Olen luterliku kiriku liige ja vaimulik. Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on mind ristitud, leeritatud ja laulatatud. Selle kiriku vaimulike hulka on mind ka ordineeritud. Minu jaoks on loomulik, et ma armastan seda kirikut. Nii nagu abielludes anname tõotuse oma abikaasale olla truu, nii olen mina andnud ka tõotuse olla oma kirikule truu. Vahel abielumehena võib tekkida kiusatus vaadata teisi naisi, kuid kohe tuleb oma südames meelde tuletada tõotused oma abikaasale. Sama lugu on ka kirikuga, vahel tundub, et muudes kirikutes on asjad palju paremad, kuid tuleb meelde tuletada oma truudus luterliku kiriku vastu. See on minu jaoks iseenesestmõistetav, et seda kellele sa oled truu, seda sa ka armastad, seda sa ei hülga ega jäta maha ka siis, kui on rasked olud.
Olen olnud kriitiline, kui on kõneldud mingisugusest luterluse kriisist, haigusest või isegi suremisprotsessist. Olen seda pidanud üldistuseks. Kindlasti on paiku, kus luterlikul kirikul on probleeme, kuid üldiselt on ju kõik korras. Luterlusel tervikuna ju pole kriisi? Või on? Järjest rohkem hakkab mulle tunduma, et jutud luterluse kriisist pole päris alusetud.
Peamiseks põhjuseks sellele pean klassikalise luterluse allakäiku läänemaailmas. Klassikalist luterlust iseloomustab minu hinnangul tõsine hoiak Piiblisse ja usu alustesse, kristliku kiriku järjepidevus, liturgiline rikkus, kindlus oma luterlikus identiteedis ja soov jagada ning kuulutada evangeeliumi. Olen lugenud väga häid klassikaliste luterlike teoloogide teoseid ja mõtteid. Mitmed neist olid veel 50 aastat tagasi oma kirikutes autoriteedid ja tunnustatud vaimulikud. Nende hulgas olid näiteks Bo Giertz Rootsist, Walter Künneth Saksamaalt, Carl Fredrik Wislöff Norrast jt. Kõik nad olid tublid Jumala sulased, kes ustavalt kuulutasid Jumala sõna ja jagasid sakramente. Issand lasku neil kõigil puhata rahus ja üles tõusta oma väe läbi. Murelikuks teeb aga see, et kus on tänapäeva Giertzid, Künnethid ja Wislöffid. Miks me ei näe neid? Miks me ei kuule neist? Nendes samades kantslites ja kateedrites kõnelevad väga tihti hoopis teised. Sealt kostab hoopis teistsugune evangeelium, kui vanasti. Moodne evangeelium tõstab enamasti inimese jumalaks ja kuulutab sotsiaalset õiglust ja vaba ning võrdset ühiskonda, kus puuduvad vanad kristlikud rõhuvad normid ja tõekspidamised. Giertzide, Künnethite ja Wislöffide kirikute altareid kaunistavad vikerkaarevärvilised katted, kus teotatakse Jumalat, pühitsedes Kristuse ihu ja verd ebajumalate altaril.
Oluline on märkida, et see nn liberaalteoloogia ei ole luterlikus maailmas mitte väike vähemus, vaid ta on vallutanud suured ja vanad luterlikud kirikud. Ta valitseb maades, mida oleme harjunud pidama luterluse kantsideks. Kusagil ei ole liberaalteoloogia otsinud ka võrdset dialoogi klassikalise luterluse esindajatega, vaid ta on varem või hiljem pagendanud nad kiriku ääremaadele, suurtest ja kõrgetest kantslitest palvemajadesse ning kiriku sisestesse konservatiivsetesse organisatsioonidesse. Küllap on palju ka neid, kes on lahkunud luterlikust kirikust ja leidnud oma vaimuliku kodu mujal.
Muidugi on maailmas ka üksikuid kohti, kus klassikaline luterlus õitseb. Meie naabritest on Läti ja Ingeri kirik valinud selle tee. USA-s teeb tublit tööd Missouri sinod, keda tuleb kiita ka selle eest, et erinevalt mitmest teisest väiksemast endasse kapseldunud konfessionaalsest luterlikust kirikust otsib Missouri sinod kontakte erinevate luterlastega terves maailmas. Tänuväärt on see, et nad tõlgivad ja levitavad suures mahus klassikalist luterlikku kirjandust. Just nende väljaantud olid mitmed Bo Giertzi raamatud, mille siinkirjutaja tellis ja mis mõjutasid teda sügavalt.
Samas peab nentima, et need on oaasid kõrbes. Euroopas domineerib liberaalne luterlus ja selle idee ilminguid on näha ka Eesti luterlikul maastikul. Mis need on, teab lugeja ise. Aafrika kasvavast luterlusest on küll hea meel, kuid kohati on nende luterlus liialt palju mõjutatud nelipühilik-karismaatilisest teoloogiast ja praktikast. Luterluse globaalne jõud, mis paljuski väljendub Luterliku Maailmaliidu kaudu, on kõike muud kui klassikaliselt luterlik.
See on põhjus, miks vähemalt läänemaailma tasemel võib rääkida luterluse kriisist. Seda peegeldab nii liberaalteoloogia valitsev positsioon, klassikalise luterluse hävitamine ja väljatõrjumine kui ka kiriku liikmete pidev vähenemine. Olen hakanud mõistma neid luterlasi, kes selle taustal otsivad vaimulikku tuge pigem roomakatoliku või õigeusu kirikust, kus vaimulik selgus ja sisu on tihti suurem. On ka neid, kes leiavad julgustust meie vabakiriklikemate vendade-õdede juures, kus on näha suurt kirge jagada evangeeliumi, samal ajal kui luterlikku misjonitööd iseloomustab globaalselt tihti puude istutamine või sotsiaalabi programmides osalemine. Vaimulikku toitu tuleb otsida sealt, kus seda on leida, ei ole mõtet minna poodi, mille letid on tühjad.
Lõpetada ei taha ma aga pessimistlikult. On küllaltki palju, mille eest tänulik olla. Arvan, et meie Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik olukord on väga hea võrreldes mitmete suurte lääne kirikutega. EELK-s on väga palju mehi ja naisi, kes on ustavad Jumalale ja teevad jumalariigi tööd seal, kuhu Issand on nad läkitanud. Meil on peapiiskop, kes on paljudel kordadel julgelt seisnud kristliku sõnumi eest ka ilmaliku ühiskonna surve all. Minu kogemuse põhjal saavad praegu usutunnistusele ustavad vaimulikud vabalt kuulutada puhtalt Jumala sõna ja jagada sakramente. See kõik ei tähenda muidugi, et luterluse kriis läheks EELK-st täielikult mööda. Varem või hiljem peame sellega järjest rohkem tegelema hakkama.
Samas peaks kirikust lahkumine olema selline samm, mida ei tohiks kunagi planeerida. See on umbes sarnane teema abielulahutusega, abielu võib erandlikel põhjustel lahutada, kuid abielludes ei tohiks kunagi arvestada selle kui võimalusega. Tõotatud on elu lõpuni koos olla. Kirikust lahkuda saab siis, kui kirik ise kas reaalselt või sisuliselt viskab usutunnistusele ustavad kristlased endi keskelt välja. Ei tohi aga unustada, et kui kirik on haige, see tähendab võitlemas haigusega, siis ei tohiks teda mingil juhul maha jätta. Me ei jäta ju haiget inimest kunagi maha, vaid üritame teda aidata.
EELK on Eesti rahvakirik. Minu jaoks tähendab see seda, et EELK-l on kohustus teenida Eesti rahvast sõna ja sakramendiga. Ainult EELK-l on üle Eesti koguduste võrgustik, mis lubab jõuda igas Eestimaa paigas kristliku sõnumiga rahva juurde. Luterlikus kirikus on põlvest põlve meie rahvast ristitud, leeritatud, laulatatud, maetud ja armulauale võetud. See kõik kokku on suur varandus. Seda ei tohiks lihtsalt kõrvale heita. Meie osa on jätkata seda katkematut ketti nii kaua kui võimalik.
Mina ei oska öelda, mis on luterluse tulevik nii Eestis kui ka maailmas. Võibolla liberaalsetest lääne luteri kirikutest jääb alles jääk, kes pöördub tagasi klassikalise luterluse juurde? Võibolla satub EELK kunagi liberaalsele kursile? Et viimane ei juhtuks, tuleb teha palju eestpalvet. Võibolla on luterlus hääbumas ja kadumas? Võibolla juhib Jumal ustavaid kristlasi kokku ühte kirikusse? Võibolla on selleks katoliku kirik? Võibolla õigeusu kirik? Mul ei ole vastuseid nendele küsimustele. Jumalal on. Tean aga seda, et Jumal on sajandeid kasutanud luterlikku kirikut nii Eestis kui ka mujal, et äratada inimestes tõelist usku. Ta teeb seda ka tänapäeval ja ma loodan, et ta saab seda teha ka tulevikus.
