Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu argumentatsioon uue abielukäsituse põhjendamiseks paistab teoloogiliselt nõrgana ning tundub juhatavat tõsisesse kristoloogilisse hereesiasse.
Jeesus kinnitab Uues Testamendis mehe ja naise vahelise abielu: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks? Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19)
Piiskopid teavad seda väga hästi. Nende argumentatsioon aga lähtub sellest, et võrreldes tolle ajaga on olukord muutunud ning meil on nii palju uusi teadmisi, et nüüd tuleb asju tõlgendada teistmoodi. Oma ettepanekus kirikukogule ütles piiskoppide kogu: «Arutledes kiriku abielukäsituse üle, tuleb arvestada sügavamate teadmistega soolisuse ja seksuaalsuse tekkest ja arengust.»
Veelgi selgemalt rääkis sellest Espoo piiskop Kaisamari Hintikka rahvusringhäälingu Yle saates «A-stuudio». Ta ütles, et «meil tuleb aru saada, et Piibli tekstid on loodud sellises kontekstis, milles arusaamine nii inimese kui seksuaalsuse mitmekesisusest on olnud üsna piiratud.»
Neist argumentidest tundub loogiliselt järelduvat, et Jeesus ise ei teadnud nii inimese kui seksuaalsuse mitmekesisusest seda, mida teame meie. Sellepärast saame meie otsustada selles olukorras paremini kui Jeesus. Tema oli oma aja produkt ning kõneles oma kaasaegsetele inimestele.
Kristluse seisukohalt on taoline järeldus siiski võimatu. Kas piiskopid on sellele üldse mõelnud? Kuidas saab pärast sellist järeldust üldse usutavalt õpetada, et Jeesus on kõigeväeline Jumala Poeg? Kui ta isegi inimese seksuaalsusest ei teadnud rohkem kui meie aja inimesed, mida oleks tal meie aja inimestele kõigi muude asjade kohta enam öelda? Miks peaks teda üldse mingis küsimuses kuulama?
Kas pärast taolise teoloogilise meetodi omaksvõtmist jääb kristlikust usust üldse midagi järele?
Taoliste argumentidega uue abielukäsituse edendamine on vaimulikus mõttes erakordselt ohtlik. Tundub, et praktikas viib see Jeesuse jumalikkuse eitamiseni, sest implitsiitselt peetakse teda ekslikuks inimlikuks õpetajaks. Eriti kuna Jeesus tundub oma abielukäsituse rajavat loomisele ega pea seega abielu muutlikuks ühiskondlikuks institutsiooniks, mis igal ajastul on erinev.
Seega kõlavad piiskoppide kogu põhjendused veel hereetilisemalt kui ettepanek ise. Issand, halasta luterliku kiriku peale, kes taolisele teele astub.
Tõlkinud Illimar Toomet
Santeri Marjokorppi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja. Avaldatakse autori loal
