunneb alati kristlase ära ja neil on kergem üksteist mõista. On raske astuda dialoogi inimesega, kellele Kristus, andke andeks, ei tähenda midagi.» Paraku selliseid leidub.

Siiski pöördub iguumenja eestlaste kui kristlaste poole, mõeldes meie ajaloole ja inimhinge igatsustele: «Tahan soovida, et me kõik jääks Kristusele ustavaks, et kristlikud väärtused oleks meie südames. Evangeelium pole raamat riiuli jaoks – et ta oleks meie elu raamat! Kui elame Kristuse käske täites ja jääme kristlasteks, on meie elu kahtlemata teistsugune. Kui jääme Jumalaga, siis ka tema on meiega.»^[15] Sellele heale soovile analoogselt püüdsin ka mina kirjutada Venemaast ja õigeusust.

Kokkuvõttes üritan kahe uue raamatuga väljendada olulist, mida ma seni ei ole rääkinud oma teostes, kuid mida on vajalik teada tänapäeval.

[1] Igor Volke, Ilma maavälise toetuseta poleks meil enam palju lootust. Küsitles Sirje Presnal. – Õhtuleht 20.01.2021: lk 10-11.

[2] Hanne Tügel, Astroloogia. Kas tähed teavad tõtt? – GEO. 1/2010: 14-35. Lk 24.

[3] Philip Wilkinson, Usundid. Tallinn 2009: Varrak. Lk 50, 52.

[4] Tügel, ibid 34j.

[5] Maarjana Lindeman, Tunde- ja mõistuspõhine mõtlemine. – Teine maailm. Kahtleja käsiraamat. Tallinn 1997: K & K (lk 32-40). Lk 37.

[6] Nils Mustelin, Astroloogia – teadus, kunst või illusioon? – Teine maailm. Kahtleja käsiraamat. Tallinn 1997: K & K (lk 102-111). Lk 110.

[7] Carl Sagan, Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses. Tallinn 2006: Valgus. Lk 25j.

[8] Erwin Hesse, Das Evangelim im Widerstreit der Theologen. – Una Voce-Korrespondenz 1/1985: 3-28. Lk 19.

[9] Kirchenlexikon oder Encyklopädie der katholischen Theologie und ihrer Hilfswissenschaften 1847. Hrsg.v. Heinrich Joseph Wetzer und Benedikt Welte. Erster Band. Freiburg im Breis­gau: Herder'sche Verlagshandlung. S. 24-25. Lk 24.

[10] Thranholm, Iben 2015. Venemaa – kristluse eestkõneleja maailmas. – Kiriklik Vaatleja 15.11.2015: https://katolikuopetus.ee/kiriklikvaatleja/venemaa-kristluse-eestkoneleja-maailmas/.

[11] Iguumen Tihhon KGB-ga koostööd teinud vaimulikest: kiriku pärast oli vaja olla lojaalne. – Küsitles Jaanus Piirsalu Postimees (Arter) 16.02.2019: lk 2-7.

[12] Grigorios Larentzakis, Die Orthodoxe Kirche. Ihr Leben und ihr Glaube. Graz 2000: Styria Verlag. Lk 29-31.

[13] Pantelis Kalaitzidis, Õigeusk ja modernism. – Usk ja Elu 18/2020: 37-51. Lk 51.

[14] Einar Laigna, Surnutega ei sõdita. – Delfi 18.08.2008: https://www.delfi.ee/archive/einar-laigna-surnutega-ei-sodita?id=19629057.

[15] Iguumenja Filareta: keda Jumalaema tahab siia tuua, selle ta tingimata ka toob – tema on siin perenaine. Küsitles Teet Korsten. – Eesti Kirik 05.10.2016: http://www.eestikirik.ee/puhtitsa-kloostri-iguumenja-filareta-keda-jumalaema-tahab-siia-tuua-selle-ta-tingimata-ka-toob-%E2%88%92-tema-on-siin-perenaine/.