Alljärgnevad teesid on välja töötatud 1958. aasta talvel Rootsi kiriku piiskoppide sinodi palvel ja piiskoppide seas peetud arutelude käigus. Paljundatuna on need levinud laiemalt ning kuna autorilt on seda korduvalt palutud, on ta need lühendatuna avaldanud.

1. Piibel on Jumala Sõna. See tähendab, et Jumalale oli meelepärane ilmutada end pühade kirjutiste kaudu, mis said sellise kuju, nagu Jumal soovis. Jumal valis selle meetodi, et kõneleda kõikidele inimestele kõikidel aegadel. Piibel ei kirjelda ainult päästelugu, vaid on ise jätkuva päästmise tööriist, mida kasutatakse Kristuse taevaminemise ja Tema teise tulemise vahelisel ajal. Piibli erilisus ei seisne üksnes selles, et see kirjeldab ainulaadseid sündmusi ja isikuid. Piiblisõnas (Bibelwort) on midagi, mis muudab selle erinevaks ükskõik millisest teisest sõnast. Jumal saatis selle maailma, et lõpule viia oma töö. Oma loomult on see Vaim ja elu.

2. Sellepärast peab Jumala kirik kõikidel aegadel otsima juhatust ja valgustust Pühakirjast. Jumal ehitab oma kirikut Sõna ja sakramentide kaudu. Kõikidel aegadel ja igas uues olukorras tuleb lähtuda printsiibist retro ad Bibliam.

3. Õigesti suudab sõna mõista vaid see, kes allutab ennast sellele sõnale. Pühakirja tuleb kasutada armuvahendina. Loomulikult võib seda kasutada ajaloolise dokumendina. Kuid see, kes loeb Pühakirja üksnes ajaloolisest aspektist, ei saa iial taibata Pühakirja keskset mõtet. Õige viis Pühakirja mõistmiseks on näha seda päästeloona. Pühakirjas kohtume me elava ja tegutseva Jumalaga. Piiblis pöördub Jumal meie poole. Jumal pöördub meie poole Piibli esimesest salmist kuni viimaseni.

4. Pühakirja keskmes on Jeesus Kristus. Pühakirja eesmärk on äratada usku Jeesusesse. Kui Kristust saab seal Talle kuuluva koha Lunastajana, asetub Piiblis ka kõik muu oma kohale. Mõned asjad ilmnevad ettevalmistusena või ettekuulutusena, mõned seigad osutuvad korraldusteks, mis kehtivad Uue Korrani (Hb 9:10). Kuid kõike kujundab suur ühtsus. Sellepärast tuleb Pühakirja tõlgendada Pühakirja abil, kusjuures me peame meeles pidama, et tõde õigeksmõistmisest usu läbi Jeesusesse on võti, mis juhatab meid Pühakirja sügavaima mõtteni. Kuid see ei tähenda, et kogu Pühakirja sisu võib kokku võtta mõne «peamise ideega», millest me saaksime loogiliselt tuletada vastuseid tänapäevastele küsimustele.

5. Ustavus Pühakirjale eeldab selle sõnumi ja tähenduse tegelikku otsimist ühes siira igatsusega leida teed valgustav Sõna. Pühakirja väärkasutamine on see, kui me püüame kontekstist välja rebida üksikuid väiteid või otsida üksikuid kirjakohti, mis on kooskõlas meie isikliku vaatenurgaga, võtmata arvesse Piibli ainese tohutut rikkust. Ning teisalt, kui me oleme objektiivselt ja põhjalikult uurinud Piibli tunnistust ning leiame, et Piiblil on tõesti mingis küsimuses kindel seisukoht, siis peaksime kogu alandlikkusega tunnistama, et see on Jumala hea ja armuline tahe. Ning seda tuleb kirikul kuulutada isegi juhul, kui see pole kooskõlas tänapäeval üldiselt levinud arvamuste ja väärtushinnangutega.

6. Vahendi Pühakirja legalistliku väärtõlgenduse vastu võib leida Pühakirjast. Kui me süveneme Pühakirja ning püüame sellele ustavaks jäädes mõista, mida Jumal oma Sõnas silmas peab, osutab Pühakiri ise, mis on siduv ja kohustuslik ning mis mitte. Me ei saa tõmmata eraldusjooni väljaspool Pühakirja, lähtudes näiteks üldiselt aktsepteeritud seisukohtadest; samuti ei saa me luua teoreetilisi reegleid, millest me siis puhtloogiliselt järeldame, millised korraldused on siduvad kõikidel aegadel. Alati peab jääma otsustavaks küsimuseks: mida Jumal oma Sõnas silmas peab? Vaid nõnda saab Sõna ise meid juhatada.

7. Pühakirjas on korraldusi, mis Pühakirja enda tunnistuse kohaselt ei ole mõeldud kohustuslikena kõikidel aegadel ja kõikidele inimestele. Jumala poolt Iisraelile asetatud nõudmised kehtisid kuni aja täitumiseni – Kristuse tulekuni. Teised asjad kehtivad ainult teatud olukordades. Siin võime viidata vere söömise keelule (Ap 15:29). See on apostlite lahendus juudikristlaste ja pagankristlaste kokkupuutumisel esile kerkinud probleemile. Kuid see lahendus ei kehtinud puhtalt pagankristlikes kogudustes, nagu võime näha nt 1Kr 8:8, 10:25j, 1Tm 4:3j. Me näeme siin, kuidas rakendatakse klassikalist reeglit hoiduda kedagi haavamast. Sest iga kristlase kohus on lähtuda armastusest vendade vastu ja lugupidamisest nende sisetunde suhtes (Rm 14:15, 20j, 1Kr 8:9–13, 10:23j). On terve rida apostli manitsusi ja juhiseid, mis samuti olid antud teatud puhkudeks, kuid polnud kunagi mõeldud üldkehtivatena. Kui Paulus ja Peetrus kutsuvad oma erinevate kirjade lõpuosas üles tervitama üksteist püha suudlusega, siis ilmselt on tegemist viisiga, kuidas edasi anda kirjas sisalduvat apostlikku tervitust. Asja olemusest tuleneb, et teistes olukordades ei saa sellest kombest teha normi. (Seevastu Riigipäeval – Rootsi parlamendis – peetud debatil ja teatud akadeemilistes ringkondades väideti, et kui Uue Testamendi ettekirjutused on endiselt jõus, siis kehtib ka see nõue.) Kuid Jeesuse nõudmised Mäejutluses, et me oleksime puhtad südamelt, armastaksime vaenlasi, oleksime lahked ja alandlikud, koguni täiuslikud, on tõelised nõudmised. Jumala käsk nõuab seda. Kuid sellest ei saa teha ilmalikku seadust ega isegi mitte kirikuseadust. Tegelikult ei suuda neid täita ükski inimene, kes võtab neid käsuna. Üksnes see, kes lepituse armu kaudu elab Andestuse kuningriigis, võib võtta need Kristuse korraldused ning täita neid nõnda, nagu Jumal seda lubab. Iga kristlane teab, et ta peab ikka ja jälle tunnistama, kuidas ta nende käskude täitmisel on läbi kukkunud. Kuid ta teab ka, et see läbikukkumine ei õigusta ühtegi eksimust mõne Issanda käsu vastu.

8. Fakt, et Jumala Sõnas on palju sellist, mis kehtib vaid teatud olukorras, ja palju sellist, mis asetab meid ebamugavasse olukorda, ei anna meile õigust muuta Jumala käsku. Meil tuleb igas olukorras alandlikult ja kuulekalt Jumala Sõna kuulata, püüda seda õigesti mõista ning küsida endalt: mida Jumal sellega mõtleb? Me peame vastu seisma sellele, kui inimesed otsivad Jumala Sõnast näiteid, millest ei saa teha kirikuseadust, ning siis järeldavad sellest, et kirikul on vabadus korraldada oma elu vastuolus Jumala Sõnaga.

9. Piiblis ei saa tõmmata eraldusjooni «päästeküsimuste» ja «kirikukorra küsimuste» vahele ning seejärel väita, et Piibel annab kõikideks aegadeks siduvaid vastuseid vaid päästeküsimustes. Teatud mõttes on selline eraldamine õige. Kristus ei andnud oma kirikule uut seadust, mida saaks võrrelda leviitliku seadusega, ning Uus Testament ei ole mõeldud kasutamiseks kirikuseadusena. Kuid see ei jaota Pühakirja sisu korra ja pääste küsimusteks. Piibel ise ei erista neid. Isegi Moosese kultusseadused ilmutavad päästet. Need on mõeldud «viitena käesoleva aja kohta» (Hb 9:9) ja on «tulevaste hüvede vari» (Hb 10:1). Mõnel juhul on teatud väline kord vajalik (nagu näiteks sakramentide küsimuses), sest see on lahutamatult seotud Jumala päästeplaaniga. Sageli on apostlikud manitsused oma loomult sellised, et need kehtivad ilmselgelt kõikide kristlaste elus kõikidel aegadel.

10. Püüdes määratleda mõne piibelliku väite sisu ning selle tähendust tänapäeval, tuleb meil igal üksikul juhul kaaluda seda Piibli enda põhjal. Eesmärk on mõista, mida Jumal oma Sõnas silmas peab. Selle põhjal saab ja tohib öelda, et nt 1Tm 5:9j (koguduse leskede küsimus) ei ole kirikule kõikidel aegadel kohustuslik. See saab selgeks ennekõike Uue Testamendi õpetuses evangeelsest vabadusest (Gl 4:9j, 5:1j, Kl 2:16–23 jm). Sellest järeldub, et taolisel korraldusel (näiteks sellel, et koguduse lesk peab olema vähemalt 60-aastane) ei ole otsest seost kristliku usuga.

Teisalt on samuti selge, et näiteks abielu peab olema igas olukorras lahutamatu (arvestades kõiki erijuhtumeid ja erandeid, millele Pühakiri ise viitab) ning seega ühel või teisel viisil väljenduma kiriku elukorralduses. Kirikul ei ole vabadust lahutada seda, mille Jumal on kokku pannud. Mitmikabielu või üldiselt aktsepteeritud õigus lahutada on absoluutselt vastuolus abielu olemusega, nagu seda kirjeldatakse näiteks Ef 5. Siin on tegemist «korra küsimusega», mis on lahutamatult seotud usuga Kristusesse ja eluga Kristuses. Pole keeruline leida ka teisi näiteid, kuidas kristlikul usul on otsesed tagajärjed kiriku elukorraldusele. Kristlik kirik ei saa eristada oma liikmeid näiteks soo või rassi põhjal. Kirik peab kehtestama teatud reeglid, näiteks ristimise vastuvõtmiseks või armulauale tulemiseks. Kirikus peab olema vaimulik amet ning selle täitjatel on õigus saada palka jne. Need sätted põhinevad Jumala tahtele, mis on meile ilmutatud Sõnas.

Keegi ei saa a priori väita, et naispastorite küsimus kuulub nende asjade hulka. Meil tuleb seda küsimust vähemalt uurida.

11. Me saame vastata küsimusele, kas naisi võib kutsuda karjaseametisse, üksnes pärast kogu Piibli ainese täielikku ja kohusetundlikku uurimist. Üksnes pärast sellist uurimist saame me otsustada, kas see küsimus on orgaaniliselt seotud kristliku usu olemuslike osadega. Me ei saa küsimusele vastata, võttes lähtealuseks mõne postulaadi, näiteks väite, et kristlusel on kalduvus teatud piiridest üle astuda. Säärane väide on kahtlemata väär või rakendatakse seda antud juhtumil valesti, kui on selge, et see on konkreetsetes punktides vastuolus Pühakirja õpetusega.

Materjal, mida selles küsimuses tuleks vaadelda, on väga laiaulatuslik, alustades mehe ja naise suhtest loomisloos, Jeesuse suhtumisest naistesse ja vaimulikku ametisse ning lõpetades sellega, kuidas apostlid tõlgendasid evangeeliumi sõnumit mehe ja naise, vaimuliku ameti, vaimuandide, võrdsuse, mitmekesisuse ja muude küsimuste kohta. Ma saan tuua vaid mõned näited, mida Piibel minu veendumuse kohaselt meile ütleb. Meie esimene ülesanne on püüda täpselt määratleda, mida Paulus oma sageli tsiteeritud salmiga mõtleb, kui peame silmas ülejäänud piibellikku materjali.

12. Tuginedes Issanda käsule ning oma apostlikule meelevallale õpetab Paulus, et naine ei saa pidada koguduses (Gemeinde) õpetamisametit. Nagu teada, viitab ta Issanda käsule 1Kr 14. Pauluse autoriteet apostlina on aluseks ütlusele 1Tm 2:12.

Mõlemad kirjakohad puudutavad jumalateenistust. 1Tm 2:12 kasutatakse sõna didaskein, kuid selle sõna tähendus on üsna laialdane (see tähendab: olla koguduses õpetaja ning täita Jumala Sõna kuulutamise ülesannet). Võrreldes apostlitele antud misjonikäsku ja mitmeid teisi sellele valgust heitvaid kirjakohti, tõusevad muude võimaluste kõrval väga selgelt esile järgmised sõnapaarid: «Issanda Sõna õpetamine ja kuulutamine» või «juhtida ja õpetada apostliku volitusega ja samaväärse autoriteediga» (1Tm 4:11) või «õpetamine ja manitsemine» (1Tm 6:2). Seega on sõna õpetaja tähendus Uues Testamendis «Jumala Sõna õpetaja». Seda sõna kasutati ka Jeesuse kohta heebreakeelse sõna rabi tõlkena. Me leiame selle ka kiriku Sõna teenijate nimetusena Ap 13:1, 1Kr 12:28, Ef 4:11. Viimati nimetatud kirjakohas kasutatakse nimetust «karjane ja õpetaja» ühe ja sama ameti kohta. Kui 1Tm 2:12 esinev sõna didaskein on Rootsi kiriku piiblis tõlgitud kui «õpetajana toimima», siis on see igati õigustatud. Ja vastupidi, see oleks nimetatud kirjakoha väärtõlgendamine või väärkasutus, kui järeldaksime, et naine ei tohi olla pühapäevakooliõpetaja, noorterühma juht või ükskõik millises muus ülesandes, mis ei eelda tegutsemist sellise volitusega, mille kohta Uus Testament kasutab sõnu didaskalos või didaskein. Klassikaline näide sellest, kuidas naine õpetas varases kirikus Jumala Sõna väljaspool avalikku jumalateenistust, on Priscilla (Ap 18:26). Ta oli kuulnud Apollose jutlust ning sai teada, et viimane tunneb üksnes Johannese ristimist; koos Akvilaga «selgitasid [exethento] nad talle Jumala tahet põhjalikult».

1Kr 14:34j on öeldud eesmärgiga keelata naisel kuulutada Jumala Sõna koguduse avalikul jumalateenistusel. Ükskõik milline teistsugune tõlgendus oleks väga kunstlik ja ebatõenäoline. Kogu peatükk käsitleb osalemist jumalateenistusel. Kõiki selles kontekstis otsustava tähendusega sõnu («olla vait», «rääkida», «kirik») kasutas Paulus vahetult enne otsest keeldu samas peatükis (salmid 27–30) ning on üsna selge, et tegemist on õigusega osaleda jumalateenistusel ning rääkida seal Jumalast. Juba selle tõttu on väide, et verb lalein salmis 34 on teise tähendusega või puudutab üksnes häirivat lobisemist, väga ebatõenäoline. Lisaks on meile teada Pauluse eelistus kasutada seda sõna usulise kõne ja jutlustamise kohta (vrd 2Kr 2:17, Fl 1:14, Tt 2:15, Ef 5:19). Seal, kus sõna omab teist tähendust – olen näinud, et Else Kähler on viidanud oma spetsiaalses uurimuses kolmele piiblikohale –, on see laiendatud sihitise või määrsõnaga: kõneleda nagu meeletu, kõneleda lapsikult, kõneleda ebaviisakalt. Muide, tuleks märkida, et salmi 35 oleks kõige täpsem tõlkida: «Aga kui nad tahavad midagi täpsemalt teada, siis küsigu kodus oma meeste käest». Kreekakeelne tekst kasutab siin sõnakest de. See viitab Pauluse soovile alustada uut mõtet, võib-olla vastuseks protestile, et rääkimise keeld on liiga kategooriline.

13. Kõike seda ei käsitle Uus Testament mitte korra küsimusena, vaid pigem paratamatu järeldusena, mis tuleneb Kristuse käsust ja tahtest, mis omakorda on rajatud juba loomises seatud korrale ning mis nüüd Kristuses teostub. On märkimisväärne, et Paulus püüab oma seisukohti põhjendada. Sama märkimisväärne on, et Paulus ei tugine siin lihtsalt oma kaasaja tavadele või välistele kommetele, nagu ta teeb seda mitmel pool mujal. Pigem soovib ta tõesti esile tuua teoloogilise tõestuse Jumala Sõnast, mis peaks kiriku jaoks olema vaieldamatuks autoriteediks. Tuginedes Vanale Testamendile (Seadusele 1Kr 14:34, loomisloole ja pattulangemisele 1Tm 2:13j) viitab Paulus kõrgeimale autoriteedile, mida varane kirik tundis – Issanda enese käsule. Sellele on lisatud Vaimu tunnistus. Paulus julgeb öelda, et igaüks, kes väidab end olevat täidetud Vaimuga, peaks tunnistama, et see on Issanda käsk. Niisiis rivistab ta üles varase kristluse kõrgeimad autoriteedid: Pühakirja, Jeesuse sõnad ja Vaimu tunnistuse. Taolistel asjaoludel ei ole eriti põhjendatud selle küsimuse pidamine «üksnes korraga seonduvaks», millel puudub otsene sisemine seos kristliku ilmutusega. Ja isegi kui me koos Wendlandiga ütleme, et «Issanda käsk» kehtib vaid põhimõttena, mis aitab jumalateenistusel korda hoida, jääb püsima fakt, et Pauluse veendumuse kohaselt kuulus selle korra juurde, et naine ei saa jutlustada koguduses.

14. Sellel korral on sisemine, orgaaniline side Uue Testamendi kirjeldusega kirikust. Ühelt poolt peavad selle liikmed saama üheks Kristuses; teisalt on nad üksteisest erinevad, olles varustatud erinevate annetega ja neile usaldatud ülesannetega. Kirik on Kristuse ihu, mille liikmeks me saame ristimise kaudu. Seega oleme me lahutamatult ühendatud (1Kr 12:20). Kõigil on võrdne au ning kõigi eest kantakse võrdselt hoolt (1Kr 12:22).

Üks klassikaline kirjakoht, mis seda ühtsust kirjeldab, on Gl 3:28. Meil pole enam tegemist juutide või kreeklastega, orjade või vabade inimestega ega meeste või naistega, sest kõik on Kristuses üks. Seejuures on sageli väidetud, et kiriku kõigi liikmete vahel peab olema täielik sarnasus. Ollakse seisukohal, et nendes sõnades me leiame erineva ning tegelikult ehtsama Uue Testamendi hoiaku kui näiteks 1Kr 14:34. Siiski tähendaks see sõnade väljakiskumist kontekstist ning neile sellise tähenduse omistamist, mida neil pole. Sest Gl 3:28 me räägime ühtsusest Kristuses (kõik on üks). See ristimisele rajatud ühtsus (s 27) teostub osaduses Kristusega, milles hoolimata äärmuslikest välistest erinevustest me leiame lahutamatu ühtsuse.

Sellepärast rõhutab Uus Testament nii siin kui teistes kirjakohtades neid kahte: ühtsust ja erinevust. 1Kr 12 toob esile identse mõtte nagu Gl 3:28: «Meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud sama Vaimuga.» Ka siin on näidatud, kui lahutamatult on see arusaam seotud tegeliku mitmekesisusega nii vaimuandides kui ülesannetes. Vaimuannid ja vastutus on erinevad, kuid need on jagatud nõnda, et ühiselt toimides tulevad need ühiseks kasuks. Vaim annab igaühele eraldi vaimuanni. Nüüd oleme me üks. Siin nimetab Paulus eeltoodud sõnu, kuid jätkab kohe: «Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.» Siin selgitab ta oma väidet: on selge, et me oleme erinevad, meil on erinevad ülesanded; kuid me moodustame ühe ja sama ihu. Ta teeb sellest kokkuvõtvad järeldused kiriku teenimisameti kohta: «Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks …. Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?»

Väita Gl 3:28 tuginedes, et see mehe ja naise ühtsus peab sisaldama mõlema endastmõistetava õiguse olla kirikus vaimulikus ametis, on selle kirjakoha väärtõlgendamine. Siin on sekulaarne võrdsusprintsiip tõrjunud kõrvale piibelliku arusaama.

Kristuse ihu teoloogia on vaieldamatult Uue Testamendi üks kesksemaid teemasid. Siin me leiame end olevat väga lähedal kristlikule arusaamale päästest ja elust Kristuses. Seega on naisvaimulike probleem sisemiselt ja loogiliselt seotud kristliku usu keskse mõttega. Varaste kristlaste nõustumine taolise korraldusega ja selle teostamine on rajatud selgele arusaamale kristlaste erinevusest ja ühtsusest. Ülesannete erinevus ei tähendanud kellegi ülendamist või alandamist.

15. Mehe ja naise erinevus on Jumala and ning see on Jumala tahe, et mehe ja naise ülesanded on erinevad nii kodus kui kirikus. «Ta lõi nad meheks ja naiseks.» Erinevus eksisteerib juba päris alguses, Kristus ei tühista seda. Uus Testament annab mehele ja naisele erinevaid korraldusi, igaühele vastavalt neile antud vaimuandidele ja vastutusele (Ef 5, Kl 3, 1Pt 3).

Mees ja naine loodi teineteise jaoks, et üksteist vastastikku teenida. Ainult mõlema võimeid ühendades teostub Jumala loomisplaan. See ühendamine leiab väljenduse abielus ja kodus (vt eespool tsiteeritud manitsusi), kuid samuti koguduses.

16. See erinevus ei tähenda naise alavääristamist. Sest seda ei tuleks mõista lähtuvalt sageli vääritimõistetud manitsusest naiste alistumise kohta (1Kr 14:34, Ef 5:22, Kl 3:18, 1Pt 3:1). Kui neid kirjakohti tõlgendatakse legalistlikult ja patriarhaalselt, saadakse Piiblis mõeldust hoopis erinev arusaam.

Soovides õigesti mõista korraldust alistuda, peame meenutama, et see on kristlik käsk, mis kehtib iga inimese kohta (Ef 5:21 – «Alistuge üksteisele Kristuse kartuses»). Uues Testamendis on sõnal «alistuma» (hypotassesthai) konkreetne kristlik tähendus, sarnaselt sõnaga agape, nagu tõestavad teiste seas nt Rengstorf, Greeven ja Schlier. Nagu Else Kähler oma seni avaldamata dissertatsioonis on näidanud, on võti selle sõna mõistmiseks leitav 1Kr 15. Seal kasutatakse seda sõna korduvalt seoses Kristuse kosmilise valitsusega (salmid 25–28). Seal kirjeldatakse, kuidas kõik on allutatud Pojale, kuni viimaks Ta alistub Isale, kes allutab kõik Temale. Siin kirjeldatakse Jumala suurt plaani, mille kohaselt ka Poeg allutab ennast. Siin ei ole kõige vähematki märki allumiseks antud käsust. Seda peetakse enesestmõistetavaks, sest see kuulub Jumala plaani juurde. Jumal ei ole seda korda loonud mitte enese pärast, vaid oma loodu hüvanguks. Selles plaanis on Kristusele antud otsustav roll. Kristus ei astu sellesse plaani sunnitult, käsu pärast, vaid armastuse pärast Isa ja inimeste vastu.

Kõikjal, kus Piibel räägib alistumisest, tuleb meil silmas pidada Kristuse alistumist Isale. See ei ole käsu või jõuga sunnitud alistumine, vaid Isa plaani mõistmise tulemus. Nii nagu Kristuse alistumine ei tähenda Tema alandamist või põlgust Tema vastu, nii pole ka alandamist kristlaste alistumises Jumala plaanile, Jumala tahtele ja Jumala korrale, mida Piibel meilt nõuab ning nagu on kasulik elu erinevates valdkondades: riigialamatele, naistele, teenijatele, lastele jne. Kõik rajaneb tõsiasjale, et me oleme kaasa haaratud Jumala seatud korda. See tähendab ka Jumala poolt inimesele antud kohustuste tunnustamist. Nõnda toimides ei teenita inimest, vaid Jumalat (Ef 6:5–8).

Siin avaldub taas lähedane seos ühe Uue Testamendi keskse mõttega. Varaste kristlaste arusaam naistest ja teenimisametist pole seotud mitte üksnes arusaamaga corpus Christi’st, vaid ka arusaamaga hypotassesthai’st – enda allutamist Jumala korrale – ning see on ehtsalt evangeelne.

17. Käsule alistumisest ei saa teha kiriku õigusnormi. Kuna alistumine on vabatahtlik ning rajaneb Jumala eesmärkidele ja tahtele, on see nõue alati suunatud alistujale endale. Piibel ei kirjelda seda üheski kohas kellegi teise õigusena, kellele tuleb alistuda. Vastupidi, teist osapoolt manitsetakse praktiseerima armastust, lahkust ja hoolitsust. Käsk alistuda on suunatud kõikidele. Igaüks, kes on mingil positsioonil, peab alistuma Jumala korrale ja nõnda oma ligimesi teenima. Ülemad on Jumala teenijad alistujate hüvanguks (Rm 13:4). Abielumehed peavad armastama oma naisi «nagu Kristus armastas kogudust ja loovutas iseenese tema eest» (Ef 5:25). See nõue ületab tõepoolest naistele esitatud nõudmisi ning seda on palju raskem täita.

Suhe mehe ja naise vahel, mida kirjeldab nt Ef 5, puudutab abielu ning on täidetav üksnes kahe inimese vahel, kes saavad «üheks» lihaks (vrd Ef 5:28 – «Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu»). Selline armastuse ja teenimise vastastikune suhe ei ole rakendatav meeste ja naiste suhetele ühiskonnas, tööelus jne. Ka see on põhjus, miks korraldust alistuda ei saa kehtestada ühiskondlike suhete normina. Nii pole see ebajärjekindlus, vaid pigem Pühakirja õige mõistmise tulemus, kui me oleme seisukohal, et see kehtib seal, kus Pühakiri ütleb selle kehtivat – nimelt abielus ja kirikus.

Sest ilmselgelt võib siin näha paralleeli koguduse ja abielu ning naise kohustuste vahel kodus ja koguduses. See paralleel on silmatorkavaim abielu kirjelduses Ef 5 ning seda on rõhutatud ka 1Tm 2:12.

18. Teisalt tuleb koguduse juhtimisametit kujundada kooskõlas kristlike arusaamadega. «Me ei saa kohandada kiriku karjaseametit tsiviilühiskonnas valitsevate arusaamadega nõnda, et kirikule loomuomased asjaolud lükatakse kõrvale» (A. Nygren). Kirikul on õigus eeldada, et tema liikmed austavad evangeeliumi arusaama inimese eesmärgist. Siin saab loomulikuks alistumine, mis ilma usuta Kristusesse on mõttetu. Kirikut ei saa süüdistada liiga suurtes nõudmistes, kui ta tahab iga Kristuse teenija sellele korrale allutada. Pealegi pole kirikul mingit põhjust seda korda tühistada. Loomulikult tekivad siin probleemid. Kuna asjade niisuguse korralduse tunnustamine nõuab usku Jumala eesmärkidesse ning valmisolekut loobuda oma isekusest ja järgida Kristust enesesalgamise teel, pole raske mõista, et riik oma seadusandluses käsitleb seda küsimust erinevalt muudel juhtudel rakendatavaist printsiipidest. Kirik aga peab nõudma, et «karjaseameti korralduse osas tehtavad otsused peavad lähtuma Kiriku kui evangeeliumile rajatu olemusest» (A. Nygren).

19. Selles küsimuses on kiriku jaoks otsustavad Kristuse enda teod ja Tema antud juhtnöörid. Kristuse suhet Teda ümbritsenud naistega iseloomustab vabameelne üleolek inimlikest reeglitest ja kommetest. Ta ütleb otsustavalt lahti naise igasugusest alandamisest. Kõik Tema teod kuulutavad kõigi inimeste võrdsust. Teisalt esineb siin ülesannete erinevus. Tema suurimate jüngrite seas oli mitmeid naisi. Ka nemad järgnesid Talle Tema rännakutel. Kuid Ta ei andnud naistele eraldi ülesannet ega kohta nende seas, kes pidasid koguduses karjaseametit. Ta kutsus apostliteks üksnes mehi, usaldades neile misjonikäsu, Sõna kuulutamise, ristimise, armulaua ja võtmete meelevalla.

Apostliamet pole nii unikaalne ja see ei piirdunud üksnes selle ameti algsete täitjatega, nagu mõned meie ajal väidavad. Ühelt poolt on see kindlasti Kristuse enda antud kutse olla ülestõusmise tunnistajaks. Teisalt laseb apostliamet esile kerkida pastoraalsel kuulutusametil. Suur misjonikäsk anti apostlitele. See on suunatud kõikidele inimestele ning kehtib kuni aegade lõpuni. Seega vajab apostliamet jätkuvust. Liiga sageli on eiratud asjaolu, et ühelt poolt rajab Uus Testament ise aluse kiriku juhtimise ja kuulutamise apostlitele ja nende autoriteedile. Teisalt aga Esimene Clemensi kiri (enne AD 100) oma unikaalse ajaloolise väärtusega teatab, et Jeesus ise andis oma apostlitele täpsed korraldused, kuidas järeleproovitud mehed peavad nende surma korral nende ameti üle võtma.

Kui meie käsutuses poleks Pauluse kirju, siis vaevalt oleks apostlite valimine Jeesuse poolt ning teised taolised tõsiasjad otsustava tähtsusega. Kuid sama kehtiks ka lepitustöö kohta. Kristuse töö meie eest on saanud kõikehõlmavaks ning asetunud õigesse valgusesse tänu apostlite tunnistusele. Kristuse enda teod ja viis, kuidas apostlid Tema tööd jätkasid, moodustavad harmoonilise terviku. On lihtsalt lubamatu luua siin kontraste, mida ei esine allikates, näiteks lisades Jeesuse tegudele eesmärke, mis ei ole kooskõlas apostlite usuga nende eesmärkide kohta.

20. Me ei saa omistada traditsioonidele otsustavat tähendust. Loomulikult peab olema väga kaalukas põhjus kahe tuhande aasta pikkuse traditsiooni muutmiseks. Ometigi võib seda teha, kui tegemist on lihtsalt traditsiooniga. Kirik ei ole seotud traditiones humanae’ga (Augsburgi usutunnistus, VII ja XV artikkel).

Kui traditsioonid aga kinnitavad, et me oleme Pühakirja õigesti mõistnud, on lood teisiti. Mitte keegi peale apostlite kaasaegsete ja nende otseste järeltulijate ei saanud Uut Testamenti keeleliselt ja sisuliselt paremini mõista. Vaadates ühtlasele traditsioonile, mis ulatub tagasi nende aega, me näeme, et see on väga tugev argument, et teistsugune Pühakirja tõlgendus ei saa olla õige.

21. Olles ustavad Pühakirjale, tuleb meil ühelt poolt öelda EI naispastorite küsimuses ning teisalt peame ütlema JAH naiste võimete kasutamisele koguduses intensiivsemalt, kui me seda seni oleme teinud. Uus Testament annab meile ulatuslikuma pildi erinevatest vaimuandidest, kui seda võib leida Rootsi kirikust – «igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks» (1Kr 12:7). Nende seas, kes oma andidega teenisid kogudust, on nimetatud arvukalt naisi.

Eelkõige on nimetatud prohveteerimise andi. 1Kr 11:5 ja Ap 21:9 kinnitavad, et see on täiesti loomulik, et naisel on niisugune and. Prohveteerimine on otseselt Jumala inspireeritud kõne. Prohvet ei võta Tema sõnumit Sõnast, vaid saab selle ilmutuse kaudu. Meie kirikutes pole prohveteerimine enam ammu tavaline. Võib-olla on selle põhjuseks, et selle asemel on meil Uus Testament ning võibolla leiame me sellest märke 1Kr 13:8. Kuid me peame arvestama prohveteerimise esinemisega seal, kus Jumal seda tahab. Midagi prohveteerimise annist võib ilmneda ka kristlase igapäevases elus toimuvas tunnistuses. Kui tubli ja julge kristlasest naine tõuseb ja räägib selgelt kristlikku sõna, kui olukord annab selleks võimaluse, toimugu see kodus, ühiskonnaelus, käsitööringis, töökohal või kus iganes, siis võib see tähendada seda, mida Piibel nimetab prohveteerimiseks. Sama toimub olukorras, kus naine astub esile küsimuses, mille Jumal on pannud talle südamele, näiteks misjonitöö alal. Ma ei hakka tõmbama eraldusjooni taolise prohveteerimise ja kristliku kuulutuse vahel. Ma arvan, et seda ei suudaks teha ükski inimene. Kuid Piibel ütleb meile, et üks eraldusjoon on tõmmatud ning seda ei saa omatahtsi mujale tõmmata, otsekui pastoraalne ja õpetamisamet oleks üks neist kohustustest, mille Kristus usaldas ka oma naisjüngritele. Lisaks tuleb märkida, et prohveteerimine ei ole amet, milleks volitatakse kutsumise kaudu kirikus, samuti ei saa inimene omada prohveteerimist võimalusena kestvaks teenimiseks.

Samas on siiski võimalusi taoliseks jätkuvaks teenimiseks. Igatahes on meil näiteid naistest, kes «võitlesid evangeeliumi eest» ja kes oli apostlite «kaastöölised» (Ef 4:3) ning kes «nägid palju vaeva Issandale» (Rm 16:12). Foibe kohta on öeldud, et ta oli «Kenkrea koguduse teenistuses» ning ta «on olnud paljudele toeks», kaasa arvatud apostlile (Rm 16:1j).

Need näited osutavad, et varane kirik kasutas aktiivselt naiste erinevaid ande.

22. Kui me soovime täna naiste andeid laiendatult kasutada, tuleb meil tunnetada meeste ja naiste erinevusi ning mitte neid eirata. Üks Uue Testamendi olemuslikke osi on ülesannete paljusus, mis on vajalik vaimuandide paljususe pärast. Kui karjaseamet, jutlustaja-amet ja kirikujuhi amet ei ole mõeldud ega loodud naiste jaoks, siis tuleb meil leida selliseid teenimisvorme, mis vastavad naiste erinevatele andidele. Ühelt poolt rahuldavad niisugused vormid igatsust õigluse järele ning võimaldavad kirikus töötavatel naistel saada kohast palka; teisalt peavad need kattuma Uue Testamendi arusaamaga, et erinevate liikmete koostöö peab taotlema ühist kasu.

Põhjala kirikutest on selles küsimuses kõige kaugemale jõudnud Soome kirik. Meie kodumaal (Rootsis) on piiskoppide sinod selles suunas kõige ettevaatlikumalt liikunud.

23. Kui kirikus on tõsised lahkarvamused asjade praeguse käigu üle, siis nõuab Pühakiri, et me kannaksime hoolt eelkõige kahe asja puutumatuse eest: üks on kiriku ühtsus, teine on armastav lugupidamine teiste südametunnistuse vastu.

a) Ühtsus. Ilmselt piisab, kui viidata Jeesuse ülempreesterlikule palvele (Jh 17:21j) ning apostli tulisele sekkumisele Korintose koguduse lõhenemisele (1Kr 1:10). Lõhenemise oht on alati kõige tõsisem probleem. See võib olla vajalik, kui soovitakse säilitada evangeeliumi puhtust, kuid kiriku korra ja varade küsimuses on see vastutustundetu.

b) Austus südametunnistuse vastu. Kui mõnede kristlaste jaoks on tõsine probleem, kuna mingis küsimuses ei ole võimalik neil osaleda südametunnistuse vastu astumata või nad on üle jõu käivates kahtlustes segaduses, siis Uus Testament manitseb meid pigem asjast loobuma kui sellest kinni hoidma, isegi kui asi iseendast on täiesti korrektne.

Algkristlastel tuli võtta seisukoht paljude taoliste probleemide kohta. Kas tohtis süüa verd, ohvriliha või oli tegu mõne muu küsimusega, mis oli kellegi jaoks vältimatult seotud paganluse ja ebajumalateenistusega? Kas tohtis juua veini jne?

Vastus võib osutada kahte vastupidisesse suunda. Kui meie mureks on meie pääsemine ning tulemuseks oleks pääsemise rajamine Seadusele, ütleb Uus Testament vastuvaidlematult EI. «Me ei andnud hetkekski järele ega alistunud neile, et teile jääks evangeeliumi tõde» (Gl 2:5). Kui aga küsimuseks oli, kuidas elada ning kus usk Kristusesse ja soov Teda järgida oli viinud inimesed erinevatele järeldustele, seal kutsub Uus Testament meid nii palju, kui see võimalik on, austama vendade südametunnistust. «Kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse» (1Kr 8:13, vt Rm 14 ning 1Kr 10:32–33).

Need kaks aspekti – kiriku ühtsus ja teiste südametunnistusega arvestamise vajadus – peaksid teed näitama iseäranis meie kirikus ja meie ajal. Küllap peaksid kirikujuhid erinevatele arvamustele vaatamata jõudma täielikule üksmeelele ja tegevuskavale, mis rajaneb varaste kristlaste kogemusele nende kõige raskematel kriisiaegadel. Sel juhul peaks sõnum vastastikusest hoolimisest ja armastusest eelnema kõigele muule. Kui minu hinnang praktiliste järelduste osas paika peab, siis oleks tulemuseks see, et kirik, kus Piibliga tõsisemalt põhjendatakse, teeks ettepaneku, et seda küsimust ei otsustata jõuga. Piiskoppide sinodi ettepanek tuleks seega tagasi lükata. See ei tähenda, et me sooviksime seda lõplikult. Sama ajal tuleks teha midagi selleks, et luua võimalusi naiste talentide kasutamiseks erinevatel kiriku töökohtadel – nii nagu kirikukogu on varem nõudnud. Selleni tuleb jõuda viisil, et kõik naised selle heaks kiidaksid, isegi need, kelle jaoks naispastorite võimalus on mõeldamatu.

Tõlkinud Illimar Toomet 

Tõlgitud teosest: Women Pastors? The Ordination of Women in Biblical Lutheran Perspective. A Collection of Essays. Edited by Matthew C. Harrison and John T. Pless (St Louis: Concordia Publishing House, 2008). Artikkel ilmus veebilehes Meie Kirik esmakordselt 13. novembril 2009.

Bo Giertz (1905–1998) oli Rootsi luterlik vaimulik, Göteborgi piiskop. Teda peetakse 20. sajandi üheks suurimaks Põhjamaade kirikutegelaseks, piibelliku ja konfessionaalse luterluse eestvõitlejaks.