Soome usulisest ajakirjast «Vartija» loeme, et Soomes kogu talve on vaidluse all olnud küsimus Kristuse ülestõusmisest. Vaidlus on alguse saanud sellest, et Soome peapiiskop Johansson keeldus kutsumast suvel ärapeetavale Turu Toomkiriku 700-aastasele juubelile Rootsi peapiiskoppi N. Söderblomi, sellepärast, et viimane oma uuemas teoses, «Kristuse kannatuse ajalugu» (Kristi pinas historia), on mahasalanud Kristuse ihuliku ülestõusmise surnuist. Küsimus on «Vartija» arvates veel seda imelikumaks kujunenud, et Soomest mõnelt poolt on kaastundmust avaldatud Rootsi peapiiskopile. Nii olevat kirikute vahelise sõpruse maailmaliidu Soome komitee Rootsi kiriku vastavale komiteele kahjatsemist avaldanud peapiiskopi Johanssoni ülesastumise pärast. Ka olevat Tampere piiskop J. Gummerus avalikult teada annud, et tema Soome peapiiskopiga ühes mõttes ei ole. «Vartija» toimetaja professor J. A. Pietilä nimetab niisugust ülesastumist – vaatamata sellele, kas peapiiskopi Johanssoni seisukoht õige või väär – sündmataks ning taktituks – kahjulikuks Soome kiriku aule ja selle kiriku sisemisele kindlisele. Väga sapika kirja olevat «Uusi Suomis» piiskop Johannsoni vastu avaldanud ka usuteaduse doktor Virkkunen, millest ka meie ajalehed teatasid.
Rootsi peapiiskop on ka «Vartija» arvates valeteele sattunud, ja seda on ta tõesti, sest kiriku õpetusega ega ka pühakirjaga see kokku ei käi. N. Söderblom seletab, et usk, nagu oleks Kristus lihalikult üles tõusnud, olevat pärit Luuka jutust, et Jeesus leiba ja tüki küpset kala ära söönud (24,42) ja et see kokku ei käivat apostel Pauluse vaadetega.
Paulus tundvat ainult «vaimulikku» ülestõusmise ihu, ütleb N. Söderblom, ja Kristus olevat selles ihus üles tõusnud, millel ei olevat mingisugust ühist hauda pandud ihuga. See on ju otse vastukäiv meie kirikuõpetusele, mis tunnistab, et Kristus sama ihuga üles tõusnud, millega ta hauda pandi. Seda näitavad ju ka evangeeliumid ja iseäranis tühi haud, mida piiskop Söderblom tõeks ei tunnista. Ta vaidleb vasta, toetudes ap. Pauluse ütelusele 1. Kor. 15,36 ja öeldes: «Kui keegi usub, et ülestõusmine sünnib samas ihus, mis hauda pandi, siis see on «rumal». Ei maine ega hingeline ihu ärka elusse, vaid ainult vaimulik ihu, taevalik inimene, taevalik olevus.»
See on muidugi imelik piibliseletus. Paulus ometi seletab samas peatükis, et Kristus pandi hauda ja tõusis kolmandal päeval üles Kirjade järele, ja et ta ennast on näidanud. Pauluse mõttes tõusis ometi hauast üles ajalooline Kristus – sama mees, kes kannatas ja suri, ehk küll ta ihu ülestõustes oli äraseletatud ja teistsuguseks saanud, kui ta enne oli; aga see oli ikka seesama ihu. 1. Kor. 15, 45 ei ütle ju Kristuse ülesmisest ega tema ihu kokkuseadest midagi.
Ristirahvas tunnistab, et Kristuse hauda pandud ihu muutus Jumala väest taevaliseks ja tõusis surnuist üles. Seda näitab ka Kiri ja aastatuhandeline kiriku veendumus. – Rootsi peapiiskop on siis eksiteele sattunud. Prof. Pietilä ütleb asja kohta: «Näib, et kui apostel veel elaks, siis tema küll soovitaks peapiiskop Söderblomile, piiskop Gummerusele ja doktor Virkkusele tähelepanna seda, mis ta Tessaloonika rahvale ütles: «Aga kui keegi meie, mis raamatu sees on, ei võta kuulda, see andke teada, ja ärge segage endid tema sekka, et temale häbi ei saaks. Ärge pidage teda ometi kui vaenlast, vaid manitsege teda kui venda.» (2. Tess. 3, 14.15.)»
See vastolu Soome ja Rootsi kiriku vahel saab, meie arvates, vist veel laineid lööma ja paljude kirikuesitajate südamemõtlemised avalikuks tegema, et selgeks saaks, kes veel maailmas Lutheri puhtast ja võltsimata Jumala sõnast kinni peab ja kes mitte. Seda andku ka Jumal armust, sest segadus ristiusu kirikus kipub juba liiga suureks minema.
Meie Kirik nr 17, 1929.
Piiskoppide usulisest vaidlusest
«Meie Kiriku» nr. 17 tõime sõnumi, mis teatas Soome ja Rootsi Ülempiiskopi vahel tekkinud vaidlusest Kristuse ülestõusmise pärast, ja avaldasime arvamist, et tekkinud vastolu laineid saab lööma ja paljude kirikuesitajate südamemõtlemisi avalikuks tegema. Teatasime ka, et Soomes eneses piiskop J. Gummerus, kes paar korda Eestiski käinud, viimati usupuhastuse juubeli puhul 1924, sealse peapiiskopi vastasrinda on asunud ja ennast Rootsi peapiiskopi N. Söderblomi mõtteosaliseks on kuulutanud. Nüüd toovad ajalehed sõnumi, et juba üks välispiiskop, nimelt Läti piiskop Irbe, ka ennast vaidluse hulka on seganud. Selle kohta loeme «Päevalehest»: «Hels. Sanomate» teatel on nüüd Läti piiskop Irbe mõne aja eest kirjateel Soome peapiiskopilt seletust palunud, mil põhjusel viimane arvab, et Rootsi peapiiskop on loobunud ev. luteruse usu õpetuse aluselt. Piiskop Irbe ei olevat ei N. Söderblomiga juttu ajades ega tema kirjutusi lugedes midagi leidnud, mis õigustaks peapiiskop Johanssoni leppimatut esinemist Söderblomi vastu. Sellest oletab Irbe, et Johansson põhjendab oma seisukohta, kas Irbele tundmatuile Söderblomi kirjutistele, või küsimuses on täielik väär-arusaamine. – Seni ei olevat peapiiskop Johansson kirja peale veel vastust annud.
Selle vastu on peapiiskop Söderblom «Svenska Dagbladeti» kaastöölise küsimuse peale oma seisukohta järgmiselt seletanud:
Olen tähendanud, et Kristuse ülestõusmise küsimus ei puuduta mitte ainult mind, vaid kõigepealt apostel Paulust, kes 1. Korintuse raamatu 15. peatüki 50-s salmis kirjutab: «Liha ega veri ei või Jumala riiki pärida.» Vahe, mis minu arvates on lihaliku ja vaimuliku ihu vahel, on sõnasõnalt mainitud Korintuse raamatu 15 p. 44-das salmis: «Lihalik ihu külvatakse, vaimulik ihu äratatakse üles.»
Oma kirjutusega peapiiskopile Johanssonile on ka Läti piiskop Rootsi peapiiskopi vaate pooldajate rinda asunud. Peapiiskop Söderblomi seletused «Svenska Dagbladetile» aga näitavad uuesti, et N. Söderblom lutherliselt aluselt on kõrvale astunud. See selgub sellest:
1. et N. Söderblom toetub oma väites ainult ühele peatükile piiblis ja ei mitte tervele piiblile, mille üleüldine, kõiki ülestõusmise kohta käivaid ütlusi piiblist kokkuvõttev väljendus on kindlaks tehtud meie usutunnistuskirjades, mis meie usuõpetuse juhtnööriks on vastu võetud ja millede peale ka piiskopid oma vande on annud.
2. et N. Söderblom oma seletusega vastollu astub üldkiriku usutunnistusega, mis ka lutherliku kiriku aluseks on vastu võetud ja mida vist peapiiskop isegi jumalateenistusil Rootsis ette loeb: «mina usun liha ülestõusmist».
3. et N. Söderblom oma seletuses mitte ei uuri järele ega näita, mis piibel sõna «liha» all mõistab, vaid «liha» võtab selles mõttes, nagu sellest aru saadakse harilikus elus lihapoodides. Selgub ju Jeesuse sõnastki: «mis lihast on sündinud, on liha», et «liha» mõiste palju laiem on kui see olus, mis meie konta varjab, nõnda et ka kõik inimeste vaimlised saavutused on «liha», nii et «liha» sõna piiblis õieti tähendab pattu edasi andvat allust inimese sees.
4. et N. Söderblom on tähelepanemata jätnud ap. Pauluse enese seletuse (Ap. teg. r. 13, 34) , kus apostel ütleb, et Kristus iial ei pidanud äramädanemist nägema, ja seda tema ülestõusmise peale seletab. Sellega on ometi öeldud, et Kristuse ihu hauda ei jäänud ja tema sama ihuga hauast tõusis, mis hauda pandi, kuna see ihu mädanemisprotsessi algust ka ei näinud, küll aga ülestõustes ära seletati.
5. et N. Söderblom ei ole väärt arvanud arvesse võtta, et lutherlik kirik tervelt 50 aastat on võidelnud kõigi valeseletuste vasta Kristuse liha kohta, nimelt Marburgi kõnelusest 1529 kuni «Üksmeele õpetuse» (Formula Concordiae) valmimiseni 1579, ja et selle võitluse saavutused täiesti N. Söderblomi seisukohta kui ebalutherlised hukka mõistavad.
Edaspidi ehk saame küsimust «M. K.» ridadel sügavamini selgitama, milleks vist veel juhuseid saab olema. Sest arvata võib, et vaidlus nüüd nii pea peatuma ei jää ja ka mõju peaks avaldama tänavuaastase lutherlise üleilmlise kongressi käigule Kopenhagenis Daanimaal, selle aasta juunikuus.
Meil Eestis on muidugi «Protestantline Ilm» hõiskamas Rootsi piiskopi seletuste üle ja lootust avaldamas, et nüüd «värskem» vaim lutherlisse kirikusse tungib. Meie loodame, et tuul tõuseb, mis puhastust toob ja lutherlise nisu haganaist lahutab, ja et juubeliaasta meid mitte muidu ei ole pannud meelde tuletama M. Lutheri Väikest Katekismust.
Meie Kirik nr 20, 1929
