Mitte miski pole nii kindel kui see, et iga inimene ükskord sureb. Kõik muu võib Inimlikust seisukohast olla nii või naa, aga mitte see. Surm käsutab inimest, seades piiri, mida mitte keegi ei saa ületada.
Sellepärast tuletab surm meelde, et inimene ei ole iseenda valitseja. Viimselt ei määra tema oma elu, surm on temast suurem. Seda võib püüda unustada, aga seda ei saa muuta olematuks.
Ülestõusmine toob sellesse möödapääsmatusse tegelikkusesse muutuse. Ülestõusmine ei ole mitte selle maailma religioosne täiendus, vaid sündmus, mis muudab meie arusaama tegelikkusest. Pärast seda ei ole miski enam endine.
Kristuse ülestõusmises kaotas surm on positsiooni viimse piirina. Oma lõplikkusega silmitsi seisval inimesel on lootust. Ühtlasi murtakse patu võim, see ei ahelda enam inimest. Ülestõusmine näitab, et andeksandmine on tegelikkus juba nüüd. Kristusega liidetuna elame me Tema ülestõusmise väes uut elu.
Ülestõusmine muudab ka ajaloo suuna. Kui Kristus on surnuist üles tõusnud, ei ole miski enam endine. Lootus ei ole pelgalt psühholoogiline ootus millegi parema järele, vaid osa tegelikkusest. Maailm, milles valitseb surm, ei olegi kõik. Ees seisab midagi paremat.
Sellepärast ei tähenda kristlik lootus, et võibolla pöörduvad asjad selles maailmas paremuse poole. Lootus põhineb hoopis sellel, et otsustav pööre on juba toimunud. Surm on võidetud. Sellepärast tõuseme me ükskord surmast üles ning tulevikku võib vaadata uuest perspektiivist. See muudab juba nüüd seda, kuidas me suhtume oma kannatusse ja surma.
Kui Jeesus tõusis surnuist, siis ei ole ta lihtsalt isik minevikust või suur usuline juht. Ta elab praegu. Tema valitseb surma üle. Seega valitseb Ta kõike.
Ülestõusmine ei ole pelgalt ajalooline sündmus. See asetab kõik uude valgusesse. Ülestõusmine ei räägi üksnes tühjast hauast, vaid Jeesusest kui valitsejast. Viimselt ei valitse maailma mitte inimene ega pime juhus ega loodusjõud, vaid elav Kristus. Sellepärast puudutab Tema õpetus kõiki inimesi kõikidel aegadel. Ülestõusmine kinnitab ka seda, et Tema mõistab viimaks maailma üle kohut.
See asetab kõik uude valgusesse. Ükski maine võim ei ole lõplik. Ükski maine võim ei jää viimselt püsima. Ükski inimlik kord või ideoloogia ei määra viimselt ajaloo kulgu. Ükski relvastus ega armee ei saa võimu maailma üle. Kristuse valitsus on suurem kõigist selle maailma vägedest. Viimselt peavad kõik põlvitama Tema ees ning tunnistama, et Tema on Issand. Viimselt ei ole otsustav mitte see, mida inimene arvab, vaid see, mis on tõsi Jumala ees.
Ülestõusmine eristab kristlust kõigist teistest filosoofiatest ja religioonidest. Kristlus ei ole pelgalt ideoloogia, mis annab inimesele teatud mõtteviisi. See on vapustus, mis muudab kogu meie tegelikkust. Seda tegelikkust kohates ei jää miski enam endiseks.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
