«Peetruse evangeeliumiks» nimetatud ebakanoonilise tekstikatkendi, mis leiti aastal 1886 Egiptusest ühe kopti munga hauast, tõlkis eesti keelde ja andis 1894. aastal välja pastor Matthias Johann Eisen, märkides saatesõnas: «Et tarvis ei oleks seda käsikirjas ümber käia lasta ja et valearvamisi uue evangeeliumi kohta ei tekkiks, näen tarviliku olevat evangeeliumi Eestigi keeles välja anda ja ühtlasi ta kohta oma arvamist avaldada.» Avaldame järgnevalt üksnes tõlke.
1. Juutidest ei pesnud aga keegi käsi, ka mitte Herodes ega ükski tema kohtumõistjatest.
2. Ja kui nad endid pesta tahtsivad, tõusis Pilatus ülesse ja siis käskis kuningas Herodes Issandat kinni võtta, neile üteldes: «Mis ma teid käskinud olen temale teha, seda tehke!»
3. Seal oli aga Joosep, Pilatuse ja Issanda sõber, ja kui ta kuulis, et nad teda risti löövad, tuli ta Pilatuse juurde ja palus temalt surnukeha.
4. Ja Pilatus saatis Herodese juurde ja palus temalt surnukeha.
5. Ja Herodes ütles: «Armas vend Pilatus, kui keegi teda ei oleks palunud, oleksin ma teda maha matnud, sest et ka hingamise päev ligi tuleb. Seisab ju seaduses kirjutatud, et päev ei pia looja minema tapetu üle.» Ja ta andis teda rahva kätte nende püha magedate leivade enne esimest päeva.
6. Need aga, kes Issandat kinni võtnud, tõukasivad teda jooksul ja ütlesivad: «Vedagem taga Jumala poega, sest me oleme võimust ta üle saanud!»
7. Ja nad panivad talle purpuri mantli selga ja panivad teda kohtu tooli peale istuma ja ütlesivad: «Mõista õieti kohut, Iisraeli kuningas!»
8. Ja üks neist tõi kibuvitsa krooni ja pani selle Issanda päha.
9. Ja teised, kes seal seisivad, sülitasivad talle vasta silmi, teised lõivad ta palede pihta, teised tõukasivad teda pillirooga ja mõned peksivad teda ja ütlesivad: «Nii austame Jumala Poega!»
10. Ja nad tõivad kaks kurjategijat ja loivad nende keskele Issanda risti. Tema aga vaikis, nagu ei oleks tall mingisugust valu.
11. Ja kui nad risti olivad püsti pannud, kirjutasivad nad selle peale: «See on Iisraeli kuningas.»
12. Ja nad panivad riided ta ette, jagasivad neid ja heitsivad liisku nende pärast.
13. Üks aga kurjategijatest noomis neid ja ütles: «Me oleme seda meie pahade tegude pärast saanud, mis me teinud oleme, see aga, kes inimeste Õnnistegijaks saanud, mis paha on tema teile teinud?»
14. Ja nad saivad vihaseks ta peale ja käskisivad, et ta sääre luid ei murtaks, et ta valuga sureks.
15. Oli aga lõune aeg ja pimedus kattis kogu Juuda maa. Ja nad olivad hirmunud ja ehmatanud, et ehk päev looja läinud, sest et ta veel elas, sest et neile kirjutatud: päike ei pia tapetu üle looja minema.
16. Ja üks neist ütles: «Andke talle sappi äädikaga juua!» Ja nad segasivad seda ja jootsivad teda.
17. Ja nad täitsivad kõik ja tegivad patud oma peade peal täielikuks.
18. Mitmed aga käisivad tõrvalontidega ja mõtlesivad et öö on, ja langesivad.
19. Ja Issand kisendas valjusti ja ütles: «Mu jõud, mu jõud, sa oled mind maha jätnud!» Ja kui ka seda oli ütelnud, võeti ta ülesse.
20. Selsamal tunnil katkes Jeruusalemma templi eeskate kaheks tükiks.
21. Ja siis kiskusivad nad naelad Issanda kätest ja panivad teda maa peale ja terve maa värises. Ja suur hirm tõusis.
22. Siis paistis päike (jälle) ja leiti, et üheksas tund oli.
23. Siis saivad Juudid rõõmsaks ja nad andsivad Joosepile surnukeha, et ta teda mataks, sest et ta ju kõik head, mis ta teinud, pealt näinud.
24. See aga võttis Issanda, pesi teda, mässis teda linasesse riidesse ja viis oma hauda, kelle nimi «Joosepi aed» oli.
25. Siis hakasivad Juudid ja vanemad ja preestrid, kui nad nägivad, mis paha nad enestele teinud, kaebama ja ütlema: «Häda meie pattudele, kätte jõuab kohus ja Jerusalema ots!»
26. Mina aga leinasin oma seltsilistega ja olime varjul, südamest murtud. Nad otsivad nimelt meid kui kurjategijaid ja kui neid, kes templi põlema tahaksivad panna.
27. Peale selle paastusime me ja istusime leinates ja nuttes ööd ja päevad kuni hingamise päevani.
28. Kirjatundjad, variserid ja vanemad kogusivad aga ühe teise juurde kokku, kui nad kuulsivad, et rahvas nuriseb, vasta rindu lööb ja ütleb: «Kui ta surma läbi need suuremad märgid on sündinud, siis vaadake, kui väga ta õige on!»
29. Vanemad aga hakasivad kartma ja tulivad Pilatuse juurde ja palusivad teda ja ütlesivad:
30. «Anna meile sõjamehi, et me ta hauda kolm päeva valvame, et ta õpilased ei tuleks ja teda varastaks ja rahvas arvaks, et ta surnuist ülesse tõusnud, ja teeks meile paha.»
31. Pilatus aga andis neile sajamehe ülema Petroniuse sõjameestega hauda valvama. Ja nendega tulivad vanemad ja kirjatundjad haua äärde.
32. Ja nad veeretasivad ühe suure kivi sajamehe ülemaga ja sõjameestega, kõik ühes koos, kes seal olivad, ja panivad ta haua ukse ette.
33. Ja nad panivad seitse pitseri sinna peale ja kui nad sinna olivad telgi ülesse löönud, valvasivad nad (hauda).
34. Vara aga, kui hingamise päev algas, tuli rahvast sinna Jerusalemmast ja ümberkaudu, et nad pitseritud hauda näeksivad.
35. Ööse aga, mill pühapäev algas, kui sõjamehed valvasivad, kaks korraga, sündis vali hääl taevas.
36. Ja nad nägivad taevast ennast avavat ja kaks meest sealt alla tulevat heledas paistuses ja haua äärde astuvat.
37. See kivi aga, mis ukse ette pandud, veeres iseenesest ära ja läks tüki edasi ja haud avas ennast ja mõlemad ja mõlemad noored mehed läksivad sisse.
38. Kui seda aga sõjamehed nägivad, häratasivad nad sajamehe ülema ja vanemad, sest need olivad ka seal valvajateks.
39. Ja jutustades, mis nad näinud, näevad nad jälle kolm meest hauast välja tulevat ja kaks tuevad ühte ja rist käib nende järele.
40. Ja kahe pea ulatab taevani, selle pea aga, keda nad viisivad, üle taevaste.
41. Ja nad kuulsivad ääle taevast, mis ütles: «Kas sa oled magajatele jutlust pidanud?» [Vrd 1Pt 4:6]
41. Ja vastuseks kuuldi ristilt: «jah!»
43. Need aga pidasivad ühe teisega nõuu ära minna ja seda Pilatusele teada anda.
44. Ja veel nõuu pidades nähti jälle taevad lahti tehtud ja üks inimene tuli maha ja läks hauda.
45. Kui sajamehe ülem seda oma meestega nägi, jätsivad nad haua, mis nad valvanud, ruttasivad ööse Pilatuse juurde ja jutustasivad suure hirmuga, mis nad näinud, ja ütlesivad: «Tõesti oli ta Jumala poeg!»
46. Pilatus aga vastas ja ütles: «Mina olen puhas Jumala Poja verest; teie meele pärast oli aga see!»
47. Selle peale tulivad kõik sinna, palusivad teda ja andsivad talle nõuu sajamehe ülemale ja sõjameestele käsku anda sest ei midagi rääkida, mis nad näinud.
48. «Sest meile on parem,» ütlesivad nad, «Jumala ees kõige suuremat pattu eneste peale koguda kui Juuda rahva kätte langeda ja kividega surnuks löödud saada.»
49. Pilatus käskis nüüd sajamehe ülemat ja sõjamehi ei midagi rääkida.
50. Pühapäeva homiku aga võttis Maria Magdalena Issanda õpilane (kartuse pärast Juutide eest, sest nad põlesivad vihast, ei olnud ta Issanda haual teinud, mis naesed surnute ja oma armsate haual tegema harjunud).
51. Enesega sõbrad ja tuli haua äärde, kus ta (= Issand) hinganud.
52. Ja nad kartsivad, et Juudid neid näeksivad ja ütlesivad: «Kui me ka sell päeval, mill teda risti löödi, ei võinud nutta ja kaebata, võime seda nüüd küll tema haual teha!
53. Kes aga veeretab meil ka kivi ära, mis haua ukse ette pandi, et me sisse läheksime, tema juurde istuksime ja teeksime, mis kohus (teha).
54. Sest suur oli kivi ja me kartsime, et meid keegi näeks. Ja kui me ei või, võime me küll ukse ette panna, mis me toome ja me nutame ja kaebame ta mälestuseks kuni me oma koju jõuame.»
55. Ja kui nad ära läksivad, leidsivad nad haua avatud ja kui nad sinna läksivad, kumardasivad nad endid sinna sisse ja nägivad ühe noormehe haua keskel istuvat, ilusa ja väga hiilgava riidega kaetud, kes neile ütles:
56. «Mis te olete tulnud? Keda te otsite? Ega ometi mitte seda, kes risti löödud? Ta on ülesse tõusnud ja ära läinud. Kui te aga ei usus, siis kumardage endid siia ja vaadake seda kohta, kus ta hingas, et teda enam seal ei ole. Sest ta on ülesse tõusnud ja sinna läinud, kust teda saadeti.»
57. Siis loivad naesed kartma ja põgenesivad ära.
58. See oli aga viimane magedate leivade päev ja paljud läksivad ära ja pöörsivad tagasi oma majadesse, sest et püha oli otsa saanud.
59. Me aga, Issanda kaksteistkümmend õpilast, nutsime ja leinasime ja igaüks läks sündimiste pärast leinates oma majasse.
60. Mina aga Siimon Peetrus ja Andreas mu vend võtsime omad võrgud ja läksime mere äärde, ja meiega oli Leevi, Alveuse poeg, keda Issand… [Siin katkeb «Peetruse evangeeliumi» tekst.]
