Täpselt aasta pärast ehk 31. oktoobril 2017 täitub viissada aastat protsessi algusest, mida on hakatud nimetama reformatsiooniks, eesti keeles ka usupuhastuseks. Kuigi pooltuhat aastat on kahtlemata pikk aeg, tähendab kõnealune 16. sajandi ususündmus või -liikumine ühtede jaoks endiselt reformatsiooni ehk uuenemist ning teiste jaoks pigem deformatsiooni ehk moonutust.
„Võõrsõnade leksikoni“ 6. trükk (ilmunud aastal 2000) selgitab, et reformatsioon (ld reformatio uuendus) on „usupuhastus, usuline liikumine XVI s“. Sama väljaande kohaselt tähendab sõna „deformatsioon“ moonutust (ld deformatio ’kuju muutmine’). Verb „deformeerima“ tähendab sama leksikoni järgi „moonutama, esialgset kuju muutma, ümber kujundama“.
Reformaatorite loosungiks oli, et Jumala sõna tuleb kuulutada puhtalt, ilma inimlike lisanditeta. Näeme, et sarnane retoorika kõlas ka Eestis alates 1520. aastatest, ent ajaloolased nendivad, et pole teada, mida väljendiga „puhas Jumala sõna“ õigupoolest mõeldi.[1]
Reformatsiooni edenedes ja laienedes tekkisid järjest uued protestantlikud suunad ja liikumised. Õhtumaine kirik lõhenes, kristlik ühiskond hakkas murenema. Läänemaailmas on edasine areng viinud ilmaliku, sageli varjamatult kristlusevastase ühiskondliku korra tekkeni, kuigi reformaatorid seda mõistagi ei soovinud. Revolutsiooniliste protsesside tulemusena on Kristus piltlikult öeldes troonilt tõugatud ning aujärjele on asetatud meeleparandust mitte sooviv inimene, kellele oma himude orjana piisab täiesti iseendast ja oma ajalikest taotlustest.
Reformatsiooni kultuuriline pärand Eestis
Me tunneme ajaloost iidseid või ka uuemaid rahvuskirikuid, mis on tugevasti kujundanud oma rahva identiteeti ja kultuuri – näiteks Armeenia, Gruusia, Vene, Iiri, Poola ja mitmed teised kirikud. Ka Eestis on kirikul ja just nimelt luteri kirikul suuri teeneid eesti rahvuse kujunemisel, kuid samas võime seda kirikut enne aastaid 1917–1919, mil pandi alus vabale rahvakirikule, pidada teatud mõttes koloniaalkirikuks. Kirikut valitses ja juhtis mitte-eestlastest ülemkiht, sakslastest härrasrahvas, kes oli kultuuriliselt orienteeritud Saksamaale.
Tegelikult oli ka otsus Lutheri algatatud reformiliikumisega kaasa minna eeskätt tollase ülemkihi otsus. Kohalike põliselanike käest ei küsitud midagi. Kolme sajandi jooksul oli katoliiklus suutnud siiski rahva seas juurduda. Allikatest ilmneb, et mõningad katoliiklusest mõjutatud tavad püsisid talurahva seas isegi kuni 18. sajandi esimese pooleni. Ajaloolased tõdevad, et reformatsioon suurendas rahvuslikku segregatsiooni kirikuelus – tekkisid eraldi saksa ja eesti kogudused.[2]
Tänapäeval eelistatakse esile tõsta luterluse panust hariduse ja kultuuri edendamisse. Selle kahtlemata väga olulise panuse võtavad tabavalt kokku Hando Runneli luuleread „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“. Tõepoolest, talurahvakoolide rajamist tuleb pidada märkimisväärseks saavutuseks, ehkki selleni jõuti 17. sajandil ning korraliku koolivõrgu tekkest võib rääkida alles 19. sajandil. Luterlik kirik on kinkinud eesti rahvale rahvakeelse Piibli – kuigi alles 1739. aastal, rohkem kui kaks sajandit pärast reformatsiooni. (Uue Testamendi tõlge ilmus tartu murdes 1686. aastal, tallinna murdes 1715.) Võime väita ka seda, et eestikeelne kirjandus algab vaimuliku kirjavaraga. Luterliku kirikukultuuri ja vagaduse lahutamatuks osaks on koguduselaul.
Eraldi on rõhutatud vennasteliikumise teeneid nii eestlaste ristiusustamise lõpuleviimisel kui eesti rahvuse kujunemisel. Kuigi vennastekoguduse usku on kritiseeritud kui sentimentalistlikku vagatsemist, on ta siiski olulisel määral kujundanud meie usuelu, kultuuri ja ühiskonda. Nii on EELK teine piiskop Hugo Bernhard Rahamägi 1934. aastal väitnud: „Vennastekogudus oli see vorm, mis omal ajal meie rahva südame ligidale tõi kristluse suured ja tõsised, sügavad, aga lihtsad jooned. Sealt, vennastekogudusest, on pärit ka meie suuremad riigi- ja kiriku-, poliitika- ja seltskonnategelased, kas esimeses või teises põlves. Ka meie paremad haritlased-asjatundjad: kooliõpetajad, insenerid, teaduse- ja ärimehed tulevad just sealt.“[3]
Kiriku missioon
Kuid haridusest, kultuurist ja rahvuslikust identiteedist rääkides tuleb esitada küsimus, mis on kristliku kiriku peamine missioon. Oma olemuselt on kirik päästeasutus, mis kuulutab Jumala sõna ja jagab sakramente vastavalt Kristuse seadmisele. Kiriku esmane ülesanne on vahendada päästet, teha jüngriteks kõik rahvad, neid ristides ja õpetades pidama kõike, mida Kristus on käskinud (Mt 28:19–20). Selle kõrval on kõik muu teisejärguline. Tuleb meeles pidada, et Martin Lutheri viis väljaastumiseni oma kaasaja kirikuelu praktika ja väärnähete vastu juurdlemine just õndsusega seotud küsimuste üle.
Katoliku või ortodoksi kiriku esindajad saavad väita (ja ongi ühel või teisel puhul väitnud), et protestantism jättis eestlased ilma kehtivatest sakramentidest (välja arvatud ristimine) ning pakkus vaid moonutatud usulist õpetust. Teisisõnu – luterlus jäi puudulikuks just selles, mis kirikust kiriku teeb.
Vastu saaks öelda, et luterlik katekismus (Väike Katekismus), mille alusel läbi sajandite talurahvast õpetati, sisaldab katoolse usu kõige kesksemaid tekste ja õpetusi: kümmet käsku, Meie Isa palvet, usutunnistust, lühikesi seletusi ristimise, armulaua ja pihi kohta.
Ja nende põhiasjade õpetamisega eesti rahvale oli kimpus ka katoliku kirik. Isegi jesuiidipaater Antonio Possevino, kes 1585. aastal kirjutas sellest, kui innukad olid eestlased katoliku usu kommetest kinni hoidma ja hereetilisi protestantlikke pastoreid tagasi lükkama, oli sunnitud tunnistama: „Aga see rahvas, keda hüütakse eestlasteks (nagu ma ütlesin), oli tõelise usu seemneid meeles pidades ometi ära unustanud Issanda palve, Ingli tervituse, usupeatükid, kümme käsku ja kirikupühade pühitsemise korra…“[4] Ka reformatsioonieelsed allikad viitavad talupoegade vähestele teadmistele kristliku õpetuse vallas.
Luterlik kirik kandis selle eest hoolt – ja tuleb tunnistada, et üsna edukalt –, et mainitud ristiusu põhiõpetused nagu kümme käsku, Meie Isa palve ja usutunnistuse põhipunktid võisid rahva seas juurduda. Need tekstid sõna otseses mõttes tuubiti rahvale pähe, et nad võiksid ajapikku südames juurduda ja head vilja kanda. Loomulikult edastati õpetust luterlikus võtmes, mis tähendas katoliiklikust või ortodokslikust seisukohast teatud asjade eiramist. Minu arvates tohib siiski väita, et hoiti alal katoolse usu tuum. Ka on luterlusele mõju avaldanud mõned keskaegse vagaduse suunad – põhjuseta pole luterlaste seas olnud populaarne hiliskeskaegse devotio moderna esindaja Kempise Thomase raamatuke „Kristuse jälgedes“, mis ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1821. aastal.
Keerulisem on lugu sakramentidega. Luterlased rõhutasid ordinatsiooni vajalikkust, ent eirasid apostellikku järjepidevust (kuigi Rootsi luteri kirikus säilis piiskopiameti järjepidevus ja 17. sajandi Tallinna piiskopid pühitseti ametisse Uppsalas). Seega pole luterlikud vaimulikud katoliiklaste ja ortodokside silmis korrakohaselt preestriks pühitsetud ning ei saa kehtivalt sakramente jagada. Näiteks kirjutas Mustjala preester Nikolai Orlov 1896. aastal teiseusulistest (s.t luterlastest), kellel „preestrid ei ole, vaid õpetud inimesed, kes kihelkonnast on valitud ja Konsistoriumist, kus ilmlikud inimesed istuvad, kinnitatud, ja neile õigus antud ennast kiriku õpetajaks nimetada ja Jumalateenistust toimetada.“ Ta jätkas: „Aga sinu preestrid, õigeusuline ristiinimene, saavad piiskoppide läbi pühitsetud, kellel kõigeülem preestriameti järg on ja kes oma alatist ehk ühepäralist ameti peäle pühitsemist apostlite ajast saadik vastuvõtmise kombel üks teise käest on pärinud.“
Luterlikud kirikuvõimud ei pööranud vähemalt esialgu sellele küsimusele mingit tähelepanu, käsitades luterlikku ordinatsiooni täiesti piisavana. Näiteks 1641. aastal Narva ja Ingerimaa superintendendiks määratud Heinrich Stahl oli vajaduse korral valmis temale alluvas piirkonnas elavatele õigeusklikele preestreid ordineerima. Stahli arvates piisanuks tema tunnustamiseks metropoliidina sellest, kui venelastele seda lihtsalt vene keeles teada antaks.[5]
Mis pihti puutub, siis vaatamata Lutheri soovile toimus taandareng. Eestis tulid talupojad veel 17. sajandil laupäeval spetsiaalselt kirikusse pihile, kuid näib, et 18. sajandil hakati pihile võtma pühapäeval üldpihi vormis ning pihilisi absolveeriti samuti üldiselt, mitte igaüht eraldi. Nagu teame, siis tänapäeval on EELK-s levimas praktika, et pihilisi ei kutsuta enam isegi teistest eraldi altari ette, vaid patutunnistuspalve loetakse koos kogudusega. Segadust on luterlaste seas olnud ka sellega, kas pihti tuleks pidada sakramendiks või mitte.
Armulaua puhul rõhutas luterlik ortodoksia Kristuse ihu reaalpresentsi, kuid ilmselt tänu kalvinismi ja ratsionalismi mõjudele on pastorkonnas alati esinenud väga mitmesuguseid vaateid ja praktikaid, ning see kehtib ka tänapäeval. Siiski väärtustas ja väärtustab luterlik kirik püha õhtusöömaaega kui Kristuse seatud sakramenti, mis pealegi kannab eesti keeles väga ilusat nime – armulaud.
Samuti tuleb arvesse võtta, et luterlus on olnud avatud ühelt poolt ratsionalismile ja teoloogilisele liberalismile, mis ignoreerib või lausa eitab mitmeid klassikalisi usudogmasid ja õpetusi, ja teisalt usuelu tundelisele küljele rõhku panevatele äratusliikumistele, mida on samuti kritiseeritud õpetusliku terviklikkuse hülgamise pärast. On koguni väidetud, et 18. sajandi ratsionalism ja pietism on ühe ja sama mündi kaks külge.
Moonutused
Kui tuuakse esile reformatsiooni saavutusi, siis tuleb avameelselt rääkida ka negatiivsetest tagajärgedest – näiteks kirikulõhest ja paljude sektide tekkest, kristliku õpetuse moonutamisest, Euroopa järk-järgulisest ilmalikustumisest jne. Kui heita pilk arengutele tänapäeva protestantismi teatud suundades, siis on ilmselgelt põhjust rääkida deformatsioonist ehk kristluse esialgse kuju muutmisest, kristluse ümberkujundamisest millekski muuks.
Kui soovida tuua näiteid uuendustest õpetuses ja kiriklikus praktikas, mida Lutheri nime kandvad kirikud on eriti just viimastel aastakümnetel sisse viinud, siis läheb Jumala päike enne looja, kui sellega ühele poole saab. Muretsema paneb, et küsimus pole ainult järjest skandaalsemates ja veidramates väljamõeldistes, mida eri kirikutes n-ö progressiivse retoorika saatel ellu viiakse, vaid sügavates, olemuslikes muutustes kristliku usu mõistmises endas. Küllap on paljuski õigus neil, kes ütlevad, et pea kõiki tänapäeval kristlaskonnas levinud hereesiaid võib leida juba varase kiriku ja kirikuisade ajastust ning moodsa ajastu väljamõeldised vaid kopeerivad mineviku väärõpetusi.
On loodetud, et 20. sajandil võimsalt esile tõusnud oikumeeniline liikumine viib kristliku ühtsuse taastamisele. Seda pole senini juhtunud, ehkki protestantide endi keskel on tõepoolest tekkinud mitmed kiriklikud osaduskonnad. Kuna ühtsust usutõdedes pole suudetud leida ega saavutada, on hakatud rääkima „ühtsusest erinevustes“ ja „lepitatud erinevustest“, mis tähendab äraseletatult seda, et kirikuosadust üritatakse sisse seada ilma täieliku õpetusliku ühtsuse taotluseta.
2013. aastal vastu võetud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühisavalduses „Euharistia ja jumalateenistus“ väljendatakse küllap siirast ootust, et alanud kõnelused „on samm üksteisemõistmise teel, lootusega koguneda kord ühiselt Issanda laua ümber.“ Samas on siinkirjutajale nentinud üks katoliku kiriku hierarh, et protestantidega (täpsemalt luterlastega) pole enam mõtet rääkida kirikuosaduse ja -ühtsuse taastamisest, kui teisel pool lauda olevaks vestluspartneriks on naispreestriga kooselu harrastav lesbipiiskop.
Kõigele sellele mõeldes on hea, et Luterlik Maailmaliit ei tähista eelseisvat juubeliaastat triumfalistlikus vaimus. Luterliku Maailmaliidu president piiskop Munib A. Younan on öelnud, et reformatsiooni 500. aastapäeva tuleks tähistada globaalselt ja oikumeeniliselt, kuid samuti „patukahetsuse vaimus“ – vigade pärast, mida mõlemad pooled tegid.
Patukahetsus teeb alati head, kuid lisaks sellele peaksid luterlased ka ausalt ja kriitiliselt analüüsima, miks ollakse praegu sellises olukorras, kus „uuenemise“ tulemusena on kristlikust usust jäänud alles vaid varemed. Kirik, mille olemus ja õpetus on moondunud millekski muuks, ei ole oma olult enam Kristuse kirik, kuidas ta ennast ka ei nimetaks. Tal võivad olla piiskopid ja teised vaimulikud, hästi restaureeritud pühakojad, muusikaliselt kaunis liturgia, pikad traditsioonid, positsioon ühiskonnas – aga mis on sellest kõigest kasu, kui seal ei kõla enam Kristuse hääl, vaid kirikus räägitakse täiesti avalikult „paljuhäälsusest“ ning kuulutuses domineerivad sünkretism ja humanism? Ja nii näib, et tänapäeva luterlane on pooltuhat aastat hiljem reformatsiooni alguspunkti tagasi jõudnud ja peab vastuseid otsima sarnastele küsimustele.
Märkused
[1] Eesti ajalugu, 2012, II kd, lk 291.
[2] Eesti ajalugu, 2012, II kd, lk 310.
[3] H. B. Rahamägi, „Milline usund vastab eestlase iseloomule?“, Eesti Üliõpilaste Seltsi Album, 10, 1934, lk 106.
[4] Antonio Possevino, Kiri Mantova hertsoginnale, Tartu 1994, lk 12.
[5] Piret Lotman, Heinrich Stahli elu ja looming, Tallinn 2014, lk 116.
