Avaldame usupuhastuspüha eel uuesti käesoleval aastal igavikku lahkunud Saksamaa iseseisva evangeelse-luterliku kiriku emeriitpiiskopi Jobst Schöne artikli luterluse tulevikust reformatsiooni kodumaal.

Saksamaa on (luterliku) reformatsiooni kodumaa. Kas see on kristlik maa? Unustage ära. On see luterlik riik? Üldsegi mitte. Kui see kunagi ka nii oli, siis praegu enam mitte. Tänapäeval on Saksamaa suuresti sekulariseerunud ja kirikukauge riik. Umbes viiskümmend aastat tagasi kuulus 96 protsenti sakslastest kahte domineerivasse kirikusse – roomakatoliku kirikusse ja protestantlikusse kirikusse (viimane on osalt luterlik, osalt reformeeritud ja osalt unieeritud). Tänapäeval kuulub kirikusse vähem kui kaks kolmandikku sakslastest, vähemalt  paberil, ja see arv väheneb pidevalt. Viimase 18 aasta jooksul on protestandid kaotanud 3,8 miljonit liiget ja roomakatoliiklased 2,2 miljonit liiget. Protestantlike kirikute liikmetest käib tavalisel pühapäeval kirikus keskmiselt 3,8 protsenti, katoliiklastel on see näitaja vaid veidi kõrgem. Kokkuvõttes on kristlased Saksamaal dramaatiliselt jalgealust kaotamas, muutudes kiiresti kahanevaks vähemuseks.

Kuid statistika kajastab muutusi vaid osaliselt. Saksa tähtsaim ajaleht Frankfurter Allgemaine Zeitung avaldas hiljuti mahuka artikli pealkirjaga «Mis ootab ees kirikuid?», autoriks Friedrich Wilhelm Graf, protestantlik süstemaatik Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikoolist.^[1] Ta mõistab selles hukka peaaegu täieliku intellektuaalse aususe puudumise kirikujuhtide seas, nagu ka nende ebarealistlikult kõrge enesehinnangu ja teoloogilise tõsiseltvõetavuse. Praegune kriis on väga tõsine. Grafi järgi iseloomustab Saksa kirikuid heaolutunne, tundelisus, moralism ja kõiketeadva prohveti hoiak, mis surub vaese kirikulise silmitsi kõigi kolmanda maailma hädadega ja paneb ta selle eest vastutust tundma. Kahjuks on see tüüpiline legalismi jutlustamisele, mis ei suuda eristada seadust ja evangeeliumi.

Pole ime, et sedalaadi kiriklik keskkond on esile kutsunud laialdase ja kasvava «uskumine ilma kuulumiseta»-hoiaku, mida võib nüüd leida kõikjal Euroopas. Seda fenomeni võib vast paremini mõista, kui näha selles soovimatust toetada kirikut, mis ei tea, kuidas evangeeliumi kuulutada – kuidas jutlustada päästet – ja millel pole edasi anda paremat sõnumit kui see, mida on eespool kirjeldatud. Olukord on piisavalt troostitu ilma arvukate laste kuritarvitamise juhtumitetagi, mis hiljuti nii kirikutes kui kristlikes kodudes on avalikuks saanud. Need ja mitmesugused muud skandaalid ühtekokku kahandavad kiriku (ja mitte ainult roomakatoliku kiriku) esindajate enesekindlust.

Luterlus on Saksamaal täiesti marginaalseks muutunud. Mõistagi võib maakirikutest (Landeskirchen), s.t endistest riigikirikutest ikka veel leida väheseid luterlasi, nende seas teatud hulga «konservatiivseid» ja ustavaid pastoreid ja nende kogudusi, kuid protestantismi peavool on peaaegu täiesti kaotanud konfessionaalse suunitluse. Kirikuid ei peeta üldiselt millekski enamaks kui samamoodi mõtlevate kaasusklike kogunemisteks, kus juureldakse vajaduste ja probleemide üle, mida kogetakse selles maailmas, ja kus ei keskenduta igavesele päästele. Traditsiooniline jumalateenistuse kord on peaaegu kadunud. Vanu koraale ja meie isade kirikulaule ei laulda enam. Need on asendatud tänapäevaste vormide, laulude ja muusikaga, mis on osutunud pigem destruktiivseks kui kasulikuks.

Kiriku juhtivates ringkondades võib näha laialdast abituse tunnet, kuna nad ei tea, kuidas kiriku allakäiku takistada. 2006. aastal avaldas EKD (Evangeelne Kirik Saksamaal, mis ühendab kõiki endisi protestantlikke riigikirikuid) «impulsidokumendi», milles visandatakse väljavaateid 21. sajandiks. Ekspertidel, kes selle mahuka dokumendi kokku kirjutasid, oli selge arusaam sellest, mis on tulemas: liikmeskonna vähenemine kolmandiku võrra järgmise kahekümne aasta jooksul, kirikumaksudelt saadava tulu (see on EKD liikmeskirikute peamine tuluallikas) vähenemine poole võrra praeguselt neljalt miljardilt eurolt kahe miljardini. Ühtekokku on see masendav stsenaarium, paljastades kriisi sügavust ning kutsudes üles patukahetsusele ja meeleparandusele. Kuid mida soovitavad eksperdid? Nad kutsuvad kirikuid üles «riskima ja kultiveerima suuremat vabadust», kiitma «sisemist pluralismi» kui «protestantismi üheaegset katsumust ja õnnistust»; nad püüdlevad «vabaduse ja individualiteedi kiriku» poole.^[2] Võib imestada, kas selline kirik on veel apostlite, märtrite ja mineviku suurte õpetajate kirik – kirik, mida Luther oli seatud puhastama, kirik, mida pidasid silmas Wilhelm Löhe ja Carl Ferdinand Wilhelm Walther (19. sajandi Saksa luterliku konfessionalismi esindajad – tlk).

Säärast dokumenti käes hoides on kerge kaotada usk evangeelse kiriku tulevikku Saksamaal, luterliku kiriku tulevikku mainimatagi. Kui kiriku identiteedi määratlemiseks ei vajata enam Pühakirja ja usutunnistuskirju, on kirikute konfessionaalne profiil kaotsi läinud ja modernsele pluralismile alla jäänud. Niisiis võime nõustuda, et kristlikud kirikud üldiselt ja iseäranis luterlik kirik kaovad järk-järgult Saksamaal avalikult areenilt. Näib, et kiriku järgi ei ole enam vajadust. Mõne aasta eest tuli tähelepanuväärse avaldusega välja Johannes Gross, tuntud ja briljantne saksa ajakirjanik ja toimetaja ning terane avaliku elu vaatleja (ja muide, luterliku kiriku liige). Ta väitis, et protestantlikud ja luterlikud kirikud ei ela 21. sajandit üle; alles jääb vaid roomakatoliku kirik. Võib-olla oli ta oma prognoosis liiga negatiivne või koguni täiesti eksiteel. Võib-olla jäävad püsima mõned väikesed rühmad, mõned väikesed kirikud, nende seas ka luterlased, kuigi marginaalsetena.

Kas luterlusel on Saksamaal tulevikku? Skeptitsismiks on põhjust küllaga. Teisalt võime meelde tuletada, mida kord Luther ise on nii selgesti välja ütelnud: «Mitte meie ei hoia kirikut alal, nagu ei teinud seda meie esivanemad ega tee meie järeltulijad. See oli, on ja saab olema see, kes ütleb: «Mina olen teie juures ajastu lõpuni.»»^[3] Kas luterlusel on Saksamaal tulevikku? Kui Jumal seda tahab, siis on – nii Saksamaal kui mujal.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku (SELK) piiskop. Tõlgitud artikkel «Does Luther Have a Future in Germany?» avaldati luterlikul veebilehel www.logia.org ning on osa pikemast kirjutisest.

[1] Friedrich Wilhelm Graf, «Was wird aus den Kirchen?», Frankfurter Allgemaine Zeitung (1 April 2010), 35–36.

[2] Kirche der Freiheit: Perspektiven für die evangelische Kirche im 21. Jahrhundert: Ein Impulspapier des Rates der EKD, ed. Kirchenamt der Evangelischen Kirche in Deutschland (Hannover, 2006). Osundused: «…mehr Freiheit wagen und gestalten» (34); «Die innere Pluralität der evangelischen Kirche ist zugleich Versuchung und Segen des Protestantismus» (50); «…in der evangelischen Kirche – eine Kirche der Freiheit und Individualität» (86).

[3] WA 50: 476.31–35: «Denn wir sind es doch nicht, die da kündten die Kirche erhalten, unser Vorfahrn sind es auch nicht gewesen, Unser nachkomen werdens auch nicht sein, Sondern der ists gewest, Jsts noch, wirds sein, der da spricht: Jch bin bey euch bis zur welt ende…» («Wider die Antinomer», 1539).