Jumala juures on kogu kurjus ja valu viimaks möödanik, selle asemel on lõputu rõõm.
«Mis tähendust asjul, mis proovimata ning lauludel, mis laulmata jäid, ei taevas meelt need paina,» laulab muusik Maria Lappi oma äsjase plaadi kaunis laulus Ei taevas ole leina. Ta suudab sõnadesse panna selle, kui palju enamat on taevas võrreldes selle maailmaga. See ületab kõik, mida siinses elus võib kogeda ja saavutada. Taevas ei oma enam tähendust ka see, kas meie siinne rännak oli rõõmus või varjutatud vaevadest: saame elada täiuslikku, ülikülluslikku elu. Taevas on parem, kui iial oskaksime ette kujutada.
Jeesus tõotab igaühele, kes Temasse usub: «Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.» (Jh 14:3) Meid on loodud elama Jumala juures, Tema pärast ja Temaga osaduses. Need, kes oma lootuse panevad Tema peale, saavad taevas näha Teda palgest palgesse. (Ilm 22:4)
Samas ei tähenda see üksnes Jumala vaatamist, vaid elamist koos Temaga. Miski ei lahuta meid enam pühast Jumalast. Ilmutusraamatus tõotatud ilu paneb vabisema: «Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» (Ilm 21:3–4)
Mitte pelgalt hõljumine mittemateriaalses tegelikkuses
Taevas pole mingi mittemateriaalne tegelikkus, kus me inimestena sinna-tänna hõljume. Jumala eluase on konkreetne koht. Ilmutusraamatu 21. peatükk kirjeldab seda kuldse linnana, mis sätendab otsekui hinnalisim kalliskivi. See ei «vaja päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda, ning tema lamp on Tall.» (Ilm 21:23)
Seal me saame uue, ülestõusmisihu (vt nt 1Kr 15). Me ei saa ingliteks. Jääme endisteks, aga siiski täielikult uuenenuna. Juba üksnes mõte praeguse ihu ning koos sellega iga valu, haiguse, hirmu, ebakindluse ja muu puuduse kõrvaldamisest äratab igatsuse taeva järele. Jesaja prohveteerib: «Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.» (Js 35:5–6) See äratab igatsuse taevase kodu järele, sest seal ei ole enam keegi kiusatuses, ei lange pattu ega põgene enam oma mõtete eest. Enam pole vaja olla tunnistuseks sellest, kuidas me inimestena kohtleme halvasti üksteist ja loodut, tülitseme ja sõdime. Viimaks on rahu (Js 65:25).
Kas taevas olemine võib minna igavaks?
Taevas on kõik hästi. Aga mida me seal teeme? Mõned kujutlevad igavikku lausa igava, lõpmatu olesklemisena. «Pigem lähen põrgusse kui igavasse taevasse,» arvavad mõned. Need inimesed peavad pattu ja keelatut põnevaks. Aga see on hingevaenlase vale. Patt ei tee meie elu mitte põnevaks, vaid tühjaks. Jumal annab tõelise täitumise. Psalmi sõnadega: «Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.» (Ps 16:11)
Piibel annab ka mõista, et taevas me ei pikuta loorberitel. See ei ole igavene puhkus või otsekui lõputu pensioniiga. Ehkki kõik rahvad ja keeled ülistavad seal Jumalat, ei tähenda see päev päeva järel ülistuskooris laulmist. See võib olla üllatav, aga taevas tehakse ka tööd. Piibel ütleb: «Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja.» (Js 65:21)
Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva, andis Ta neile ülesandeks kanda hoolt Eedeni aia eest (1Ms 2:15). Seega kuulus töö täiusliku, pattu langemata inimese ellu. Taevas ei tundu töö iialgi sunnituna, vaid see on töö, millest ei raatsi loobuda. Me loome, seame eesmärke ja saavutame need – Jumala auks.
* * *
Kas taevas me teame kõike? Ja veel neli küsimust igaviku kohta.
1. Kas me tunneme taevas oma pereliikmeid ja lähedasi?
Kõigi taevast puudutavate küsimuste kohta me Piiblist vastust ei leia. Loomulikult saab järeldusi teha mingite piiblikohtade põhjal ning selle järgi, mida me Jumalast teame. Mitmed piiblikohad annavad tunnistust, et taevas me tunneme oma lähedasi – seetõttu tasubki elada jällenägemise lootuses. Inimene on loodud ühendusse teiste inimestega – armastama mitte üksnes Jumalat, vaid ka teisi inimesi. Miks peaks Jumal seda algset plaani taevas muutma?
Näiteks Paulus selgitab oma kirjas tessalooniklastele (1Ts 4:13–18), et meid kistakse koos magamaläinutega Issandale vastu, kui Jeesus tuleb tagasi maa peale «ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga».
2. Kas taevas oleme me võrdsed?
Nii nagu selles maailmas, peab Jumal ka taevas meid väärtuslikeks ja armastab meid kõiki. Võrdsus aga ei tähenda, et me oleksime seal ühesugused. Üks kauneimast asjust Jumala loomistöös on just see, et me oleme samaväärsed, aga erinevad. Meil on põhjusega erinevad annid ja erinevad natuurid, millega võime rikastada teiste inimeste elu.
3. Kas taevas on loomi? Kas mu kass saab taevasse?
Eelkõige lapsed arutlevad sageli, mis nende lemmikutest saab. Sellele küsimusele on antud erinevaid vastuseid. Jesaja raamatus öeldakse: «Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel.» (Js 65:25) Mõned peavad seda piiblikohta otseseks viiteks taevale. Kindlat vastust siiski ei ole.
4. Kas me teame taevas kõike? Kas viimaks saame vastused selles maailmas lahtiseks jäänud küsimustele?
Üksnes Jumal teab kõike, seega ei saa meie iial kõike teada. Ka inglid mitte. Ometigi saame igavikus vastuseid küsimustele, mis selles maailmas jäid arusaamatuks. Paljud usklikud lohutavad raskustes teineteist lootusega, et taevas saame teada, miks mingi kurb sündmus meie elus aset leidis. Teisalt tuleks mõista, et siis ei ole meil isegi vajadust teada ja mäletada möödanikku. Jeesus tõotab: «Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.» (Jh 16:22–23)
5. Kas taevas on meil tunded? Kui jah, miks me siis ei kurvasta nende pärast, kes on läinud hukatusse?
Eelmise vastuse piiblikoht sobib vastuseks ka siin: meie südamed on täidetud rõõmuga, mida mitte keegi ei saa meilt võtta. See tähendab, et taevas tunneme tohutut rõõmu, mida mitte keegi ei saa ära võtta. Ka Mäejutluses öeldakse: «Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda!» (Lk 6:21) Taevas ei ole midagi halba. Kõik valupisarad on kuivatatud – küll aga võib olla, et nutame mõnikord rõõmust. Kas sinu palgele võiksid olla rõõmupisarad, kui kohtad Jumalat esimest korda palgest palgesse?
Kuna me ei saa Jumala juures kogeda kurbust, siis me ei kurvasta hukatusse läinute pärast. Me ei meenuta ka möödunut ega kahetse asju, mida tegime või jätsime tegemata. Aeg selles maailmas tähendab võimalust tegutseda selle nimel, et võimalikult paljud võiksid ühel päeval jõuda igavesse rõõmu.
Mitte keegi ei ole iseendast taevast väärt, kõik on väärt hukatust. Ometigi astus Jeesus ristipuule, et kõik inimesed võiksid pääseda. Jumal ei taha, et üksi inimene hukkuks (1Tm 2:3–4; 2Pt 3:9). Meie ülesanne on seda sõnumit jagada, ka neile kõige lähedasematele, kellega koos kõige enam igatseme jagada taevast kodu.
Ajalehest Uusi Tie, 18.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet
