Kristuse tulemise ehk adwendiaeg on kirikuaastas ajajärk, mis on rikkaim mitmesuguste tähenduste poolest. Kuna kõik teised kirikuaasta tähtpäewad, erandi moodustab siin waid pikk pühadeta aeg pärast Kolmainu Jumala püha, wihjawad m i n e w i k u l e, s.t. nad tuletawad meelde sündmusi, mis kord on olnud, siis tuletab adwendiaeg ka olnut meelde, aga mitte ainult seda. Adwendiaeg näitab ette tulewikule, aga ta haarab samahästi ka o l e w i k k u. Seda iseloomustab juba selle sõna tähendus, millega seda aega nimetatakse.
Adwendiaeg on tuletatud sõnast adventus, mis tähendab «tulekut», «saabumist», ja seda tarwitatakse ühenduses Kristusega. Kristuse tulekut ja saabumist tuletame meie sel ajal meelde. Aga see Kristuse tulemine ei ole ühe-, waid mitmekordne; õieti kolmekordne: ta on tulnud, ta tuleb praegu ja tuleb tulewikus. Igaüks, kes tunneb Püha Kirja, teab, et Püha Kiri kõneleb Kristuse tulemisest kolmes mõttes: kord sellest, kes on tulnud, kord sellest, kes kord tuleb, ja kord jälle sellest, kes igapäew – nii siis olewikus – tuleb meie juurde. (Joh. ilm. 1, 8.) Muidugi ei taha meie selle juures unustada seda, et adwendiajal tuletatakse esijoones meelde tema tulekut maailma ligi 2000 aastat tagasi. Samuti on adwendiaeg ettewalmistusajaks pühadele, kus tuletatakse meelde Kristuse inimesekssaamist. Nii on Kristuse tulemisaeg ettewalmistuseks jõuludele, nagu kannatamisaeg ülestõusmispühadele.
Sellega on ühendatud laiem tähtsus:
temaga algab kirikuaasta.
Jõulud on kirikuaasta esimesed pühad, mis meie silmade ette seawad neid tegusid, mida Jumal on teinud meie lunastamiseks. Kristuse inimesekssaamine on esimene niisugustest tegudest. Aga iga algaw kirikuaasta tuletab meile ka meelde Kristuse alatist tulemist meie juurde sõnas ja sakramendis, kus ta täidab oma tõotuse: «Waata, ma olen iga päew teie juures maailma otsani.» (Matt. 28, 20.) Selles mõttes kõneldakse Kristuse armurikkast tulemisest meie juurde. Sealjuures ei tohi me aga unustada, et see armuaeg kord lõpeb. Nõnda juhatab siis see mõte Kristuse praegusest tulemisest selle juurde, mil Kristus wiimaks tuleb wäes ja auhiilguses ja teeb lõpu armuajale, aga ka maailmaajale.
Nende üldiste, Kristuse tulemisaja tähendust puudutawate sõnade järgi peatuksime pisut selle tähtaja t e k k i m i s e juures. Kuna, nagu eelpool nimetatud,
adwendiaeg on esijoones ettewalmistusaeg jõuludele,
siis muidugi ei saanud seda aega olla enne, kui hakati pühitsema jõule. Jõulud aga – tänapäewal kõige armastatumad kristlikud pühad – kuuluwad suurte pühade seas nooremate hulka.
Jõule hakati teatawasti üldiselt pühitsema 4. sajandi keskel. Nimetamata ülestõusmispühi, mida hakati pühitsema, kui mitte juba apostlikul ajal, siis warsti pärast seda, ja milledele järgnesid pea nelipühad, on tänapäewal iseseiswa püha tähtsuse kaotanud Kristuse ilmumise püha (6. jaan.; seda püha pühitsetakse tawaliselt misjonipühana) jõuludest palju wanem. See tähendab seda, et wana kirik näis panewat rohkem rõhku Kristuse ilmumisele, kui ta sündimisele. Aga warsti pärast seda, kui jõule hakati pühitsema sel ajal, kui meie seda teeme, leidus juba Gallias, praegusel Prantsusmaal jälgi Kristuse tulemisaja pühitsemisest. Üldiselt hakati adwendiaega pühitsema 6. sajandil.
Wanimal ajal algas adwendiaeg 10. nowembrist (mardipäewal) ja kestis 10 päewa. Paawst Gregor 1. ajal (590–604) peeti 4 Kristuse tulemise pühapäewa, milledele lisandus weel 5. pühapäew enne jõule. Praegu kõigub adwendiaja kestus 28 ja 22 päewa wahel, olenewalt nädalapäewast, millele langeb esimene jõulupüha. On see (nagu läinud aastal) pühapäewal, siis algab adwendiaeg juba 27. now. ja on kõige pikema kestusega. Langeb aga esimene jõulupüha esmaspäewale (nagu tänawu), siis on jõululaupäew ühtlasi neljas Kristuse tulemispüha ja adwendiaeg algab alles 8. detsembril ja on kõige lühem. Gregor 1. peale peetakse 4. Kristuse tulemispüha ja esimese adwendipühapäewaga algab ühtlasi kirikuaasta.
Kuna adwendiaeg on oma mitmekesisest tähendusest hoolimata esijoones ettewalmistusaeg jõuludele, siis järgneb sellest ka ta eriline kiriklik iselaad:
adwendiaeg on patukahetsuseaeg.
Sest enne kui Kristus ilmus meie lihas kui armas Poeg, kellest Isal oli hea meel, käis ta eel prohwetitest ennustatud Ristija Johannes, kes kutsus lisraeli rahwast patutahetsemisele ja meeleparandamisele ja walmistas nõnda Issandale teed. Ka tänapäew wõime meie oma südames sellele Issandale teed walmistada, kui meie kuuleme seda meeleparandamise jutlustajat. See tähendab seda, et ainult siis tohime pühitseda õnnistatud ja rõõmsaid jõulupühi, kui oleme end selleks õige meeleparandamisega ette walmistanud. Ja nõnda on adwendiaeg olnud algusest peale patukahetsuse ajaks. Jumalateenistustel ei lauldud kuni jõuluni, nagu kannatamisajalgi, «Au olgu Jumalale kõrges». Altarikatted olid lilla wärwi, nagu kannatamisajalgi. Adwendiajal ei toimunud mingeid lõbustusi ega peetud pulmi. Katoliku kirikus on Kristuse tulemise ajal paastu aeg nagu enne ülestõusmispühi.
Paljudes luteri kirikutes peetakse adwendiajal erilisi nädalajumalateenistusi. Mõnes kohas on aga need päris tundmatud. Samuti peetakse aga teistes kohtades perekondlikus ringis adwendiõhtuid, kus süüdatakse adwendipuul küünlad põlema ja lauldakse Kristuse tulemiseaja laule. Wiimane komme on mitmel pool kaswamas ja kuigi sellele ei saa anda wäga suurt tähtsust, wõib ometigi selle üle rõõmustada.
Kirikliku aja iselaad ja tähendus peegeldub esijoones nn. p er i k o o p i d e s. Perikoopideks nimetatakse pühakirja kohti, mis juba wanaaja kirikus olid iga pühapäewa ja püha jaoks kindlaks määratud ja milledele lisaks on hilisemal ajal hakatud tarwitama teisi tekste. Need pühakirja tekstid on walitud nõnda, et nad pühaga ühenduses olewat õndsuslugu iseloomustawad. Eriti käib see adwendi pühapäewade tekstide kohta. Nelja Kristuse tulemisaja pühapäewa ewangeeliumid peaksid meile olema wähemalt sisu järgi tuttawad ja nii ka wähemalt e s i m e n e, mis kõneleb meile Kristuse tulemisest Jeruusalemma. (Matt. 21, 1–9.) See Kristuse tulek oma linna ei pea mitte ainult seda meelde tuletama, et sellega nagu tema inimesekssaamisega üldse on täitunud prohwetite ennustused, nagu ewangelist siin ka ette toob prohwet Sakaria sõnu, waid Kristuse tulek Jeruusalemma näitab, kuidas Issand ikka jälle tuleb oma kirikusse. Ta tuleb ka meie juurde kui õige ja abimees. Ja uuel kirikuaastal tahame teda kui oma kuningat erilise rõõmuga terwitada. Selle ewangeeliumiga on ühendatud epistel – apostel Pauluse hommikuterwitus ja äratushüüd roomlastele (Room. 13, 11–14) – mis peab uue kirikuaasta hommikul olema ka meile terwituseks ja äratushüüdeks. Meie ei tohi unustada, et see päew, mille kättejõudmisest apostel kõneleb, ei ole miski muu kui õndsusepäew, mis kestab igawesti. Sellele läheme ka meie tänapäewal wastu. Ka meie kohta on see kehtiw. Täis õndsus on meile ligemal, kui oleme seda uskunud ja ta ligineb meile iga päewa ja tunniga. Üsna selgesti ja kergesti wõib seda mõista, kuidas esimese adwendi pühapäewa kirjakohast saab meile selgeks adwendiaja tähendus: uue kirikuaasta algus, Kristuse tulemine lihasse, tema tulemine praegu ja aegade lõpul.
Selle teise suure tulemise peale, kus algab täieline õndsusepäew, sunnib meid mõtlema t e i s e Kristuse tulemisepüha ewangeelium. (Luuk. 21, 25–36.) Issand ise kõneleb neist kohutawatest sündmustest, mis ilmnewad enne seda, kui ta tuleb maailmale kohut mõistma ja oma jüngreid lunastama. «Tõstke oma pead üles, seepärast et teie äralunastamine ligi tuleb» – nõnda julgustab Jeesus oma jüngreid. Ja selle pühapäewa ewangeeliumiga ühendusesolewas epistlis (Room. 15, 4–13) tuletab Paulus meelde Wana Testamendi ennustusi, et Kristus ei ole ainult juutidele tõotatud Messias, waid ta on ka paganate Õnnistegija. Ta ütleb, et paganad peawad halastuse pärast Jumalat austama, ja toob siis 4 Wana Testamendi kohta, mis peawad näitama, et ka paganad peawad osa saama Kristuses ilmunud õndsusest. See Kristuse Sõna, millega ta käseb kirja uurida, omab siin erilise tähenduse ja manitseb ühtlasi, et ka adwendiajal kirja seest otsiksime.
Kui esimese ja teise Kristuse tulemispüha ewangeeliumid tuletawad meelde Kristuse kolmesugust tulemist, siis käsitawad kolmanda ja neljanda pühapäewa tekstid suurt Kristuse tulemise ettemalmistajat ja saadikut, Ristija Johannest, seda Jumalameest, kelle tulemist on ennustanud prohwetid Jesaja ja Malakia. Sealjuures on tähelepandaw see, et k o l m a n d a pühapäewa ewangeelium (Matt. 11, 2–10) kõneleb meile temast ajal, mil ta oli juba oma töö ja ameti lõpetanud ja läks wangikongis oma märtrisurmale wastu, kuna wiimasel pühapäewal näeme teda wägewasti jutlustamas ja tunnistamas (Joh. 1, 19–28). Wanglas olles näeme kiusatuste ja wõitluste tagajärjel teatawa määrani nõrgaks muutunud Johannest, kes küsib: «Kas oled sina see, kes peab tulema, wõi peame meie teist ootama?» kuna Jordani ääres on Johannes oma täies wäes wapustamatu Kristuse tunnistaja. Nõnda tahame Kristuse tulemisaja lõppedes ka Johannesega jumalaga jätta, mitte kui sellega, kes kahtlewalt küsib, waid kui usukindla kangelasega, nii nagu Issand kolmanda pühapäewa ewangeeliumi lõpul teda oma jüngritele ja rahwale esitab, hoolimata sellest tema kiusatuse tunnist.
Selle ainulaadilise, uue seaduse läwel seiswa adwendisaadiku kõrwal näitab kolmanda pühapäewa epistel (1. Kor. 4, 1–5) suurimat Uue Testamendi aja adwendisaadikut apostel Paulust, kes
Issandale teed walmistas paganate hulgas,
nagu seda oli teinud Ristija Johannes lisraeli rahwa keskel. Temas õpime tundma kõikide uuetestamendi Kristuse sulaste eeskuju, nagu nad peawad olema oma ametis ja Jumala saladuste majapidamises, kellelt ka tänapäewal ei nõuta muud, kui et nad oleksid ustawad. Peale selle tuletawad selle kirjakoha sõnad: «Seepärast ärge mõistke ühtegi kohut enne aega, kuni Issand tuleb» meelde Kristuse wiimast suurt tulemist.
N e l j a n d a adwendipüha epistel (Wil. 4, 4–7) wihjab otseselt eelseiswatele jõuludele: «Issand on ligi!» Ja ka kõik teised manitsused, mis apostel ühendab selle sõnaga «Issand on ligi»: Olge ikka rõõmsad, ärge muretsege, teie järelandmine saagu teatawaks kõigile inimestele – näitawad meile õiget adwendiehet, millega meie peame jõuludele wastu minnes end warustama.
Kes loeb tähelepanelikult kõiki neid pühapäewade epistleid, see märkab peagi, et neid kõiki läbistab nagu punane joon üks manitsus: a r m a s t a d a kõiki wendi ja inimesi üldse, olla kannatlik, kaastundlik ja rahuwalmis. Ärge elage «riius ega kadeduses,» kirjutab apostel esimese pühapäewa epistlis. «Wõtke üksteist wastu, nõnda kui ka Kristus meid on wastu wõtnud Jumala auks,» manitseb ta teisel pühapäewal. «Ärge mõistke kohut enne aega,» hoiatab ta kolmanda pühapäewa epistlis ja manitseb neljandal pühapäewal: «Teie järeleandmine saagu teatamaks kõigile inimesile.» Selleks ei ole waja erilisi tõendusi ega erilist kinnitust, et see igas suunas ja igas asjas nähtawaletulew armastus on oluline osa õiges Kristuse tulemise ettewalmistamises, ja ilma milleta meie ei saagi aukuningat õieti tarwitada. Igale üksikule ristiinimesele on aga eriti tähtis see küsimus:
Kuidas pühitsen mina seda püha tulemisaega?
Wastus sellele on juba antud kõige sellega, mis oleme adwendiajast rääkinud. Küll on see ka ilus, kui jääme nende mitmesuguste kommete juurde: süütame adwendiküünlad põlema, laulame adwendilaule ja laseme lapsi ütelda Kristuse tulemisaja tõotust jne. Aga kõik see on ainult ilus wälispidine komme. Mis aga peaasi, on südamete ettewalmistamine, ja kuidas ja milleks peame oma südameid walmistama, sellest teame ja seda kuulutab Johannese jutlus. Ja tänapäewal, nii raskel ja kurwal ajal on oluline see, et meie ainult alla ei laskuks endauhkuse ja eneseõiguse wale kõrguselt, waid tõuseksime üles julgusetuse ja ahastuse sügawustest. Meie ei tohi seda oodata, et Kristus kohe wõtaks meilt need koormad, mis meid rõhuwad, aga ta annab jõudu nende kandmiseks. Ja kui meie tänulikult waatame üles igawestele taewastele õndsusewärawatele, mille osalised meie oleme Kristuse inimesekssaamise, kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi ja kui meie oleme kindlad lootuses, et tema jälletulemisega muutub igasugune kannatamine rõõmuks, siis on ristiinimesele iga kannatamine wiimselt wäike ja kannatamiseaeg lühike. Aga omast jõust ei suuda meie oma südameid mitte nõnda muuta – seda peab Issand ise tegema oma Püha Waimu läbi. Sellepärast palume adwendiajal: «Nüüd wõta walmistada Mind ise heldesti, Mu peale halastada, Mu kallis Jeesuke, Siin armuajal weel. Mu südamesse tule, Siis laulab tänu sulle Mu süda, suu ja keel.»
Eesti Kirik, 1939
