«Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse! Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.» – Jeesus
Jeesus rääkis hukatusest üllatavalt palju ning jahmatavalt tõsisel toonil. Ta hoiatas inimesi, et kui nad päästet vastu ei võta, võivad nad sattuda põrgusse.
Hukatus on inimajaloo jooksul paelunud ja hirmutanud lugematul hulgal inimesi. Tänapäeval kaaluvad mõned, kas nõrgematele inimestele, näiteks lastele, peaks sellest üldse rääkima. Teised omakorda leiavad, et kogu põrgut puudutav õpetus tuleks kõrvale lükata või vähemalt kohendada see tänapäevale sobivamaks.
Klassikalise õpetuse kohaselt on põrgu igavene karistus, mis saab osale inimestest osaks ning millest sinna saadetul ei ole võimalik vabaneda. Taolist õpetust on peetud ebaõiglaseks kahel põhjusel.
Esiteks. Et karistus oleks aus, peaks inimene hukatusse minemise pärast olema vastutav. Aga kuidas saab inimene, kes ei ole Jeesusest iial midagi kuulnudki, vastutada oma hukatusse minemise eest? Teiseks. Põrgut on peetud mõõdutundetult rängaks karistuseks. Kuidas saab ajalike pattudega pälvida igavese karistuse?
Ise valitud hukatus?
Oma fiktiivses romaanis Suur lahutus kirjutab kristlik mõtleja C. S. Lewis: «Lõppude lõpuks on vaid kahte liiki inimesi: neid, kes ütlevad Jumalale: «Sinu tahtmine sündigu» ja need, kellele Jumal ütleb: «Sinu tahtmine sündigu.» Kõik põrgus olijad on valinud viimase.»
Hukatus tähendab oma olemuselt igavest lahusolekut Jumalast. Kui inimene ei ole oma maiseski elus tahtnud Loojaga tegemist teha, miks ta peaks tahtma seda igavikus?
Põrgus kistakse inimesed üha sügavamale oma pattude keerisesse. Sellisena on põrgu otsekui maise elu jätk. Sageli öeldakse, et inimese keerukad iseloomuomadused vanusega ainult süvenevad: näiteks kibestunu kibestub veel enam, kõrk muutub veel kõrgimaks ja ahne veel ahnemaks. Kui mõelda, mis saab taolisest inimesest igavikus: kibestumisest, uhkusest ja ahnusest saab tema põrgu. Kui ta oleks olnud Jeesuse oma, oleks ta taevas vabanenud kõigist patu ahelaist.
Mõte ise valitud hukatusest ei lahenda veel probleemi, mis on seotud nendega, kes ühel või teisel põhjusel pole evangeeliumist kuulnud. On hea meeles pidada, et Piibli järgi on iga inimene juba eelduslikult teel hukatusse, mida ta on väärt oma kurjade tegude pärast. Samas õpetab Piibel, et inimesel on võimalik pääseda hukatusest usu kaudu, tänu Kristuse lepitustööle. Inimene ei saa ise hakata uskuma, see on Püha Vaimu and. Siit kerkib omakorda küsimus, kuidas saab inimene valida üksnes hukatust ja uskmatust, mitte aga taevast ja usku.
Päästet pakutakse kõigile inimestele. See on kingitus, seda ei saa endale nõuda või võtta. Siiski saab inimene selle tagasi lükata. Päästest rääkimine on kristlastele antud ülesanne. Me vastutame selle eest, et igaüks võiks kuulda evangeeliumi. Aga ka siis, kui teeksime kõik, et evangeeliumi inimesteni viia, on neid, kellel on inimlikult võimatu seda kuulda: näiteks enne sündi surnud lapsed. Nende puhul ei ole muud alternatiivi, kui uskuda, et nad on hea ja õiglase Jumala kätes.
Ajutine karistus?
Inimlikus maailmas määratakse vangistus kuriteo raskuse järgi. Mõnede arvates on ajaliku patu igavene karistus ebaõiglane. Sellepärast on väidetud, et põrgu ei olegi igavene, vaid inimene kaob olematusse kas kohe pärast surma või olles kandnud teatud karistuse.
Ometigi on inimene loodud igaveseks olendiks. Pärast surma algab igavik, kus ei ole aega. Sellepärast ei ole võimalik surmajärgne ajalik, piiratud kestusega karistus.
Pealegi tuleks meeles pidada, et me vaatleme patte inimlikust vaatenurgast ega tarvitse vältimatult isegi õieti mõista patu ohtlikkust. Patuks võidakse pidada üksikuid tegusid või lahusolekut Jumalast. Kurjad teod, mis erinevatel inimestel ilmnevad erinevalt, lähtuvad inimese südamest, mis on lahus Jumalast. Ilma Jeesuseta ei jää inimene püsima püha ja õiglase Jumala ees, kelle õiglus on nagu tuli, mis inimese põletab.
Jumal tahab, et kõik pääseksid
Viimasel ajal on üha enam võtnud maad arusaam, mida nimetatakse universalismiks. Selle kohaselt pääseb iga inimene viimaks taevasse. Kummatigi leidub Piiblis universalismile väga vähe tuge, sest näiteks Jeesuse kõnedest ilmneb, et teatud inimesed lähevad põrgusse. Miks muidu ta selle eest nii rõhutatult hoiatab? See õpetus on problemaatiline ka Jumala õigluse seisukohast: kas selline Jumal, kes ei pane inimesi vastutama nende tegude eest, saab olla hea?
Osa universalistide arvates toetab universalismi see, et Piibli järgi tahab Jumal, et kõik inimesed pääseksid (1Tm 2:4). Põrgu on juba algusest mõeldud karistuseks Saatanale ja tema inglitele (Mt 25:41). Jumal läkitas oma ainsa Poja maailma, et mitte keegi, kes Temasse usub, ei hukkuks (Jh 3:16).
Neis kohtades ei räägita siiski mitte kõigi inimeste pääsemisest, vaid osutatakse pääseteed, kes on Jeesus Kristus. Mingil põhjusel ei võta kõik päästet vastu. Samas on hea meeles pidada, et me ei näe inimeste südametesse, seega ei peaks me hakkama ise kedagi hukatusse mõistma.
Taevas võime leida ka üllatusi. Kuulsin ükskord üht tõestisündinud lugu mehest, kes oli mures oma lähedase saatuse pärast. Mees oli teda enne surma külastanud ja rääkinud Jeesusest, aga lähedane oli ta minema ajanud. Seejärel see lähedane suri ja mees rääkis vaimulikule oma murest, et nad taevas ei kohtugi. Siis aga rääkis vaimulik, et seesama lähedane oli just enne surma kutsunud ta enda juurde, et pihtida ja saada armulauda.
Ei ole väär palvetada ja loota iga inimese pääsemist. Rääkigem siis julgesti evangeeliumi ja palvetagem selle levimise pärast, et võimalikult paljud võiksid uskuda ja pääseda.
Ajalehest Uusi Tie, 11.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet
