Ajakirjandus on pühendanud äsja palju tähelepanu kiriku ühiskondlikule rollile Eestis. Kuidas aga Eesti luterlik kirik ise näeb ja mõtestab oma ühiskondlikku rolli ja taotlusi? Avaldame katkendeid 2005. aastal heaks kiidetud dokumendist «Kiriku sotsiaalne sõnum. Eesti Evangeelse-Luterliku Kiriku ühiskondlik-poliitilised taotlused».
Kiriku sotsiaalne sõnum (2005)
Kirik on kutsutud ja seatud teenima inimest – nii igavest kui ajalikku, nii taevast kui maist silmas pidades. Seetõttu ei saa kirik olla ükskõikne ka rahva elukorralduse ja sotsiaalsete probleemide lahendamise suhtes.
EELK-le kui vabale rahvakirikule on rajamisest alates rahvas ise delegeerinud vastutuse ja ülesande olla rahva vaimseks orientiiriks. Seda ülesannet tuleb EELK-l täita ka tänases uuenevas Eestis. Pidamata ühtegi poliitilist kontseptsiooni või erakonda ainuõigeks, rõhutab kirik kindlate kultuuriliste, moraalsete ja religioossete väärtuste arvestamise vajadust ning kutsub poliitilisi jõude üles rajama oma tegevust sellele alusele.
Kirik juhib esmajoones tähelepanu ühiskonna usulise uuenemise ja ülesehitamise ülesandele, mis tuleneb poole sajandi pikkusest totalitaarse ja riikliku ateismi laostavatest tagajärgedest, mis püsivad veel kaua. Ühiskond on ilma usuliste tõekspidamisteta kaitsetu kõikelubava relativismi, nautleva enesekesksuse ja depressiivse meeleheite suhtes.
Tänase põlvkonna aateline ja eetiline motiveeritus on puudulik. Poliitikute kohustus on luua tingimused, et uus põlvkond selle taas leiaks. See on õiglase ja turvalise ühiskonna eeldus.
Kristliku Euroopaga taasliitununa osutub järjest olulisemaks Eesti ühiskonna usutunnistuslik pagas kui elustiili alus. Vajame tasakaalustatud ühiskonda, kus majanduslikud püüdlused ühtivad maailmavaatega, mille keskmeks on vaimsus. Kiriku missioon on aidata seda tasakaalu luua.
Kirik on valmis koostööks nii riigiga kui ka kõigi poliitiliste jõudude ja huvigruppidega. Pluralistlikus maailmas tahab ta anda panuse erinevate seisukohtade lepitaja ja integreerijana. Samas ei tohi kirik kunagi saada riigi või mõne partei tööriistaks.
Ühiskonna arstina tuleb tal olla nii kriitikuks kui ka armu vahendajaks. Kirik ei saa eeldada, et tema nõuded ja nõuanded oleksid alati populaarsed. Just see, et kirikul tuleb hoiduda populismist fundamentaalsete eluväärtuste alalhoidmise ja säilitamise nimel, võimaldab tal teenida rahvast, olla talle lootuse jagajaks ja seega tuleviku tagatiseks. Nii nagu kirik tahab toetada kõiki positiivseid ideid ja ettevõtmisi, eeldab ta toetust ka oma missioonile.
1. KIRIKU FILOSOOFILINE, MORAALNE JA SAKRAALNE TEENIMINE
1.1. Õhtumaise tsivilisatsiooni vaimsus, maailmamõistmine, väärtushinnangud ja õigussuhted lähtuvad oma põhijoontes kristlikust religioonist. Kristlik kirik on jätkuvalt selle filosoofilise maailma-tunnetuse kandja ja arendaja. Pühakirja tekst, selle teoloogiline ja sotsiaalne lahtimõtestamine on kujundanud ja kujundab ka tänasele ühiskonnale olulisi mõisteid nagu vabadus, vastutus, õiglus, armastus, solidaarsus.
1.2. Kristluse filosoofilised üldprintsiibid inimese ja ühiskonna mõistmisel lähtuvad eeldusest, et Jumal on loonud inimesed vabadeks, võrdseteks, loovateks ja vastutavateks. Jumal armastab inimest ja ootab inimestelt armastust. Poliitika ülesandeks peab olema vajalike tingimuste loomine inimese eneseteostuseks – täiuslikkuse ja jumalanäolisuse saavutamiseks.
Õigus inimese vabaks arenguks ei sõltu tema soost, rahvusest ega ühiskondlikust positsioonist. Vabadus on võõrandamatu nagu vastutuski. Siin peab valitsema tasakaal. Üksikisiku vabaduse piirid on määratud vastutusega Jumala ja kaasinimese ees. Isiklikku vabadust hinnates tuleb austada kaasinimese vabadust. Kes on vaba, peab astuma välja nende vabaduse eest, kellelt see on võetud. Vabadus eeldab valmisolekut seda kaitsta.
Vabadus ei tähenda kõikelubatavust ega hõlma üksnes õigusi, vaid ka kohustusi. Vabaduse sügavam, vaimne sisu seisneb vabanemises kurjusest, armastusetusest ja egoismist. Ühiskonda tervendav lepitus ja andeksandmine lähtub inimese ajalikkuse, ebatäiuslikkuse, piiratuse ja patususe tunnetamisest. Selline piiratuse ja patususe tunnetamine kaitseb meid absolutistlike õpetuste ja totalitaarsete poliitiliste kontseptsioonide eest ning aktualiseerib kristliku armastuskäsu.
Solidaarsus ja ligimese teenimine on toimiva ühiskonnakorralduse eelduseks. Riik ja kohalik omavalitsus ei pea võtma ülesandeid, millega tulevad toime üksikisikud, nende ühendused, kogukond (kogudus) ja perekond. Küll vajame aga riiki seal, kus probleeme ei saa lahendada kohapeal. Riik on ühiskonna liikmete solidaarsuse vorm üksteise vastastikuseks teenimiseks ja abi andmiseks neile, kes seda vajavad. Seepärast lasub kodanikel kohustus oma riigi, rahva ja isamaa ees.
Riik ja rahvas ei ole ainult käesoleval ajal eksisteerivate inimeste ja inimsuhete kogum. Riigil on minevik ja tulevik. Solidaarsus hõlmab vastutust nii rahva mineviku, traditsioonide ja kultuuripärandi kui ka järeltulevate põlvede käekäigu ees.
Piibellikus mõttes seisneb kultuur selles, et inimene on pandud talle usaldatud aeda harima ja hoidma. Meile antud füüsilist ja vaimset eluruumi peame kasutama mõttekalt ja pärandama Jumala loodu järgmistele põlvedele rikkumatuna.
1.3. Kirik kui vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kandja on osa meie eluruumist. Kõlbelised väärtused, mis võimaldavad tasakaalustatud ning turvalisi inimsuhteid, ei teki üleöö. Nad ei ole hetkekokkulepete vili. Kõneldes igavestest väärtustest, peab kirik silmas inimesele loomises antud tunnusjooni, mida toob esile pühakiri ja kannab edasi kirik.
Selline ühiskond, kus kümme käsku ja evangeelne eluhoiak on kasvatuse aluseks nii kodus, koolis kui kirikus, erineb ühiskonnast, kus see nii ei ole. Eesti ühiskonna kriminogeensus ja eetiline mahajäämus ei ole üksnes majandusliku ja sotsiaalse, vaid ka usulise mahajäämuse küsimus. Eetos vajab uskumist, see ei ole materiaalne, vaid vaimne suurus.
Normi usutavus ei tulene niivõrd usust iseenda või teiste, vaid palju enam usust Jumala tahte õigsusse. Inimese moraalsed tõekspidamised on seda tugevamad, mida enam nad rajanevad tema eksistentsiaalsel enesetunnetusel, on seotud tema arusaamaga oma vaimsest kutsumusest, eesmärgist ja vastutusest. Eetilistes piirsituatsioonides on kaalul inimeseksolemine ja -jäämine.
Me peame suutma eristada head ja kurja, kompromissi ja põhimõttelagedust, tolerantsust ja hoolimatust. Nüüdisaja keerukate eetiliste küsimuste lahendamisel on seetõttu järjest enam vajalik kiriku seisukoha ärakuulamine ja arvestamine. Kirik peab olema selles maailmas kriitiline nii ühiskonna, riigi kui ka iseenda suhtes, täites nii tervendaja ja teenija rolli.
Kiriklik kultuur oma vahenditega – jutluse, liturgia, muusika, kunsti, kasvatuse ja koolitusega – ning kristlased oma elava eeskujuga, võivad olla oluliseks teguriks meie ühiskonna eetilisel uuenemisel.
1.4. Kiriku sakraalne tegevus pühitseb ja avardab materiaalset, ajalikku maailma. Armulauda jagades, lapsi ristides, noori konfirmeerides, abielusid laulatades, surnuid mattes ning pühapaiku ja rahvale olulisi sümboleid pühitsedes loob kirik ühiskonnas vaimuliku sideme ja kokkukuuluvuse, mis on püsivam sotsiaalsetest kokkulepetest. Sakraalsete toimingutega märgistatakse kokkukuuluvust vaimsete püsiväärtustega ja tugevdatakse isiksuse eneseteadvust nende väärtuste esindajana.
Kiriklikud talituste- ja personaalraamatud moodustavad osa rahva vaimsest identiteedist ja on inimeste usulise tahte jäädvustajad ning väljendajad. Kiriku armu vahendava teenimise läbi moodustavad kirikukirjades olijad vaimse ühiskonna – Jumala rahva. Riiklikult korraldatud arhiivindus peab tagama soodsa koostöö kirikuga, et koguduste arhiivid säiliksid ja oleksid kasutajatele kättesaadavad.
Jumalateenistus, kirikulaul ja palve on selleks vormiks, mille kaudu üksikisik või rahvas saab väljendada ning ehitada oma varjatud religioosset maailma. Pühakojad ei ole mitte ainult arhitektuurimälestised, vaid ka rahva vaimulikud kodud. Maa pühadus väljendub altari pühaduses. Meie rahvuslipud on pühitsetud altari ees. Inimelu pühadus ning tõe ja vabaduse pühadus on võimalikud seeläbi, et peetakse pühaks pühadust ennast, samuti sümboleid ja paiku, mis seda väljendavad. Tuleb tagada, et meie pühakojad oleksid hooldatud ja korras. Kasvavale põlvkonnale tuleb õpetada austavat suhtumist pühapaikadesse ja sinna sobivat käitumist.
Kiriku sakraalne tegevus loob sakraalse (väärtustatud, pühaks peetud) ruumi meis enestes ja meie ümber. Mida suurem on see ruum, seda püham ja väärtuslikum on elu.
Kiriku esmane ülesanne ja kohustus on ühiskonna sakraalne ja moraalne teenimine. Riik peab mõistma selle ülesande olulisust ja tagama selleks tingimused. Et kodanikud saaksid Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud usuvabadust positiivses mõttes teostada, on riigi ülesandeks aidata kaasa pühakodade olemasolule, võimaluste loomisele osaleda jumalateenistustel, pidada usupühi, usku õppida jne. Siis on ka kirikul võimalik suuremal määral osaleda ühiskonnaelus, anda oma panus hariduse-, kultuuri- ja sotsiaalprobleemide lahendamisse.
Loe kogu dokumenti siit.
