Head sõbrad, ma olen oma mõtted võtnud kokku kolme punkti, ehkki öelda oleks palju rohkem. Need punktid puudutavad eelkõige praeguse kriisi moraalset aspekti ja on järgmised:

Esiteks, valitsus peab tingimusteta austama põhiseadusega tagatud elementaarseid õigusi ja vabadusi. See tuleneb inimväärikuse austamise põhimõttest.

Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et Eestis ei ole sundvaktsineerimine lubatud ja inimesed, kes ei soovi end vaktsineerida, tuleb rahule jätta. Minu meelest lõpeb siin igasugune arutelu. Nii on, ja jutul lõpp. Õigust kehalisele puutumatusele tuleb austada.

Samuti ei ole absoluutselt vastuvõetav kodanike põhjendamatu erikohtlemine ehk diskrimineerimine, mille eesmärgiks on inimese panemine olukorda, kus ta on sunnitud laskma end vaktsineerida, et elada oma tavapärast elu.

Teiseks, valitsus peab kohe lõpetama ühiskonna lõhestamise nii retoorika kui tegude tasandil.

Mind hirmutab tõsiselt, et leidub kaaskodanikke, kes tahaksid meid, kes me täna siia oleme kokku tulnud, veekahurite ja politseikoertega laiali ajada. Kes leiavad, et mittevaktsineeritute õigusi tulebki piirata. Taoliselt mõtlevaid kaaskodanikke ei ole mitte vähe. Valitsus on julgustanud neid nii mõtlema ja seda ka välja ütlema. Võim on näidanud süüdistavalt näpuga osadele kodanikele ja andnud märku, et neid tohib survestada.

Kolmandaks, valetamine, manipuleerimine ja propaganda peavad lõppema.

Peavoolumeedias ollakse nõutud, miks osad inimesed ei usalda ametivõimude juttu. Aga kas pole asi selles, et nad tajuvad: valitsus ei kohtle neid väärikate kodanikena, vaid rumala massina, kes tuleb allutada labasele propagandale, manipulatsioonile, suhtekorraldusele, «kommunikatsioonile»?

Meile edastatakse pooltõdesid või koguni otsest valet, vassitakse statistikaga jne, et kujundada massides n-ö õiget, valitsusele sobivat arvamust.

Viimaks. Ma näen, et võitluses koroonaviirusega joonistuvad välja samad vanad lõhed ja vastasseisud, mis on meie ühiskonnas juba mõnda aega eksisteerinud. See ei peaks nii olema, sest meie ühiskonda on tabanud tõsine katsumus.

Eriti vastutustundlik ja eetiline peab olema valitsus, kellel on voli ja võim. Ühiskond ei võida sellest kuidagi, kui osasid inimesi diskrimineeritakse ja käsitletakse ühiskonnaohtliku elemendina ning kujundatakse arvamus, et nende õigusi võibki rikkuda, see on justkui üldsuse huvides.

Ma võtan oma mõtted kokku Norrast pärit kolleegi Magne Mölsteri sõnadega, kes väljendas oma arvamust samal teemal eilses Postimehes, ma tsiteerin: «Ainuke viis Eesti rahvale keerulisest olukorrast välja tulla on üheskoos. Siis peab olema solidaarsus, õiglus ja võrdsus.»

Tõepoolest, ka mina ei näe muud teed sellest keerulisest olukorras välja, kui austada tõde, austada inimväärikust, austada vabadust ning langetada ühiselt ühiskonnana otsused, mis viivad meid edasi.

Tänan tähelepanu eest.

(Tegemist on kõne kirjaliku versiooniga.)