Armsad usklikud, sõbrad ja toetajad, ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm on oma hämmastuseks üles ärganud teistsugusena. Näiteks kristluse algsajanditel ärkas maailm ühel hetkel üles «ariaanlikuna», kui kasutada kuulsat Püha Hieronymuse väljendit. Samamoodi ärkas 16. sajandil kolmandik Euroopast üles protestantlikuna. Tegelikkuses ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati ette järk-järgult. Sellegipoolest tundusid need üllatavana, sest kaasaegsed ei mõistnud neid katastroofe ette valmistanud erinevate sündmuste tõsidust ega mõistnud nende tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad üles ariaanlaste või protestantidena, ja kui nad sellest aru said, oli juba hilja.

Kahjuks me oleme praegu sarnases olukorras. Me näeme enda ümber asju, kommentaare ja algatusi, mis meid šokeerivad, kuid ei pruugi hoomata kogu nende ulatust. Sageli tajutakse neid elemente asjadena, mis mõjutavad küll teisi, kuid mis ei mõjuta mitte kunagi meid. Me teame kõike seda, me vihkame kõike seda, kuid millegipärast ignoreerime seda igapäevaelus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista nende tõsiasjade mõju ja ohtusid nii meile endale kui iseäranis meie lastele. Tuleb selgelt välja öelda: maailmast on saamas üleüldine Soodom ja Gomorra. Me ei pääse sellest mujale kolides, sest see muutus on üleüldine. Peame jääma rahulikuks, kuid valmistuma kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üles ärgates üllatuda.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Ei ole lihtne esineda hukatuse prohvetina, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur juurdub maailmas iga päevaga üha enam. Pärast Jumala tagasilükkamist usust taganemise ja ateismiga soovib kaasaegne inimkond Teda täielikult asendada. Ja tulemused on saatanlikud. Inimene on see, kes väidab, et määrab kindlaks, mis on hea ja mis on kuri. Ta kinnitab oma õigust valida, kas elada või surra, olla see või olla too, anda elu või suruda see alla... Ühesõnaga otsustada kõike, mis peaks olema Jumal otsustada, ja seda universaalselt.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe peale suruda neid jäledaid põhimõtteid süütutele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud, aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma mõnes sellises ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalses mõttes on olemas tõeline tahe hävitada süütus seal, kus see loomulikult olema peaks. Me oleme just selles etapis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja saastab kõike, mis tema teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese saatuse hooleks.

Jumala tagasilükkamise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus lõplikult andnud koha valedele ja isekusele.

Juba Püha Paulus kirjeldas usust taganemise lõpptulemust üksikasjalikult ja ühemõtteliselt:

«sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks… Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel… Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte… Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad» (Rm 1:21jj).

Kirikuliikmete nõtrus

Sellise olukorraga silmitsi seistes on Kirik, mis kasvas välja [II Vatikani] kirikukogust, ummikus. See oli vältimatu alates päevast, mil tõe kuulutamise asendas dialoog. Tahe kohaneda maailmaga, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, ilma selle kõrvalekaldeid hukka mõistmata, sellega enam silmitsi seismata – see tahe kannab oma ülimaid vilju. Juba praegu on Kirikus märkimisväärne hulk neid, kes avalikult pooldavad ülalmainitud jäleduste aktsepteerimist. Näib, et Kiriku teised osad ei tea enam, kuidas neile vastu seista. Ühesõnaga, kõik on valmis uueks Soodomaks ja Gomorraks.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Esimene tingimus mistahes võimaliku lahenduse puhul on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Domineerides kultuuris, on see seega kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mida me pidevalt saame, sest see on meie aja prisma, mille kaudu kõik filtreeritakse ja esitatakse. Me peame seda endale üha rohkem teadvustama – õhk, mida me hingame, on mürgitatud, internet, millega oleme sunnitud üha rohkem koos elama ja mida me peame tarbima, on mürgitatud ja see kannab katku ka kõige kaugematesse nurkadesse. Kõik see mõjutab meid tingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige haavatavamad lapsed ja noored, alustades meie oma perest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnust

Aga mis siis saab, kui me oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab kurjuse sellist kõikehõlmavust, seda uut paganlikku impeeriumit – ulatuses, mida pole varem olnud –, on selle eesmärk kindlasti äratada kristlikku kangelaslikkust kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid muserdaks. Me suudame selle üle elada sedavõrd, kuivõrd me ise ennast «diskrimineerime» ehk sellest eristume.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku joont.

Esiteks saab see alguse, seda toidetakse ja see areneb varjus. See vajab kasvamiseks kaugust. See vajab palvet, et kasvada Jumala armastuses ja patu kõige radikaalsemas vihkamises. Seda ei saa teha ühe päevaga. Suured välised teod, mis seda kangelaslikkust väljendavad, on alati olnud aastatepikkuse varjatud püsivuse ja järeleandmatu visaduse tulemus. Risti kangelaslikkuse eelduseks on sõime ja Naatsareti kodu hämarus. Lõpliku visaduse pälvivad vaid need, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegemistes on suutnud end kaitsta kurja eest ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida ainult Jumal – kes on südamete läbikatsuja – näeb ja tasub. Välised deklaratsioonid ja teod ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta võivad jätta meid illusioonidesse, isegi silmakirjalikkusse. Aabrahamil oli see puhas süda, mis oli suunatud üksnes Jumalale, ja see võimaldas tal hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Lott – kuigi ta oli õiglane mees (2 Pt 2:7–8) –, otsustas siiski asuda elama Soodomasse ja sinna jääda: kõigele vaatamata meeldis talle sealne miljöö ja kahjuks ei pääsenud ta lapsed selle halbadest mõjudest.

Selle kangelaslikkuse teine ​​tunnusjoon, mis peab samuti aastate jooksul ilmsiks saama, on radikaalne eneseandmine. See on ühemõtteline märk armastusest. Usu tunnistamine on tõhus ainult siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus iseenda andmisel Jumalale, kes paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab, ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Ta seda vihkab. Ilma selle armastuseta ei saa meil olla ka seda vihkamist. Ja ilma selle vihkamiseta ei saa me vastu seista ahvatlusele, mis muutub üha peenemaks, sügavamaks ja kõikehaaravamaks, ahvatlusele, millest Loti perekond ei pääsenud täielikult.

Credidimus caritati: kolm privilegeeritud relva

Avagem siis oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt ära neelatuna. Õpetagem kõigepealt oma lapsi nii oma eeskuju, armastuse kui vihkamisega. Ärgem viivitagem nende kaitsmisel. Eemaldagem oma kodust kõik, mis võiks aidata levitada maailma vaimu – ilma kompromissideta, leebe ja terve otsustavusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, mitte keegi ei tohi uskuda, et nad pole ohus. Rikutus on juba palju sügavamal, kui me arvame, ja selle edenemine on peatamatu.

Samas ärgem unustagem, et see lahing on põhimõtteliselt üleloomulik. Me ei saa saatanlikele pettustele vastu üksnes loomulike vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit, mida me peame ikka ja jälle uuesti avastama.

Esimene on püha missa: selle kaudu jätkab meie Issand kuradi ja patu alistamist. Meil on võimatu ülehinnata selle vahendi väärtuslikkust ja loota sellele ülemääraselt. See on meie altaritel pakutav kallis veri, mis hoiab kuni aegade lõpuni alal puhtuse ja neitsilikkuse tekitamise jõu, isegi uue Soodoma keskel. Missa on meie Issanda armastust hingede vastu väljendav meistriteos ja see toidab neis hingedes sama armastust, mis teeb nad tugevaks kuni eneseandmiseni välja.

Teine vahend on püha roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema viisi, kuidas üha enam süveneda meie Issanda ja Jumalaema elu suurtesse saladustesse. Selle kaudu saame me oma Emast juhindudes neid jäljendada enese ohverdamisel Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me mitte alati leida ühiseks palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab jääma igapäevaseks palveks ennekõike meie pere keskel. Me peame oma päeva korraldama selle ümber. Peredes, kus see on reegliks, kannab laste sihikindluse arm vilja.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on praeguses olukorras kindlasti kõige spetsiifilisem: see on Maarja pärispatuta süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Me peame sellesse varjupaika sisenema. See tähendab, et me peame looma oma südame ja Neitsi südame vahel sellise läheduse, et saaksime tunda ja imetleda Neitsi sisemist elu, jagada tema soove, rõõme, muresid ja muresid. Peame jagama ka ja ennekõike tema valmisolekut teha tingimusteta koostööd päästetöös.

Mida me siis selles südames avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame me vastupandamatu headuse, mis muudab hinged võitmatuks. Seal peitub võidu saladus ning sealt see tuleb leida. Kui hing tõeliselt armastab, on ta valmis seisma silmitsi mis tahes katsumusega. Kõik õigustatud ja mõistetavad hirmud kaovad; kõik nõrkused kaovad; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mida me eelnevas mõtiskluses just mainisime, on radikaalse armastuse küsimus. Tõeline armastus, ligimesearmastus, mille Jumal meie südamesse valab, on alati ülekaalus. Kui armastus valitseb, siis see allutab. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurma valmis hingede armastus võib võita isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames me leiame eeskuju ja selle armastuse allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingen, 3. september 2022,

Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem