Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud Aabrahami usunditeks. Kõigi kolme religiooni aluseks on monoteism ja usk väidetavalt samasse Jumalasse. Meie Kirik avaldab taas kaks meie portaalis varem ilmunud artiklit, milles võrreldakse islami ja kristluse arusaama Jumalast.

Risto Soramies: JUMAL ISLAMIS JA KRISTLUSES

Kuidas on võimalik Jumalast midagi rääkida? «Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset» (Ilm 20:11).

Asjakohaselt saab Jumalast rääkida üksnes endale aru andes, et ollakse teel Jumala viimsesse kohtusse. See, kes räägib Jumalast ilma kartuse ja värinata, on otsekui autojuht, kes kihutab täishooga seina poole ning arutleb kuivalt seina struktuuri üle.

Ka Koraan räägib tõsisel toonil: «Kui taevas rebeneb ja tähed pudenevad maha, kui mered voolavad ühte, kui hauad avanevad, siis saab igaüks teada, mida ta on teinud või tegemata jätnud. ... Millest sa tead, mis on kohtumõistmise päev? Sel päeval pole ühelgi hingel jõudu olla abiks teisele, kogu vägi on sellel päeval Jumala päralt» (82. suura).

Ühiseid arusaamu ja mõisteid

Moslemitega Jumalast rääkides saab kristlane kasutada mitmeid tuttavaid mõisteid: Looja, arm, patt, kohus, seadus, käsud ja palju muud. Moslemite arusaamad inimkonna algusest ja lõpust on meile tuttavad: alguses oli loomine ja lõpus on kohus. Ometigi saavad tuttavad mõisted islamis teise sisu.

Seega pole islam kristlase jaoks lihtsalt üks usund teiste hulgas. Loomulikult pole kristlus sisult islamist sõltuv, küll aga on kristlus oluline osa 600. aasta paiku pKr tekkinud islami maailmapildist. Koraan sisaldab palju Piiblist tuttavaid isikuid ja jutustusi, mida on – tõsi küll – kohandatud islami õpetusele vastavaks.

Koraani järgi kuulub kristlus «taevalike» usundite hulka, milliseid Jumal saatis inimestele juba enne Muhamedi. Usundite sarja lõpetuseks ning viimselt kehtivaks ilmutuseks anti islam sellisel kujul, nagu Muhamed seda kuulutas. Varasemad ilmutused, juutlus ja kristlus, on selle arusaama kohaselt muutunud kõlbmatuks. Õige on uskuda ühte Jumalasse nõnda, nagu Muhamed seda usku kuulutas.

Seega ei ole kristlane moslemi jaoks algselt vale usundi esindaja. Sellepärast usuvad moslemid, et kristlased räägivad samast Jumalast nagu nemadki. Jumalakäsitustes ongi sarnasusi, näiteks monoteism: «Tema on ainus Jumal, Igavene Jumal» (112. suura).

Ka usk Loojasse tundub moslemitel ja kristlastel olevat ühine. Loomine eimillestki oli Jumala teadlik tegu. Ta lõi ka inimese enda esindajaks maa peale.

Jumal on ka kõrgeim kohtunik. Ta on «viimse kohtupäeva kuningas» (suura 1:4). Aegade lõpul, suurel kohtupäeval peavad kõik inimesed oma tegudest Jumalale aru andma.

Lisaks sellele tunneb islam Jumala 99 nime, atribuuti, millest suuremat osa saaksid kasutada ka kristlased.

Aga mis on meie jumalakäsituses otseselt kristlikku?

Jumala omaduste võrdlemine või loetlemine ei vii viimaks kuhugi. Jumala parimaid omadusi ja kauneimaidki nimesid mõistetakse kristluses ja islamis erinevalt.

Aga Kolmainsus? Usk kolmainsasse Jumalasse on kindlasti tõeliselt ja spetsiifiliselt kristlik. Kui mõni inimene ei tunnista Püha Kolmainsust, ei saa teda kristlaseks pidada. Ka moslemid teavad, et Kolmainsus on kristlikus usus kesksel kohal: «Teie, Raamatu rahvas [siin: kristlased]! Ärge tehke üleastumist usus ja kõnelege Jumala kohta ainult tõtt. … Uskuge Jumalasse ja Tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem» (suura 4:171).

Minu kogemuse põhjal ei jõua moslemile Püha Kolmainsuse selgitamisega mitte kuhugi. Tal on võimatu mõista, mida sellega silmas peetakse. Usk Pühasse Kolmainsusesse on kristlaste tunnistus Jumala kohta, kelle päästetegudest Piibel kuulutab. Seega peab moslemil olema võimalik kuulda Jumala päästetegudest.

Koraanis eitatakse Kristuse päästetööd

Evangeeliumisse kuulub kaks osa. Esiteks selgitus sellest, mida Jeesus maa peal viibides tegi: Ta sündis inimesena, elas, kannatas ja suri ning tõusis surnuist. Teiseks apostellik kuulutus, et Jeesuse päästetöö toimus meie heaks. Ehkki Koraan räägib Jeesusest austavalt, lükkab islam tagasi evangeeliumi mõlemad osad.

Kõne Jumala Pojast on moslemile kõige hullem jumalapilge: «Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!» (suura 19:89–92). Koraan eitab otseselt ka Jeesuse ristisurma: «...ent nad ei tapnud teda ega löönud risti, sest see vaid paistis neile nii...» (4:157). Moslemi seisukohalt ei ole võimalik öelda Jumala kohta midagi hullemat kui see, mida me oma usuna tunnistame. Islami õpetuse tuum ongi suunatud kristluse tuuma vastu.

Jumalat tuntakse vaid Kristuse päästetegudest

Aga kuidas siis moslemitega üldse Jumalast rääkida, kui see, mida me tahame neile öelda, on nende jaoks mitte lihtsalt eksiõpetus, vaid mõnitamine? Millest alustada?

Me tunneme Jumala olemust üksnes Tema tegude kaudu. Siin on omal kohal Philipp Melanchtoni kuulus lause: hoc est Christum cognoscere beneficia eius cognoscere (tunda Kristust tähendab tunda Tema päästetegusid).

Rääkides moslemile Kristuse päästetegudest nii, et ta saab neid mõista, räägime me Jumalast enesest evangeeliumi kohaselt. Kristlaste ja moslemite ühine arusaam inimese vastutusest Jumala ees annab selleks võimaluse. Seega on küsimus keeles, millega rääkida Kristuse päästetegudest arusaadaval viisil.

Islamit, ammugi evangeeliumi on võimatu õigesti mõista, kui unustatakse, et mõlema sõnum on kirjutatud kohtupäeva karmil taustal. Igaüks, kes usub viimsesse kohtusse ja teab, et ka tema ise peab astuma kohtu ette, esitab endale vältimatult küsimuse: «Mis minust kohtus saab?» Sama küsimuse esitavad nii kristlane kui moslem. Küsimus on ühine, aga vastused erinevad teineteisest kardinaalselt. Ehkki kristlase vastus ongi moslemile varasemast tundmatu ning alguses lükkab ta selle tagasi, suudab ta seda mõista.

Viimses kohtus Kristuse ohvri varal

Kui moslem otsib vastust esmalt oma tegudest, siis evangeelium räägib talle Jumalast ja Tema päästetegudest. Moslemite maailmapildis on selleks üllatav võimalus: moslemid tunnevad loomade ohverdamist. Igal aastal ohverdavad moslemid oina või muu looma, et meenutada Aabrahami ohvrit. Ohver ei ole islamis otseselt patuohver, aga üldises rahvavagaduses seostub sellega arusaam pattude lepitamisest.

Evangeelium räägib Jumala antud ohvrist, Jumala Tallest, kes meid viimses kohtus aitab. See Tall on Jumala Poeg, Jumal ise, kellele ka iga moslem on nii armas, et Ta lepitas tema patud oma verega. Sellega on moslem kuulnud Jumalast nii nagu Ta on. Jumala tegudes on vastus nii kristlaste kui moslemite küsimusele: «Kuidas jääda püsima viimses kohtus?»

Tõlkinud Illimar Toomet (Koraani tsitaadid Haljand Udami tõlkes).
Artikkel ilmus portaalis Meie Kirik 2015. aastal

Risto Soramies on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop-emeeritus. Varem on ta töötanud 20 aastat misjonärina türklaste juures Saksamaal ja Istanbulis.

+ + +

Veiko Vihuri: KAS KRISTLASED JA MOSLEMID AUSTAVAD SAMA JUMALAT?

Kristlus ja islam – nagu ka neile eelnenud judaism – on monoteistlikud usundid, mis kuulutavad usku ühteainsasse Jumalasse. Kõigis kolmes traditsioonis kummardatakse Jumalat, kes on kõige olemasoleva looja, ülalpidaja-valitseja ja loodu üle kohtumõistja. Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud ka Aabrahami religioonideks. Kui nii, siis kas kristlased ja moslemid – jätame selles artiklis kõrvale kristlaste ja juutide vahekorra küsimuse – on usuvennad ja -õed, kes kummardavad sama Jumalat, ehkki erineval moel, lähtudes oma traditsioonist?

Aabrahami usundid

Roomakatoliku kiriku II Vatikani kirikukogul (1962–1965) vastu võetud dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust, mida tuntakse ladinakeelsete algussõnade Lumen gentium (rahvaste valgus – s.t Kristus) järgi, visandatakse nägemus juutide ja teiste ainsat Loojat tunnistavate inimeste, s.h muhameedlaste ehk moslemite vahekorrast Jumala rahvaga (kristlastega):

«Viimaks on Jumala rahvaga mitmel viisil seotud ka need, kes pole veel Evangeeliumi vastu võtnud. Esmalt peame meenutama rahvast, kellele oli antud leping ja tõotused ning kelle seast sündis Kristus ihu poolest (Rm 9:4–5). Oma esiisade tõttu jääb see rahvas Jumalale kõige kallimaks, sest Jumal ei kahetse oma armuande ega kutsumist (Rm 11:28–29). Kuid päästeplaan hõlmab ka neid, kes tunnistavad Loojat. Esimesel kohal nende hulgas on muhameedlased, kes väidavad, et nad hoiavad kinni Aabrahami usust ja koos meiega kummardavad ühte armulist Jumalast, kes viimasel päeval mõistab kohut kogu inimkonna üle.»

Moslemite usk Jumalasse võetakse taas jutuks deklaratsioonis Kiriku suhtumisest mittekristlikkesse religioonidesse – tuntud ka kui Nostra aetate («Meie ajal») –, kus on öeldud:

«Sügava austusega vaatab Kirik ka moslemite poole, kes kummardavad ühtainsat Jumalat, elavat ja iseendas olevat, halastavat ja kõigeväelist taeva ja maa Loojat, kes on rääkinud inimestele. Nad püüavad kõigest hingest alistuda Tema mõistatuslikele seadustele, samuti nagu Aabraham oli Jumalale allaheitlik – asjaolu, mida islam meeleldi omaks tunnistab. Jeesust, keda nad küll ei pea Jumalaks, austavad nad prohvetina ning peavad auväärseks tema neitsilikku ema Maarjat, keda nad oma vagaduses mõnikord ka appi hüüavad.»

Islami tekkimisele järgnenud sajanditel käsitasid mõned kristlikud teoloogid – näiteks Damaskuse Johannes – seda kristliku usulahuna (nimetus «muhameedlus» viitab usulahu rajaja nimele). Samuti on juhitud tähelepanu paavst Gregorius VII (1073–1085) kirjale, mis saadeti Mauretaania kuningale ja kus öeldakse, et kristlased ja moslemid palvetavad sama Jumala poole, ehkki erineval viisil.

Moslemid ise on seisukohal, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid oma nägemuse kohaselt samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul, öeldes lahti hilisematest judaistlikest ja kristlikest moonutustest. Koraanis antakse moslemitele soovitus: «Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis esitage kõige kindlamad (väited). Ja ärge vaielge nendega, kes meelega vassivad. Öelge: «Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.»» (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).

Islam on moslemite arvates kõige puhtam monoteistlik religioon, kuna see oli ka esiisa Aabrahami usk. Juudid ja kristlased olevat seda moonutanud ja saavad seepärast Koraanis noomida: «Teie, Raamatu rahvas! Miks olete tõrksad Aabrahami vastu? Sest Toora ja Evangeelium läkitati ju alles pärast teda. Kas te siis sellest aru ei saa?» (3.65).

Kristlastele aga võib see koht Koraanist meelde tuua vaidluse Jeesuse ja juutide vahel, mille leiame Johannese evangeeliumi 8. peatükist: «Nad kostsid: «Meie isa on Aabraham.» Jeesus ütles neile: «Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid. [---] Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.» Nüüd ütlesid juudid temale: «Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.»»

Määravaks osutub kristoloogia, mitte monoteism

Kristlaste jaoks on ajalooline Naatsareti Jeesus Jumala läkitatud Messia, Kristus, ja ühtlasi Jumala Poeg, kes on sündinud Isast «enne kõiki aegu». Traditsioonilise kristliku pühakirjatõlgitsuse kohaselt uskusid Vana Testamendi pühad mehed – Aabraham ja Mooses nende hulgas – Kristusesse ja kuulutasid Vaimu ajel ette Tema inimeseks saamist. Seetõttu on kristliku arusaama kohaselt Jeesust kui Kristust (Messiat) ja Jumala Poega mittetunnistav hilisem judaism ning samuti islam tõest – ja paratamatult ka Jumalast – ära langenud.

Niisiis – kui otsime vastust küsimusele, kas kristlased ja moslemid kummardavad sama Jumalat, osutub määravaks kristoloogia (õpetus Jeesus Kristusest), mitte monoteism. Saksa religioonifilosoof professor Traugott Vogel on seda küsimust käsitledes tõdenud: «Siinai Jumal ja Jeesuse Kristuse Isa on üks ja sama Jumal, kelle kõrval teisi ei ole. [---] See on midagi enamat kui ainult väide monoteismist, mida siis erineva sisuga täita.» (Religioonifilosoofia, Tallinn 2015, lk 246).

Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.

Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristlaste usulise veendumuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui «valetajatele» (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: «Ei ole jumalusi peale Jumala» (3.62) ja «Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat» (3.64). Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: «Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?» (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). 112. suuras teatatakse: «Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.»

Seevastu 4. sajandist pärinevas Nikaia usutunnistuses väljendavad nii ida- kui läänekristlased usku Jeesusesse kui «Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud…»

Kristlus ja islam: lunastusreligioon ja käsureligioon

Kristluse ja islami õpetuses on mitmeid kokkulangevusi (ainujumal kui looja, paradiis ja põrgu, viimne kohtupäev). Sellele vaatamata võib väita, et tegemist on kahe täiesti erineva usundiga.

Kristluse keskmes on arusaam, et Jeesus Kristus lepitas oma ohvrisurmaga inimkonna patud ning rajas maa peale usklike koguduse – kiriku –, kus Ta jätkab päästetööd Püha Vaimu kaudu Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise abil. Õndsusloo varasemaid järke (esiisade aeg, Moosese seadus, prohvetite tegevus) käsitatakse sellest keskmest ehk Kristusest lähtuvalt ning neis nähakse Jumala Poja tulekule eelnenud ettevalmistusaega.

Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale ja võtma omaks tõelise religiooni (islam). Islam tähendab alistumist Jumala tahtele ja selle täitmist. Kohtupäeval hindab Jumal inimest just selle järgi. Kristuse kui lunastaja rolli islamis aga ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele.

Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: «Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.» (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi moslemid tunnistavad ühteainsat Jumalat, seovad end Aabrahami usutraditsiooniga ja austavad Jeesust prohvetina, vastandub Koraanis esinev Allah end ühemõtteliselt piibellikule ilmutusele Jeesusest Kristusest kui Jumala Pojast ning taunib ühtlasi kristlikku kolmainuõpetust. Seega võib väita, et Koraani Allah ja evangeeliumis ilmutatud Jeesuse Kristuse Isa ei ole ega saagi olla üks ja sama Jumal, kes kõneleb inimkonnaga erinevate prohvetite ja saadikute kaudu.

Ja kui nii, siis jääb vaid üle meelde tuletada Püha Johannese sõnu: «Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.» (1Jh 2:22–23) Ja veel: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas.» (1Jh 4:2–3)

Artikkel ilmus portaalis Meie Kirik 2016. aastal