Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus käima lükatud teoloogiliste arutelude protsess on asetatud teadlikult raamistikku, mis lahkneb luterlikust usualusest. Lühidalt öeldes on arutelude algatajad omaks võtnud vaate, mis eelistab modernistlikku ja liberaalprotestantlikku lähenemist konfessionaalsele ja luterlikule positsioonile. Milles see avaldub?
Esiteks nähakse kiriku usku ja õpetust pidevas muutumises (kalvinist Karl Barthi loosungi «ecclesia semper reformanda est» alusel) ning sellest tingitult peetakse legitiimseks nii teadusliku info kui uuemate teoloogiliste vaatenurkade arutellu toomist. Taustal on juba valgustusajal toimunud nihe inimesekesksuse poole, mis erineb olemuslikult varasema aja Jumala-keskusest.
Teiseks on kasutusele võetud kontseptsioon «ühtsus erisustes», mis lubab organisatsiooni välist ühtsust säilitada ka vastandlike vaadete korral (sellest kirjutas ametivend Margus Kirja). Üks arutelude aluseks võetud EKOE dokument ütlebki, et «protestantliku usu raamides võib eksisteerida mitu teoloogiliselt põhjendatud seisukohta, kui need jäävad kooskõlla evangeeliumi põhisisuga».
Kõik see võib tunduda tänapäeva kristlasele endastmõistetav, ent kui tutvuda luterlike usutunnistuskirjadega, siis näeme, et tegemist on täiesti vastupidise lähenemisega.
Luterlik on kinni hoida vanast, mitte otsida uut
Esimesel punktil peatudes tuleb välja tuua, et Konkordiaraamatu (Liber concordiae) eessõnas – mis on millegipärast jäetud Usuteaduse Instituudi 2014. aasta väljaandes eesti keelde tõlkimata – deklareeritakse:
«Viimaks kordame juba mitu korda varem öeldut, et selle üksmeelevormeliga ei olnud meil kindlasti soovi luua midagi uut ega kalduda kõrvale taevase õpetuse tõest, mida meie esivanemad, oma erakordse jumalakartlikkuse poolest tuntud mehed, tunnistasid ja kuulutasid niisamuti, nagu ka meie seda teeme.»
Muide, see avaldus langeb täielikult kokku usupuhastuse algataja Martin Lutheri enda seisukohaga:
«Me ei leiuta midagi uut, vaid peame kinni vanast Jumala Sõnast ja jääme selle juurde, nagu seda on hoidnud vana kirik. Seepärast oleme meie koos selle kirikuga õige vana kirik, otsekui ükssama kirik, mida seesama Jumala Sõna õpetab ja usule kutsub. Seetõttu laimavad papistid isegi Kristust ennast, apostleid ja kogu kristlaskonda, kui nad meid uuendajateks ja ketseriteks sõimavad. Sest nad ei leia meie juures midagi muud, kui üksnes vana kiriku vana, et me selle kirikuga sama ja ühesugune kirik oleme.» (Õp. dr. Arne Hiobi tõlge, WA 51, 481)
Usutunnistuskirjadele alla kirjutanud ja konfessionaalset usualust tõsiselt võtva luterliku teoloogi ülesanne ei ole luua ja levitada uut õpetust või uusi tõlgendusi, vaid üksnes tunnistada varasematelt sugupõlvedelt saadud taevase õpetuse tõde. See on fundamentaalne erinevus võrreldes modernistliku lähenemisega.
«Ühtsus erisustes» asemel puhas õpetus
Teiseks, Konkordiavormel ei tunne mingisugust «ühtsust erisustes» ehk arusaama, et üldiste usupõhimõtete raames võivad eksisteerida erinevad teoloogilised õpetused. Vastupidi, luterlikus usutunnistuskirjas rõhutatakse sõnaselgelt vahetegemist õige ja puhta õpetuse ning väärõpetuse vahel ja väärõpetuse hukkamõistmise vajadust:
«Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust, 1Tm 3, Tt 1. Ustavad karjased, nagu ütleb Luther, peavad tegema ju mõlemat: lambaid karjatama või toitma ja neid huntide eest kaitsma, et nad põgeneksid võõraste häälte eest, Jh 10[:12–16,27], ning lahutaksid väärtuslikku tühisest, Jr 15[:19].» (Solida declaratio, sissejuhatav peatükk)
Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole lihtsalt ajaloolised dokumendid, vaid nad on kõikidele EELK ametiisikutele siduvad juhised. Iga EELK vaimulik – piiskopist diakonini – on tõotanud «kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.»
Siia ei kuulu «semper reformanda», siia ei kuulu «ühtsus erisustes» ega muud modernistlikud väärõpetused, millega hägustatakse ja solgitakse evangeelse-luterliku kiriku puhast õpetust ja mida leiab koguni Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kodulehel ametlikult soovitatud materjalides.
EELK-s teenivate ja puhast õpetust järgivate karjaste kohus, mis tuleneb otseselt nende ametivandest ja ordinatsioonist, on öelda kirikus levitatava eksituse ja vale kohta selgesti damnamus ja anathema sit. Kogudusi tuleb toita õige õpetusega Iisraeli puhtast ja selgest allikast (Konkordiavormel) ja kaitsta neid võõraste häälte eest.
