Avaldame usupuhastuspüha puhul uuesti Saksamaa iseseisva evangeelse-luterliku kiriku emeriitpiiskopi Jobst Schöne (1931–2021) ettekande, mis kandis algselt pealkirja «Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval?»
Mis teeb luteri kiriku luterlikuks 21. sajandil?
Nimetus «luterlane» või «luterlik» ei ole kaitstud autoriõigusega. Kes iganes tahab seda kasutada, võib seda teha ja väita, et ta ise või tema kirik on luterlik. Näiteks kehtib see Saksamaa unioonikirikute kohta. Kui nende esindajad sõidavad välismaale ja neilt küsitakse nende usutunnistuse ja kirikliku kuuluvuse kohta, vastavad nad enamasti: «Ma olen luterlane», «Minu kirik on luterlik». Sest öelda «Ma olen unionist» tähendaks seda, et sind seostataks teatava Põhja-Iirimaa poliitilise vooluga, aga mitte konkreetse kirikuga.
Nimetust «luterlik» kasutatakse üpris mitmel viisil. Paljudel juhtudel seostatakse seda 16. sajandi suure reformaatori isikuga, kuid mitte niivõrd tema teoloogiaga või sellega, mida ta tunnistas. See sõltub sellest, kellena Lutherit nähakse – kas usulise geeniusena, niinimetatud «keskaja pimedusest» vabastajana, kiriku purustaja või puhastajana, progressiivse või konservatiivse mehena, revolutsionäärina, rahvuskangelasena, uue, rahvusliku kiriku asutajana või katoolse kiriku eestvõitlejana, deemoni või pühakuna. Ajalooliselt distantsilt vaadatuna näib Lutheril olevat palju erinevaid palgeid.
Need, kes Lutherit imetlevad ja tahavad teda järgida, püüavad teda oma huvides ära kasutada. Seda tegid 16. sajandi humanistid ja entusiastid, seda üritas isegi Calvin, seda tegid hilisemal ajalooperioodil pietistid ja ratsionalistid, seda tegid liberaalteoloogid ning 20. sajandil isegi natsid ja kommunistid. On ju iganes uhke ja kasulik ehtida end Lutheri suure nimega. Rääkimata siis nendest, kes kasutavad teda ära ärilisel otstarbel, leides, et Lutheriga saab alati kõikvõimalikku äri teha alates turismist ja suveniiride müügist kuni Lutheri kommide, kookide, õlu või milleni iganes, mida tänapäeval võib leida Wittenbergis, kus ei tunta enam kuigi palju tema õpetust, kuid tähistatakse igal aastal tema abiellumist avaliku rongkäiguga ajaloolistes kostüümides.
Kui Luther on meie jaoks lihtsalt üks suur ajalooline isik ja me nimetame endid luterlasteks ainult selle pärast, siis kas pole see umbes sama, kui ajaloolistes kostüümides marssimine? See Luther, kellele me peaksime tähelepanu pöörama ja kellelt õppima, ei ole ju niisugune, nagu ma äsja kirjeldasin – turismile, ärile ja igasuguste ideede edendamisele kaasa aitav Luther või siis imetlemiseks üles pandud monumentide, kuid muidu unustusse vajunud Luther. Luther ise ei tahtnud olla keegi muu kui katoolse kiriku õpetaja, puhta evangeeliumi õpetuse taasavastaja ja tunnistaja, ja seda ta ka on. Just seetõttu aktsepteeris kirik tema reforme ja nimetas end luterlikuks (või kui täpne olla, tegid seda tema vastased). Nii oli see kuni 17. sajandi lõpuni, kuid siis asjad muutusid. Hermann Sasse kirjeldab seda oma 1934. aastal ilmunud raamatus Was heisst lutherisch? (inglise keeles Here We Stand, 1938) nii: «Kuid siis saabus aeg, kui evangeeliumi õpetuse olemust (das Wesen) ei mõistetud enam kiriku õpetuse kohaselt ning hakati reformatsiooni tõlgendama valesti.» Kõneldes armulauaõpetusest (kuid see kehtib ka kõikide teiste luteri kiriku õpetuste kohta) ütleb Sasse:
«Kui seda enam ei tunnistata, vaid esitatakse lihtsalt kui üht ajaloolist asja … siis ta sureb… Sel momendil, kui kaob kiriku õpetus, saab alguse Lutheri [kui ajaloolise isiku] austamine… Lutheri-uurijad asendavad luterliku õpetuse ja koguvad selle asemel tema reliikviaid ning eksponeerivad neid… Palverändurite protsessioonid… vaatlevad neid samasuguse austusega kui keskaegsed palverändurid Friedrich Targa (Lutheri patrooni) reliikviate kollektsiooni [Wittenbergi lossikirikus]… Ainult et indulgentse ei müüda, kuid mitte sellepärast, et Luther need kõrvale heitis, vaid pigemini Claus Harmsi [19. sajandi alguses elanud väljapaistev luterlik teoloog ja pastor] poolt mainitud põhjusel – kui 16. sajandil maksis patukustutus raha, siis 19. sajandil saab igaüks selle endale ise täiesti tasuta muretseda» (Sasse, Union und Bekenntnis, 1936, 18).
Sasse jätkab: «Kiriku õpetajana jäi ta [Luther] ise oma õpetuse varju, sest iga ehtne kiriku õpetaja, nagu ka ehtne apostel ja prohvet tunnistab oma missiooni kohta, et ta on ainult selle õpetuse vahendaja, mis ei kuulu temale… «Ist doch die leer nit meyn» [«See õpetus ei ole minu oma»] – seda öeldes protesteerib Luther selle vastu, et tema järgijaid nimetatakse tema nimega, mis sai aga tavaks. Selles seisneb reformaatori ja sekti asutaja erinevus» (Was heisst lutherisch?, lk 67). Luther ei pidanud ennast asendamatuks – ja tegelikult «Saksa reformatsiooni ajaloos jäi Lutheri isik varsti pärast 1530. aastat tahaplaanile ega mänginud kuni oma surmani enam sellist rolli nagu Calvini isik» (Sasse, lk 23).
Niisiis ei anna luteri kirikule identiteedi ega tee teda luterlikuks mitte Lutheri isik. Seda teeb õpetus, mille me oleme temalt pärinud ja mis on piibellik ja apostlik. Kirik on rajatud sellele. Kui keegi nimetab end luterlaseks, tuleb tema käest alati küsida: mis teeb sinust luterlase? Kas see on isik, kellega sa tunned end seotud olevat või kes on sulle lähedane, või on see piibellik ja apostlik õpetus, mida see isik on sulle edasi andnud? Luterlik saab õigusega olla vaid viimast. Aga isegi kui sinu kirikut nimetatakse harjumuspäraselt luterlikuks, ei ole see mingi alatiseks pandud nimi ega ole sellel «kadumatut karakterit».
Saksamaad külastavad inimesed saavad sageli ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nad eeldavad, et see maa on täiesti luterlik. Sakslased pidid ju loomuldasa luterlased olema, vähemalt enamus! Kas pole endastmõistetav, et kui kusagil on luterlasi, siis just reformatsiooni sünnimaal? Kuid reaalsus on täiesti teistsugune. Saksamaa elanike seas on roomakatoliiklasi 32%, protestante 31% (enamasti erinevate liberaalsete kirikute liikmed) ja ülejäänud 31% ei ole kirikuga üldse seotud. Ainult 2% kuulub väiksematesse kristlikesse konfessioonidesse (ortodoksid, luterlased, baptistid, metodistid), 4% on moslemid.
Peavoolu protestantismi Saksamaal ei iseloomusta niivõrd Lutheri pärand kui pluralism ja peaaegu piiramatu arvamuste, seisukohtade ja veendumuste erinevus. Protestantlike maakirikute katusorganisatsiooni EKD (Evangelische Kirche in Deutschland) ametlikud dokumendid räägivad «vabaduse kirikust» ja «individuaalsuse kirikust» ning teoloogilisest ja õpetuslikust avarusest. Tänapäevane olukord ja avatus peaaegu mistahes arvamusele on kaugel sellest, mis kunagi andis identiteedi luteri kirikule. Endine VELKD – Saksamaa luterlike maakirikute föderatsiooni – juhtivpiiskop dr Hans Christian Knuth tegi möödunud aasta oktoobris St Louisis selge avalduse, öeldes: «Me võime rääkida teoloogiast, kuid te peate teadma, et on kaks asja, mille üle me ei arutle ja mis ei kuulu muutmisele – need on ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamine Piibli seletamisel ja naiste ordineerimine.»
Usutunnistuskirjad ja pühakiri
Luterlaseks olemine ei johtu ühe suure mehe imetlemisest, austamisest ja lugupidamisest tema vastu, kuigi ta andis 16. sajandil kiriku uuenemiseks tohutu impulsi. Samuti ei tulene see Lutheri teoloogilistest mõttekäikudest, mida moodne mõtlemine on endale sobivalt välja valinud ja kohandanud.
Saksamaa protestantlike kirikute teoloogilistele avaldustele on üsna tüüpiline, et tsiteeritakse peaaegu ainult Lutheri kogutud teoste Weimari väljaannet (muidugi juhul, kui Lutherile üldse viidatakse), kuid väga harva osundatakse luteri kiriku usutunnistuskirju, Konkordiaraamatut. Kuid luteri kirik ei ole ega ole kunagi olnud Lutheri kirik, nii et teoloogilisi küsimusi ei peaks lahendama Weimarana kui kõrgeima autoriteedi abil. Luteri kiriku konfessionaalne alus ei ole Lutheri kogutud teosed, vaid Konkordiaraamat. See ei tähenda Lutheri teoloogia tähtsuse pisendamist, kuid teisalt peab olema selge, et kirik ei asu üksikisiku teoloogilisel positsioonil (mis pealegi aja jooksul muutus), vaid rajaneb üksnes usutunnistuskirjadel ehk sümboliraamatutel, millega luterlikud kirikud kunagi ühinesid ja mida pastorid tõotavad oma ametivandes järgida.
Lubage mul teha mõned olulised tähelepanekud.
Usutunnistuskirjad väljendavad pühakirja õpetust ja on samas kui uks ja võti pühakirja õige mõistmise juurde. Pühakiri ja usutunnistuskirjad on omavahel seotud. Ma toon paar näidet. 1) Seaduse ja evangeeliumi eristamise idee (mida Luther pidas pühakirja mõistmise seisukohalt oluliseks, lausa hädavajalikuks) on võetud pühakirjast ja võimaldab samal ajal pühakirja õigesti seletada; ilma selleta ei ole võimalik Piibli sõnumit õigesti mõista. 2) Me tunneme Kristust tänu pühakirjale ja tunnistame Teda kui ainsat Päästjat, kes on «tee, tõde ja elu»; ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu (Jh 14:6). See teadmine ja usutunnistus annab meile Vana Testamendi suhtes uue, erineva teadmise ja ilmutab meile pühakirja tegelikku raskuskeset. 3) Me teame pühakirjast, et me leiame lunastuse üksnes Kristuses; õigeksmõistmine üksnes armust usu läbi ja Kristuse pärast on kogu Piibli õpetuse ja usutunnistuskirjade tuum. Kuidas me võime lugeda pühakirja ja mõista seda, kui me ei teaks seda õpetust ja usutõde?
Usutunnistuskirjad sõnastavad ja väljendavad seda, mida kristlased pühakirja alusel usuvad. Nad on kiriku õpetuse norm ja kriteerium – mõistagi sekundaarne norm, sest nagu me teame, on ainult pühakiri kõrgeim norm. Me räägime kahesugusest normist: norma normans (pühakiri) ja norma normata (usutunnistuskirjad), kuid neid mõlemat tuleb valeõpetuste eest hoida ja kaitsta. Usutunnistus ei ole võimalik ilma valeõpetuse tagasilükkamiseta. Luterlikes usutunnistuskirjades vastab kirik ilmutusele, mille ta on saanud pühakirjast. Kreekakeelne sõna usutunnistuse kohta – homologia –, mida pühakiri kasutab, tähendab tegelikult rohkem kui lihtsalt usutunnistust. See hõlmab ka pattude tunnistamise ja kahetsuse väljendamise, see tähendab veel kiitmist ja austamist ning viimaks on see usu tunnistamine ja õpetuse väljendamine. Usutunnistust tuleb mõista tema kolmekordses tähenduses.
Usutunnistuskirjad ja liturgia
Piiblis esinev sõna usutunnistuse kohta osutab sellele, kui lähedal on üksteisele palve, austamine, lunastuse kuulutamine ning Jumala kiitmine ja Tema armu eest tänamine. Usutunnistused on lähedalt seotud liturgiaga, ja liturgia peab ka ise väljendama kiriku õpetust. Usutunnistus, õpetus ja liturgia on omavahel seotud. Kui me pühitseme liturgiat, siis õpetav ja tunnistav kirik palvetab ja palvetav kirik õpetab ja tunnistab. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.
Usu tunnistamise liturgiline iseloom tuleb kõige paremini esile usutunnistuste – Nikaia, Apostliku ja Athanasiuse usutunnistuse – juures. Nimetatud kolm usutunnistust kuuluvad luterlike usutunnistuskirjade hulka, sisaldudes Konkordiaraamatus ja leides kasutamist kiriku jumalateenistustel. Kuid samamoodi rajanevad ka teised usutunnistuskirjad sellel, mis toimub jumalateenistusel. Me tunnistame oma patte, kuna me teame tänu pärispatu õpetusele, mis on patt; me kuulutame evangeeliumi, tunnistades Kristust kui Päästjat; me pühitseme armulauda ja tunnistame Kristuse Ihu ja Vere reaalset kohalolekut, nagu usutunnistuskirjad seda õpetavad; me toome Jumalale oma palved, kuna meile on õpetatud, et meie taevane Isa tahab, et me Tema poole palvetaksime, jne.
Usutunnistuskirjad ja katoolne kirik
Luterlikud usutunnistuskirjad väljendavad kiriku ühtsust, nii selle vertikaalset kui horisontaalset dimensiooni, mis tähendab seda, et me tunnistame ühes kõigi aegade usklike ja pühakutega, kes on elanud enne meid, alates vanaaja isadest, apostlitest ja märtritest kuni usupuhastuse ja möödunud sajandite konfessionaalse ärkamise isadeni ja meie kaasluterlasteni kõikjal maailmas. Usutunnistuskirjade siht on üksmeele loomine ja säilitamine, ühendades sel viisil usklikud kirikuks.
Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole kirjutatud üldise või katoolse kiriku ühele fraktsioonile või osale. Vastupidi, nad tahavad väljendada kõigi aegade ja paikade katoolse kiriku usku ning õiget õpetust. Nad ei taha kirikut lõhestada, vaid teda ühendada; nad ei taha olla eksklusiivsed, vaid inklusiivsed, kuid samas salgamata tõde või lahknemata sellest.
Selles seoses näib olevat oluline osutada sellele, et luterlikke usutunnistuskirju ei saa käsitada konfessionaalset laadi dogmaatikaõpikutena, milles käsitletakse kõiki õpetusküsimusi ja mis hõlmavad kõiki kiriku dogmasid. Seda viga tehakse kaunis sageli, kui mistahes õpetust, mida Konkordiaraamatus otseselt ei käsitleta või puudutata, nähakse ebaluterlikuna ja lükatakse seetõttu tagasi. Niisugune lähenemisviis näeb usutunnistuskirju täiesti ebaajaloolisel viisil. Vastupidi, me peame alati meeles pidama, et luterlik reformatsioon ei kavatsenud kunagi luua uut kirikut või lõhestada olemasolevat. Reformatsioon tahtis olla vaid uuendusliikumine olemasolevas kirikus eesmärgiga puhastada kiriku õpetust ja praktikat. Seega ei tahetud eitada, hüljata või asendada varasemat magnus consensus’t, pigemini taheti seda kaitsta eksituste eest ja puhastada kõikidest kuritarvitustest ning väärarengutest, mis olid kirikusse tunginud. Et mõista õigesti usutunnistusi ja seda, mida nad õpetavad, peame tundma Lutheri ajal ja enne seda valitsenud usulist konsensust. Kõiki õpetusi, mida otse ja selgesõnaliselt tagasi ei lükata, ei tule pidada lahutavaks, vaid kõigi poolt omaks võetud pärimuse osaks. Nendes küsimustes, mida ei tõstatatud, ei olnud teoloogilisi eriarvamusi. Need on näiteks pühakirja jumalik päritolu või vaimulik amet. Seni, kuni usutunnistuskirjad neid küsimusi otseselt ei puuduta, ei sea nad kahtluse alla traditsioonilist positsiooni ega ütle lahti konsensusest, vaid väljendavad luterlaste nõustumist traditsioonilise õpetusega. See on osa nende taotlusest kõnetada kogu kristlaskonda.
Usutunnistuskirjad – traditsioon ja pärand?
Ma kasutan termineid nagu «traditsioon» ja «pärand», millele tuleks nüüd lähemalt tähelepanu pöörata. Mõlemat väljendit, nii «traditsiooni» kui «pärandit» võib õigusega kasutada usutunnistuse kohta, kuid seda võib teha ka täiesti ebaõigel ja eksitaval viisil. Kui inimesed kõnelevad usutunnistusest kui nende oma traditsioonist või pärandist, tuleb hoolega tähele panna ja järgi uurida, mida sellega tegelikult mõeldakse, kuna neid väljendeid kasutatakse sageli selleks, et usutunnistusest lahti öelda, selle kehtivus kahtluse alla seada ja see viimaks tegelikult hüljata.
Kalvinistlik arusaam usutunnistusest
Kui kõneldakse usutunnistusest kui pärandist või traditsioonist, võib see muuhulgas tähendada, et seda peetakse koormaks, mida kirik läbi sajandite kaasa tassib ja mis muudab kiriku veidraks, paindumatuks ja võimetuks vastama tänapäeva väljakutsetele, selle asemel tõstatades ja vastuseid andes küsimustele, mida mitte keegi enam ei küsi. Seetõttu tekib kiusatus väita: jätkem see sinnapaika ja unustagem ta. Eks piisa ju pühakirjast? Kas pole usu tunnistamine midagi, mida tuleb igas konkreetses situatsioonis alati uuesti teha? Kas pole see midagi palju enamat kui mingite vanade dokumentide külge klammerdumine?
Selline arusaam usutunnistusest on tüüpiline reformeeritud ehk kalvinistlikele kirikutele ja teistele konfessioonidele, mis on välja kasvanud sellest kristluse harust. Selle on omaks võtnud ka liberaalsed teoloogid. 1911. aastal kurtis Adolf von Harnack, oma aja kõige liberaalsem saksa teoloog, et Saksa maakirikute põhikirjade järgi olid usutunnistuskirjad ikka veel kirikute õiguslik alus. Ta lootis, et saabub aeg, mil usutunnistuskirjad täielikult hüljatakse ning oli selles suhtes kaunis optimistlik.
Sellest ajast peale on paljugi muutunud, kuid soov usutunnistuskirjadest vabaneda on jäänud endiselt püsima. Suure reformeeritud teoloogi Karl Barthi (1886–1968) mõjul (ja teda võib pidada ehk kõige mõjukamaks 20. sajandi teoloogiks) on saanud üldiseks, et usutunnistused kui minevikus kirja pandud dokumendid vastandatakse usu tunnistamisele uues olukorras või uue väljakutsega silmitsi seismisel. Barth rõhutas reformeeritud arusaama, et igal ajastul tuleb usutunnistus uuesti sõnastada. Ma osundan: «Usutunnistus on selle arusaama formulatsioon, kuidas me mõistame Jumala ilmutust Jeesuses Kristuses, millest pühakiri tunnistab ja mis on antud kristlikule kirikule konkreetses ajas, mille iseeneslikult ja avalikult sõnastab teatud piirkonna kristlik kogudus ning millel on kogukonna välise kuju ning õpetuse ja elu seisukohalt kindel ajaline iseloom, olles teenäitajaks kuni uue formuleeringuni» (Reformeeritute Maailmaliidule 1925. aastal saadetud hinnangust). Barthi sõnakasutus ei jäta kahtlust: «ajaline iseloom» ja «kuni uue formuleeringuni» osutab sellele, et tema arvates – erinevalt luterlikust arusaamast – ei ole usutunnistusel siduvat iseloomu. Ja tõsi on see, et reformeeritud ehk kalvinistlikel kirikutel ei ole ühte kindlalt usutunnistust, vaid need erinevad kirikuti. Neile on iseloomulik, et üks võib asendada teise, uuemad asendavad vanemaid, tänapäevasemad asendavad n-ö vanamoodsaid. Ja nii nagu reformeeritud arusaama kohaselt on kirik ise vaid sündmus (event – tõlkija), nõnda on ka kiriku usutunnistusega – sellel puudub ajalooline järjepidevus.
Selle vaatenurga järgi – ja nimelt et usutunnistusel on ainult «ajaline iseloom» kuni «uue formuleeringuni» – võivad luterlaste sümboliraamatud peatselt osutuda koormaks või pärandiks, millest pole eriti kasu ja mis tuleks uuesti sõnastada, kui mitte lausa asendada. Karl Barth oli selle nägemuse edendamisel edukas. Natside võimuperioodil asus ta juhtima Saksa tunnistuskirikut, kuid samal ajal oli ta uniooniidee tuline kaitsja ja toetaja ning oponeeris ägedalt luterlusele. Ta lükkas tagasi luterliku arusaama seaduse ja evangeeliumi eristamisest ja muutis selle vastupidiseks, tehes evangeeliumi seaduseks, mis pidi kehtima mitte ainult inimese isiklikus elus, vaid ka avalikus ja riigivalitsemise sfääris. Ta ei aktsepteerinud ka luterlikku kristoloogiat ning ristimis- ja armulauaõpetust. Ta oli alati seisukohal, et minevikust pärit erinevustelt luterlaste ja reformeeritute vahel tuleb võtta nende lahutav iseloom. Usutunnistus oli tema jaoks alati ajutine, oma kaasajast tingitud ja konkreetse ajahetke väljakutsetele ja olukorrale reageeriv. Ta kõneles luterlusest kui lihtsalt ühest «teoloogilisest koolkonnast» või voolust laias ja muutuvas teoloogilises traditsioonis, mis kunagi ei kohusta ega seo kirikut. Saksa peavoolu protestantism nõustus sellega innukalt. See on suuresti Barthi teene, et tänapäeva Saksamaal domineerib uniooniidee ja termin «usutunnistus» on asendatud mõistega «traditsioon».
Traditsioon versus usutunnistus
Tänapäeval kõnelevad teoloogid kaunis sageli luterlikust, õigeusu, roomakatoliku, reformeeritud ja anglikaani «traditsioonist» ja mitte usutunnistusest. Kui usutunnistus on tühipaljas traditsioon, teatud laadi folkloor, võib minevikust pärinevatest erinevustest ja erimeelsustest hõlpsasti vabaneda. Ennekõike tähendab usutunnistuse käsitamine traditsioonina usutunnistuslike avalduste (nagu Konkordiaraamat) ja neile vastava liturgilise praktika ning kirikuelu pidamist inimlikuks loominguks, mis on tingitud ajalooliselt ja sotsioloogiliselt ning on seega muudetav.
Me oleme mõistagi teadlikud sellest, et luterlikud usutunnistuskirjad (kaasa arvatud vana kiriku usutunnistused) on tekkinud konkreetsetes ajaloolistes tingimustes, mis on neid kujundanud nii keelelises, filosoofilises, formuleeringute kasutamise jne mõttes. Nad peegeldavad konkreetset tausta. Kuid usutunnistuskirjad ei tee meid sõltuvaks olukorrast, milles nad formuleeriti, ega mistahes konkreetsetest olukordadest ja tingimustest. Nad kõnelevad ainult sellest, mida kirik on pühakirjast õppinud. Nad kuulutavad tõde. Võib-olla on nende formuleeringud vanamoelised, kuid see ei kehti sisu kohta. Seega peaksime olema sõnade «traditsioon» ja «pärand» kasutamisel väga ettevaatlikud, kui me kõneleme usutunnistusest.
Lepitatud erinevused?
Kui usutunnistus on muudetud traditsiooniks, tabab järgmine terminoloogiline muudatus suhtumist konfessionaalsetesse erinevustesse. Kui varem oli usutunnistus lahutava iseloomuga, nõudes selget otsust, millises suunas edasi minna, siis nüüd on saanud tavaliseks, et usutunnistusi käsitatakse vaid «erinevustena» (diversities – tõlkija), mida tuleb sallida ja millega vastuolus olev õpetus tuleb tagasi lükata. See tähendab, et me vaatame praegu asjadele, mis sundisid meid minevikus otsustama õige ja vale vahel, hoopis teistsuguse pilguga. Me oleme jõudnud uuele seisukohale ega pea erinevusi enam lahutavaks, üksteisest eraldavaks.
Sellest mõttest arenes «lepitatud erinevuste» kontseptsioon. See on üks kiriku ühtsuse saavutamise kontseptsioone tänapäeva oikumeenilistes ringides, iseäranis on selle oma kontseptsiooniks teinud Luterlik Maailmaliit. Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aastal, kirjutasid Euroopa luterlikud, reformeeritud ja unioonikirikud alla Leuenbergi konkordia nimelise dokumendi, mis sillutas teed osadusele kirikute vahel, kes senimaani olid eriarvamustel. Vahepeal on see kirikuosadus välja kuulutatud endiste luterlike, reformeeritud, uniooni-, metodisti-, presbüterlike ja teiste kirikute poolt. «Lepitatud erinevuste» kontseptsioon on osutunud kõige mõjukamaks ja edukamaks, olles asendanud varasemad usutunnistused uuega, nimelt Leuenbergi konkordiaga, mis on juba lisatud uuematele lauluraamatutele jne. Erinevusi, mis kunagi lahutasid, ei peeta enam oluliseks, neid ei pea mitte ainult sallima, vaid meile öeldakse, et need «rikastavad meid» ja on meie «ühiseks rikkuseks» ning et me võime õppida üksteise traditsioonist ja pärandist.
Mis viimasesse puutub, siis on selles kahtlemata teatud tõemoment. Kuid küsimuseks jääb, mida me siis sallime, mida me aktsepteerime, mida me üksteiselt õpime, mida me kaotame ja millest ilma jääme? «Lepitatud erinevus» tähendab ju seda, et kirik ei vastusta enam eksitust, valeõpetust, ebapiibellikke seisukohti ja praktikat, mida nad kunagi teise poole juures nägid. Erinevused on muutunud vähemalt talutavaks, kui mitte täiesti irrelevantseks. Usutunnistused pole midagi enamat kui traditsioon, mis võib kõrvuti eksisteerida teiste traditsioonidega. Uksed on pärani valla moodsale teoloogilisele pluralismile.
See, mida ma püüan kirjeldada, et ole asjade lõplik seis. Me liigume tegelikult üha kiiremini suunas, kus usutunnistused kaotavad normatiivse iseloomu kiriku ühtsuse, õpetuse ja praktika jaoks. Asi pole selles, et meid sunnitakse oma usutunnistusest lahti ütlema ja seda kehtetuks kuulutama. Neid lihtsalt ei käsitata ega aktsepteerita enam Jumala sõna ja pühakirjapärase õpetuse siduva ja õige esitusena, mida nad oma sõnul on. Need on lihtsalt üks viis tõe väljendamiseks, kuid kindlasti mitte ainus, vaid pigem üks paljude seast. Meie isade pärand – jah, kuid mitte midagi enamat. Meile öeldakse, et hukkamõistmised ei taba enam meie partnerite seisukohti, kuna nad on aja jooksul muutunud ja meie niisamuti. Omaaegset õpetuslikku hukkamõistmist ei saa enam rakendada naaberkiriku tänasele õpetusele – otse vastupidi, me oleme jõudnud «ühisele arusaamale evangeeliumist», mis on kirikuosaduseks piisav.
Kas usk ja õpetus on omavahel seotud?
See, kuhu me oleme jõudnud, pole tingitud mitte ainult ajaloolisest ja teoloogilisest arengust. On olemas palju peenem viis, mille abil saab distantseeruda usutunnistusest ja vähendada selle kaalu. See kõlab umbes nii: usk ja õpetus (fides et doctrina) on täiesti erinevat päritolu. Usk tekib minus Püha Vaimu läbi, kui Jumal ennast iganes minule ilmutab ja minu elus ilmsiks saab. Küsimus on just nimelt selles, kui ma hakkan Kristusesse uskuma – õigeksmõistvas usus. Ja praegu veel ei ole siin midagi valesti.
Kuid samal ajal peetakse õpetust täielikult inimlikuks loominguks, see on inimlik töö, mis pärineb inimeste usulistest vaadetest ja kajastab seda, mida usk neile nende arusaamises tähendab.
Kui usutunnistust ja õpetust on kord juba hakatud pidama inimmõtte loominguks, siis pole need mitte ainult muudetavad ja igaühe jaoks erinevad, vaid ka defektsed, ebatäielikud ja ebaõiged, mitte kunagi tõesed, kuna nende vaatenurk on alati piiratud. Järelikult on tähtis vaid usk, mitte usutunnistus või õpetus. Kuigi see on äsjaöelduga vastuolus, vajavad usk ja usuühtsus teatud objektiivset väljendust, sõnastust, mis seisaks kõrgemal subjektiivsest, isiklikust tundest, selleks et toimida kiriku osaduse ja ühtsuse alusena. Kui üksteisest eraldada usk Kristusesse ja selle sõnastatud tunnistus, siis tulemuseks on individualism ja pluralism. On õige, et usk ja usutunnistus on teineteisest erinevad, aga nad on lahutamatud. Kiriku ühtsus ei saa rajaneda tunnetel või privaatsetel veendumustel, ta vajab siduva iseloomuga usutunnistusi. Vastasel korral muutub nii kiriku ühtsus kui õpetus täielikult eraasjaks ja kaotab igasuguse objektiivsuse. Moodne filosoofiline veendumus, et tõde kui sellist ei ole võimalik sõnastada ega tuvastada, vaid et see jääbki ligipääsmatuks ja on midagi sellist, millest võib vaid aimu saada, kuid mida ei saa täielikult tunnetada – see veendumus (kuigi tänapäeva teoloogide seas üldiselt aktsepteeritud) on vastuolus pühakirjaga ja avab ukse piiramatule relativismile. Me võime hakata vaidlema selle üle, mis on selle arusaama juures õige või vale. On see täiesti vale? Võib-olla mitte. Seda tuleb veel uurida. Kuid igal juhul peegeldab see moodsat individualismi, skeptitsismi ja relativismi.
Usutunnistuskirjad kui kiriku hääl tänapäeval – siduvad ja ühendavad
Usutunnistuskirjad – sõltumata sellest, kes nad kirjutas ja mis asjaoludel nad koostati või millised tingimused ja olukorrad neid mõjutasid – peegeldavad pühakirjas antud ilmutust ja evangeeliumist paistvat valgust. Muidugi teevad nad seda ebatäielikult ja neid võib seetõttu vajadusel korrigeerida või ümber vaadata, kuid sel juhul tuleb seda teha pühakirja kui kõrgeima normi alusel ja mitte inimliku arutlemise tulemusena. Meie usutunnistuskirjad ei väida, et nad esitavad kogu õpetust, kogu informatsiooni, kõiki usuartikleid, kuid neis sisalduvast piisab, et usklik võiks leida lunastuse Kristuses ja et kirik võiks olla ühtne. Usutunnistuskirjad ütlevad, et nad on «meie praeguse aja symbolum» (s.t 16. sajandi ususümbol) – nii seisab Konkordiavormelis, kus viidatakse Augsburgi usutunnistusele –, aga ka kiriku «õpetus, usk ja usutunnistus», mis on kirja pandud «Selleks, et Jumala palge ees kogu kristlaskonnale, nii praegu elavatele kristlastele kui ka meie järeltulijatele tõendada, et siinkohal antud seletus kõigi esitatud ja äraseletatud vaidlusaluste artiklite kohta, ja mitte miski muu, on meie õpetus, usk ja tunnistus, millega me Jumala armu läbi kartmatu südamega ka Jeesuse Kristuse kohtujärje ette astuda ja selle kohta aru anda tahame, ilma et me salaja või avalikult midagi sellega vastuolus olevat väita või kirjutada tahaksime, vaid soovides selle juurde Jumala armu läbi kindlaks jääda» (Konkordiavormeli kokkuvõte, 40).
Me seome end selle usutunnistusega kui Jumala sõna õige esitusega. Kuid selleks peame me usutunnistuskirju lugema ja hoolikalt tundma õppima, neid praktikas rakendama ning kiriku jumalateenistuses ja elus järgima. Ja seda tehes me leiame hindamatu aarde. Me kuuleme neis katoolse kiriku häält tänasel päeval.
Tõlkinud Veiko Vihuri
Ettekanne luterlikul teoloogiakonverentsil Klaipedas 18. juunil 2008
Dr Jobst Schöne oli Saksamaa Iseseisva Luterliku Kiriku piiskop
