Sõnavabadust ei piirata tavaliselt otsesõnu, tunnistades, et kriitilisust valitsuse või domineeriva ideoloogia vastu soovitakse summutada. Argumendid on ikka ühiskondliku rahu taotlemine, julgeolekukaalutlused, moonutatud teabe leviku piiramine või midagi sarnast, näiteks sõnavabaduse reeglite täpsustamine, nagu väidab valitsuse kavandatava vaenukõne eelnõu puhul Rait Maruste.
Reformierakond juba üritas korra rahva suud lukku lüüa, kuid 16. detsembril 2020 hääletati see eelnõu Riigikogu täiskogu menetlusest välja. Teist meelt olid vaid reformierakondlased ise ja osa sotsiaaldemokraate.
Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu
Vaenukõneseaduse esialgu süütuna tunduv paariline – meediateenuste seaduse muutmise eelnõu – on aga juba Riigikogu menetluses. See lohmakas, kahekümne leheküljepikkune tekst, mille ähmasust peaks korvama seitsekümne viie lehekülje pikkune seletuskiri, on mõeldud korraldama audiovisuaalmeediat, kaasa arvatud videojagamisplatvorme ja sotsiaalmeediakanaleid. Eelnõu üks autoreid Siim Rohtla ei hakanud siiski Maruste kombel keerutama, vaid ütles 15. veebruaril «Aktuaalsele kaamerale», et «meediateenuse seadusega kindlasti piiratakse sõnavabadust, aga seda tehakse parema ja turvalisema ühiskonna nimel».
Mida parema ühiskonna all mõeldakse, võib oletada tunnuste põhjal, mille alusel on eelnõus keelatud vihkamist õhutada. Need on sugu, rass, nahavärvus, etniline või sotsiaalne päritolu, geneetilised omadused, keel, usutunnistus, veendumused, poliitilised või muud arvamused, kuulumine rahvusvähemusse, varaline seisund, sünnipära, puue, vanus, seksuaalne sättumus ja kodakondsus.
Loetelu, mida on varasemaga võrreldes järsult laiendatud, ei hiilga loogikaga. Näiteks on raske väita, et sugu, rass või nahavärv pole geneetilised omadused. Kuivõrd nimistu on kinnine, tuleb järeldada, et näiteks enamusrahvuse või loomuliku seksuaalse sättumuse vastu, aga ka elukutse või elukoha alusel võib usinalt viha õhutada küll. Kui viha õhutamist taunida, kas ei peaks olema loomulik, et kõik inimesed on võrdselt kaitstud?
Igatahes tuleb teada, mida täpselt taunida. Seaduskuulekus eeldab ju teadmist, millal pannakse toime süütegu. Viha või vaenu õhutamine on aga laialivalguvad mõisted. Praegu me ei tea, missugust meie ühiskonna probleemi üritatakse seadust kehtestades lahendada. Kas näiteks see, kui ei imetleta seksuaalvähemusi piisava entusiasmiga, on juba viha õhutamine? Varro Vooglaid ja Markus Järvi märgivad, et prokuratuurile ja kohtutele jääb avar tõlgendusruum. Selge see. Tulemus on hirmuõhkkond, mis iseloomustab autoritaarseid režiime.
Eksperdiks endine EKP ideoloogiatöötaja
Seaduse rakendajaks ehk ühtlasi tsensoriks on ette nähtud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), mille tegevusvaldkond on lai, alates raudtee ohutusjärelevalvest ja lõpetades tarbijavaidluste lahendamisega. TTJA-l on 120 töötajat, neist ühe ametinimetus on tõesti meediateenuste ekspert. Tõsi, tema töökogemus sobib ametiga – tegu on endise Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee instruktori ja ideoloogiaosakonna juhataja asetäitjaga.
Eelnõus on toonitatud, et TTJA peab olema sõltumatu. Süvenedes selgub, et see tähendab eraldiseismist Eesti Vabariigist, seega sõltumatust meie kodanike demokraatlikest valikutest. See-eest on amet kohustatud järgima Euroopa Komisjoni suuniseid.
Eelnõuga saaks amet ka uue rolli, nimelt peaks hakkama hindama, kuidas Eestis edendatakse meediapädevust. Viimase töö peaks enda peale võtma Haridus- ja Teadusministeerium, olles selles valdkonnas aruandekohustuslik Euroopa Komisjoni ees.
Meediapädevus on aga taas laialivalguv mõiste, mille edendamine võib tähendada nii allikakriitiliste oskuste kui ka vasakliberaalse ideoloogia edendamist. Kindel on aga, et otsuste tegemise protsess kaugeneb Eesti kodanikest. Teisisõnu – võim võõrandub rahvast, nagu see on omane autoritaarsetele režiimidele.
Vastukaaluks lisan, et mullu novembris ja detsembris tehtud eurobaromeetri uuringu kohaselt hinnatakse sõnavabadust kõrgelt kõigis Euroopa Liidu riikides, aga Eestis, Soomes, Tšehhis ja Hollandis peetakse seda kõige olulisemaks väärtuseks. Seega pole me oma vabaduse eest seistes üksi, ei Eestis ega mujal.
Artikkel ilmus esmalt EKRE väljaandes «Kivisild. Aus Tartu leht» ja avaldatakse siin autori nõusolekul.
