Kuidas võib patune inimene seista püha Jumala ees? Kuidas võib süüdlane saada pattude andeksandmise, rahu Jumalaga ja kindluse, et ta võetakse vastu igavesse ellu?

Luterlik kirik ei ole vastanud neile küsimustele mõne teoloogi isikliku arvamuse ega hiljem konstrueeritud revisionistliku seisukohaga. Konkordiavormel, luterlik usutunnistuskiri, tunnistab kohe alguses, et õpetuse ainsaks kohtunikuks ja juhtnööriks on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad. Usutunnistuskirjad ei seisa Pühakirja kõrval teise ilmutuse allikana, vaid tunnistavad ja seletavad, kuidas apostlikku õpetust on kirikus mõistetud ja väärate õpetuste eest kaitstud.[1]

Seepärast tahab luterlik kirik selles küsimuses öelda sedasama, mida ütleb apostel Paulus: kõik inimesed on patu võimu all, kuid Jumal, olles rikas halastuses, lepitas meid Poja surma kaudu, kui olime veel tema vaenlased, mõistes jumalakartmatu Kristuse pärast õigeks, usu kaudu, tehes seda meie tegudest sõltumata (Rm 3:9–28; 4:5–8; 5:10).

Augsburgi usutunnistus võtab selle õpetuse kokku: inimesed ei saa Jumala ees õigeks oma jõu, teenete ega tegude tõttu, vaid nad mõistetakse õigeks tasuta, Kristuse pärast, usu kaudu, kui nad usuvad, et Kristus on meie eest kannatanud ja et tema pärast on meile patt andeks antud ning õigus ja igavene elu kingitud.[2]

Õigeksmõistmine ei ole üks luterliku õpetuse kõrvalteema. Tegemist on kristliku õpetuse keskse artikliga, mis teeb Kristuse au suureks, avab tee Pühakirja mõistmiseks ning annab rõhutud südametunnistusele hädavajaliku lohutuse. Konkordiavormel kordab, et ilma selle õpetuseta ei saa vaene südametunnistus leida kindlat lohutust ega tunda Kristuse armu rikkust.[3]

Inimene ei saa ennast päästa

Päästest ei saa õigesti rääkida, kui esmalt ei tunnistata, millest inimene päästmist vajab.

Patt ei tähenda ainult üksikuid halbu tegusid. Aadama langemise kaudu tuli patt maailma ja surm levis kõikidesse inimestesse (Rm 5:12–19). Inimese süda on äärmiselt rikutud ja tema kalduvused on kurjad juba noorusest peale. Loomupäraselt on kõik inimesed ilma jäänud Jumala kirkusest. Loomu poolest pole ühtki õiget ega Jumala otsijat ning kõigil on Jumala ees tasumatu võlg (1Ms 6:5; 8:21; Ps 14:1–3; 51:7; Rm 3:10–23).

Augsburgi usutunnistus nimetab pärispatuks inimese loomupärast olukorda, milles puudub tõeline jumalakartus ja usaldus Jumala vastu ning elu valitseb patune himu.[4] Konkordiavormel lisab, et tegemist ei ole kerge välise plekiga ega pinnapealse puudusega, mille all inimese vaimulikud võimed oleksid jäänud terveks, vaid kogu inimloomust läbistava sügava rikutusega.[5]

Inimene ei ole seega üksnes nõrgavõitu, mõningate haavade või puuduliku kasvatusega. Ta on loomult Jumala viha all ja vaimulikult surnud oma pattudes ja üleastumistes (Ef 2:1–3; Kl 1:21–22; 2:13). Surnud inimene ei ärata iseennast ellu. Kohati võib pop-evangelistidelt kuulda või lugeda illustratsioone, kus inimese vaimulikku seisundit kujutatakse uppumisena ning Jumal viskab uppujale küll päästerõnga, kuid uppuja peab sellest kinni haarama. Selline «otsuseteoloogia» nihutab pääste raskuspunkti Jumala elustavalt teolt inimese enda otsusele ja pingutusele. Lihtne piibellik (ja luterlik) vastus taolisele pildile oleks: surnud inimene ei haara. Esmalt on vaja surnu ellu äratada, et ta üldse saaks ja tahaks millestki kinni haarata. Loomulik inimene ei võta vastu Jumala Vaimu asju, sest need näivad talle narrusena ning lihalik mõtteviis ei alistu Jumala seadusele ega suudagi seda teha (1Kr 2:14; Rm 8:7–8). Keegi ei saa tulla Kristuse juurde, kui Isa teda ei tõmba (Jh 6:44, 65).

See ei tähenda, et inimene ei suudaks teha ühiskondlikult kasulikke tegusid, hoolitseda oma pere eest või käituda seaduspäraselt ja korralikult. Tal on mõistagi valikuvabadus maiste ja kodanlike asjade üle otsustamisel. Kuid oma loomulike jõududega ei saa ega taha ta Jumalat otsida, usaldada ega karta, oma süüd lepitada, meelt parandada ega Kristusesse uskuda.[6]

Jumala Seadus näitab küll, mida Jumal õigusega nõuab, kuid ei anna patusele jõudu seda täita. Briti saartelt pärit munga Pelagiuse (u 360–420) õpetuse keskne viga oli eeldus, et kui Jumal nõuab enda täiuslikule pühalikkusele vastavat pühalikkust ja täiuslikkust meilt, siis järelikult peab see meile jõukohane olema. Kuid Jumala Seaduse kaudu tuleb patutundmine ja iga suu suletakse Jumala kohtu ees (Rm 3:19–20; 7:7–13). See tähendab, et kellelgi pole võimalik end ühelgi moel õigustada täiuslikult täpse, püha ja õiglase kohtuniku ees. Seadus võtab inimeselt uhkuse ja eneseõigustuse, kuid ei anna talle õigust, mida Jumala kohus nõuab.

Seepärast ei alga pääste inimese otsusest (tahtest) ega sõltu tema pingutusest või nn esimesest sammust Jumala poole. Jumal ise teeb vaimulikult surnud inimese ühes Kristusega elavaks, näitamaks oma armu võrratut rikkust (Ef 2:4–7; Rm 9:16).

Pääste alus on täielikult Kristuses

Evangeelium ei suuna patust otsima pääste alust iseendast. Ta kuulutab seda, mida Jumal on teinud meie eest Jeesuses Kristuses.

Jumala Poeg sai tõeliseks inimeseks ja sündis Seaduse alla, et vabastada Seaduse all olevad (Gl 4:4–5). Ta ei tulnud Seadust tühistama, vaid seda täitma ning täitiski nõnda kogu õiguse, mida Jumal inimeselt nõuab (Mt 3:15; 5:17). Naatsaretlane Jeesus oli Isale kuulekas kuni surmani, pealegi veel ristisurmani (Fl 2:8). Kristus ei kandnud ristil enda, vaid meie patte. Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Jumala õige sulane kandis paljude patusüü ning tema haavade läbi tuleb meile tervenemine (Js 53:4–6, 11–12). Kristus kandis meie patud oma ihus ristipuule ja sai needuseks meie eest, ostmaks meid lahti Seaduse needusest. Õige kannatas ülekohtuste eest ning Jumala Tall kannab ära maailma patu (Jh 1:29; Gl 3:13; 1Pt 2:24; 3:18).

Tema veri ei ole lihtsalt tema armastuse sümbol. Jumal seadis Kristuse tema veres lepitusohvriks. Lepitust oli vaja, kuna kõik olid pattu teinud ning ilma jäänud Jumala kirkusest. Tema veres on meil lunastus ja üleastumiste andeksandmine ning tema veri puhastab kõigest patust (Rm 3:24–26; 5:9; Ef 1:7; 1Jh 1:7). Kristus äratati surnuist meie õigeksmõistmiseks (Rm 4:25). Tema ülestõusmine kinnitab, et pattude hind on makstud, surm võidetud ja lunastustöö täielik. Konkordiavormel õpetab seepärast, et meie õigus ei ole Kristuse jumalik loomus omaette ega tema inimloomus omaette, vaid kogu Kristus oma täielikus kuulekuses. Meile arvatakse õiguseks kõik, mida Jumala ja inimesena tegutsev Kristus tegi meie asemel: ta allutas ennast meie eest Seadusele, täitis seda täiuslikult kogu oma elu, kannatas ja suri meie eest ning tõusis surnuist.[7]

Kristliku päästekindluse alus ei ole see, mida Jumal leiab meie seest või kui tublid ja usinad me oleme. Selle aluseks on ja jääb Kristuse lõpetatud töö väljaspool meid ja meie eest.

Mida tähendab õigeksmõistmine?

Õigeksmõistmine on Jumala kohtuotsus, millega ta vabastab patuse süüdimõistmisest, annab talle patud andeks ja kuulutab ta Kristuse pärast õigeks. Pilt tekib kohtusaalist, kus oleme täielikult süüdi ja väärt vastavat karistust, kuid kus me saame armu, kuna keegi teine on meie kosmilise kaaluga kuriteod enda peale võtnud. Armu pole definitsiooni poolest võimalik välja teenida, ja kui oleks, siis see poleks enam arm.

Seda näitab juba õigeksmõistmise vastand. Pühakirjas vastandatakse õigeksmõistmine hukkamõistmisele, küsides, kes võib süüdistada ja hukka mõista Jumala valituid, kuivõrd Jumal on ju see, kes õigeks teeb (Rm 8:33–34; Õp 17:15; Js 5:23). Jumal ei otsi patusele sobivat vabandust ega nimeta pattu tähtsusetuks ning ükski patt ei jää talle märkamata. Tema kohtuotsus põhineb Kristuse kuulekusel ja lepitusohvril. Patt on tõeliselt kantud, karistus talutud ja Jumala Seadus täidetud.

Konkordiavormel seletab, et patune mõistetakse vabaks kogu tema süüst ja teenitud hukkamõistust ning võetakse Jumala lapseks ja igavese elu pärijaks ilma ühegi eelneva, kaasneva või järgneva inimliku teene või väärilisuseta. See sünnib puhtast armust üksnes Kristuse teenete, tema täieliku kuulekuse, kannatuse, surma ja ülestõusmise pärast.[8] Õigeksmõistmine hõlmab seega pattude andeksandmist, Kristuse õiguse omistamist, lepitust Jumalaga, armusse vastuvõtmist, lapseõigust ja igavese elu pärandit. Need ei ole üksteisest lahutatud päästeastmed, vaid ühe ja sama armulise kohtuotsuse annid.

Õigeksmõistmist tuleb aga eristada inimese pühitsusest.

Õigeksmõistmine vastab küsimusele: mille alusel võtab Jumal patuse vastu ja kuulutab ta õigeks?

Pühitsus vastab küsimusele: mida teeb Püha Vaim õigeksmõistetud inimese sees ja tema elus?

Õigeksmõistmise alus on täielikult Kristuses. Pühitsuses hakkab Püha Vaim inimest tegelikult uuendama, tekitades temas armastust, kuulekust ja häid tegusid. Mõlemad on Jumala annid, kuid neid ei tohi segada. Meie pühitsus jääb selles elus ebatäiuslikuks ning patt elab ka uuestisündinud inimese lihas edasi (Rm 7:14–25; Gl 5:17; 1Jh 1:8–2:2).

Kui Jumala otsus sõltuks meie pühitsuse tasemest, ei saaks keegi ealeski olla päästes kindel. Isegi pärast seda, kui Püha Vaim on inimese uuesti sünnitanud ja tema elu on hakanud kandma head vilja, ei seisa ta Jumala kohtujärje ees oma kuulekuse alusel, vaid endiselt üksnes Kristuse täiusliku kuulekuse, kannatuse ja surma õigusega. Nii jääb kogu au päästetöös Jumalale ja Kristuse järgija südametunnistus saab kindlat lohutust, sest kuigi meie uus kuulekus on küll tõeline, jääb see käesoleva elu vältel ebatäiuslikuks.[9]

Suur ja võrratu vahetus: meie patt Kristusele, Kristuse õigus meile

Õigeksmõistmist aitab mõista Pühakirja arvestamise keel. Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks. Taavet nimetab õndsaks inimest, kellele Jumal arvestab õiguse tegudest sõltumata ega arvesta tema pattu (1Ms 15:6; Ps 32:1–2; Rm 4:3–8, 22–24).

Ristil toimus suur vahetus. Meie patt ja süü kanti Kristuse arvele ning tema kandis meie karistuse meie asemel. Kristus ei muutunud ise patuseks, ristil rippudes oli ta täiuslikult patuta, õige, laitmatu Jumala Tall. Ometi tegi Jumal meie eest patuks tema, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime temas Jumala õiguseks (2Kr 5:21; Hb 4:15; 1Pt 1:18–19).

Selle vahetuse teine külg on Kristuse õiguse omistamine usklikule. Ühe üleastumise pärast tuli kõigile surmamõistmine, kuid ühe inimese kuulekuse läbi saavad paljud õigeks (Rm 5:18–19). Apostel ei tahtnud, et teda leitaks Kristuses oma Seadusest tuleva õigusega, vaid Kristusesse uskumise kaudu saadud õigusega, mis tuleb Jumalalt usu alusel (Fl 3:8–9). Kristus ise on saanud meile õiguseks, pühitsuseks ja lunastuseks (1Kr 1:30).

Õigeksmõistmine ei jäta inimest vaimulikku nullseisu, nagu oleks tema patuvõlg küll kustutatud, kuid tal puuduks Jumala ette tulemiseks vajalik õigus. Jumal ei arvesta talle tema pattu, vaid kingib ja omistab talle Kristuse kuulekuse õiguse.[10] Uskliku pattude eest on võlg tasutud ja ta saab minna Isa palge ette täies kindluses, olles ühtlasi rüütatud Kristuse õigusega. Pühakiri väljendab sama tõde näiteks rõivastumise kaudu. Jesaja rõõmustab, et Jumal on riietanud ta päästeriietega ja katnud õigusekuuega (Js 61:10). Noa loos vastandatakse häbi paljastamine selle katmisele (1Ms 9:20–23), milles võib lunastusloo tervikpildis näha varajast protoevangeelset motiivi. Sakarja nägemuses võetakse ülempreester Joosualt ära tema süüd kujutavad määrdunud rõivad ja ta riietatakse puhaste rõivastega (Sk 3:1–5). Joosua seisukorra muutus ei tulene Joosua otsusest ega pingutusest, vaid riiete vahetuse viib otsast lõpuni korda Jumal. Viimaks on meil kindlus, et kõik, kes on Kristusesse ristitud, on Kristusega rõivastatud (Gl 3:27).

Luther nimetas Kristuse õigust võõraks õiguseks – iustitia aliena. See on «võõras» mitte sellepärast, et see jääks usklikule kaugeks, vaid sellepärast, et selle allikas ei ole inimeses endas. See kuulub Kristusele, kuid saab usu kaudu tõeliselt meie omaks. Kristuse õigus on usu läbi meie õigus ning tema päästeandidest saame meiegi osa.[11] Kristlase ainus lootus ja kindlus on seega Kristus, sest üksnes Kristus on tema eest täitnud kogu õiguse, kandnud tema patud, valanud tema eest oma vere ja võitnud surma.

Üksnes armust

Jumal mõistab patuse õigeks armust. Esiteks tuleb alati selgeks teha, mida arm kindlasti ei ole. Arm ei ole Jumala tasu inimese siira kavatsuse, sügava kahetsuse ega vaimuliku pingutuse eest. Arm tähendab, et Jumal annab pääste tasuta sellele, kes ei ole seda ära teeninud. Jumal halastab ja annab armu sellele, kellele ta tahab armu ja halastust anda (Rm 9:15–18). Kõik on pattu teinud, kuid nad mõistetakse õigeks Jumala armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses (Rm 3:23–24). Kui pääste sõltuks tegudest, ei oleks arm enam arm (Rm 11:6).

Konkordiavormel õpetab, et Jumal annab patud andeks ilma meie eelneva, kaasneva või järgneva teo, teene või väärilisuseta ning omistab meile Kristuse kuulekuse õiguse. Vormel peab seetõttu hädavajalikuks Pauluse selgitavat terminoloogiat: armust, tasuta ning Seaduse tegudest ja pingutusest sõltumata. Need jätavad õigeksmõistmisest, mis on täielikult Jumala tegu, välja kõik inimese teened, et kogu au jääks Kristusele.[12]

Meid ei mõisteta õigeks meie otsuse, kahetsuse, usu tugevuse, armastuse, elumuutuse ega heade tegude pärast. Ka meie parimad teod ei täienda ega saagi midagi lisada Kristuse päästvale tööle.

Kristus ei tee suuremat osa, jättes viimase vajaliku sammu inimese teha. Kristuses on kogu meie õigus.

Üksnes Kristuse pärast

Väljend «Kristuse pärast» ei ole ebamäärane kiriklik kõneviis. See tähendab, et Jumal annab patusele andeks Kristuse täieliku kuulekuse ja ristil valatud vere pärast. Kristus täitis meie asemel Jumala Seaduse, kandis meie patu ja karistuse ning lepitas meid Jumalaga. Tema on ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel ning ainus nimi, milles on pääste (Ap 4:12; 1Tm 2:5–6).

Schmalkaldeni artiklid nimetavad seda kristliku usu esimeseks ja peamiseks artikliks: Kristus suri meie pattude eest, äratati üles meie õigeksmõistmiseks, tema on Jumala Tall, kes kannab maailma patu ning Jumal pani tema peale meie kõigi süüteod. Seda päästet ei saa omandada ühegi teo, Seaduse ega teene abil, vaid see võetakse vastu usu kaudu.[13]

Kristus on täitnud Jumala Seaduse (Rm 5:18–19; Gl 4:4–5), on kandnud meie patud (Js 53:4–6; 1Pt 2:24), on valanud oma vere pattude andeksandmiseks (Mt 26:28; Rm 5:9), on üles äratatud meie õigeksmõistmiseks (Rm 4:25) ja on saanud meile õiguseks (1Kr 1:30). Evangeelium ei kutsu inimest lootma pelgalt võimalusele, et äkki, võibolla tegi Kristus piisavalt. Evangeelium kuulutab Kristuse lunastustöö lõplikkust sõnadega: «See on lõpetatud!» (Jh 19:30).

Üksnes usu kaudu

Inimene mõistetakse õigeks usu kaudu. See ei tähenda, et usk oleks uus teene, mille Jumal võtab heade tegude asemel vastu. Samuti ei tähenda see, nagu oleks usk inimeses iseäranis väärtuslik omadus või kaunis voorus. Usu kaudu mõistetakse õigeks, kuna usu kaudu võetakse vastu Kristus, kelles ongi kogu õigus.

Konkordiavormel nimetab usku vahendiks ja tööriistaks, millega haaratakse kinni Kristusest ja temas antud Jumala õigusest. Usk võtab evangeeliumi tõotuses vastu Kristuse teened, pattude andeksandmise ja Jumala armu.[14] Augsburgi usutunnistuse apoloogia seob kokku kolm asja: Jumala tasuta tõotuse, Kristuse teened meie pattude hinnana ja usu, mis tõotuse vastu võtab. Usk ei too Jumalale midagi, millega tema arm välja teenida, vaid sellega võetakse Jumalalt vastu see, mida ta Kristuses tasuta annab.[15]

Päästev usk ei ole pelgalt teadmine, et Jeesus elas, suri ja tõusis üles. Ka deemonid teavad, et Jumal on üks, ning tunnevad Jeesuse ära Jumala Pühana, kuid neil puudub päästev usk (Mk 1:24; Jk 2:19). Pääste ei sõltu inimese intellektuaalsest võimekusest ega pelgast faktiteadmisest. Õigeksmõistev usk usaldab Jumala tõotust: Kristuse täiusliku kuulekuse ja valatud vere pärast on minu patud andeks antud ning mind on rüütatud õigusekuuega. Ühesõnaga, usk võtab vastu juba valmis anni.

Ka usk ise on Jumala armulik and. Filiplastele kirjutab Paulus, et neile on armust antud Kristusesse uskuda (Fl 1:29). Keegi ei saa tunnistada, et Jeesus on Issand muidu kui Pühas Vaimus ning Lüüdia puhul avas Issand tema südame, et ta kuulutatud sõna vastu võtaks (1Kr 12:3; Ap 16:14). Kristlase pääsemine Jumala armust ja kingitud usu kaudu ei pärine kristlasest endast, vaid on Jumala and, nii et kellelgi ei oleks alust kiidelda (Ef 2:8–9). Kristus on usu alustaja ja täidesaatja (Hb 12:2). Pääste ei alga inimese võimest uskuda, vaid Jumala armulisest tegevusest.

Jumal sünnitab uuesti Sõna kaudu

Pühakiri näitab nii uuestisünni algatajat kui ka vahendit, mille kaudu Jumal uue elu annab. Sama Jumal, kes kingib pääste, on seadnud ka vahendid, mille kaudu inimene päästele tuleb. Peetrus ja Jaakobus toovad esile, et Jumal sünnitab inimese uuesti oma tahtel ning teeb seda tõe sõna kaudu. Peetrus ütleb, et meid on uuesti sünnitatud kadumatu seemne kaudu, milleks on Jumala elav ja jääv sõna ning täpsustab, et see sõna on meile kuulutatud evangeelium (Jk 1:18; 1Pt 1:23–25).

Paulus ütleb samamoodi, et evangeeliumi kaudu sündisid inimesed uuesti Kristuses Jeesuses ning et usk tuleb kuuldud kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu (1Kr 4:15; Rm 10:17). Inimene panustab oma vaimulikku uuestisündi täpselt samavõrd palju nagu enda lihalikku sündi – mitte midagi. Jumal, Püha Vaim, annab elu ja loob usu evangeeliumi kaudu. Seepärast õpetab Augsburgi usutunnistus kohe pärast õigeksmõistmise artiklit, et selle usu saamiseks on Jumal seadnud evangeeliumi kuulutamise ameti ja andnud sakramendid. Sõna ja sakramentide kui vahendite kaudu antakse Püha Vaim, kes sünnitab usu seal ja siis, kus see on Jumalale meelepärane.[16]

Konkordiavormel õpetab samas vaimus, et Kristuse saavutatud päästevarad tuuakse meile Püha Vaimu läbi evangeeliumis ja sakramentides ning võetakse vastu usu kaudu. Nõnda saavad usklikule osaks lepitus Jumalaga, pattude andeksandmine, Jumala arm, lapseõigus ja igavese elu pärand. Jumal ei juhi patust oma varjatud nõu uurima ega ootama Sõnast lahutatud sisemist ilmutust. Ta seob oma päästva tõotuse nähtavate, tuntavate ja kuuldavate armuvahenditega: kuulutatud evangeeliumi, ristimise, absolutsiooni ja armulauaga. Nendes ei räägi inimene Jumalale oma usust, vaid Jumal annab inimesele Kristuse ja pattude andeksandmise.[17]

Üksnes usust, kuid mitte usust, mis on üksi

Õigeksmõistmist ja pühitsust tuleb rangelt eristada, kuid neid ei tohi eales kristlikus elus lahutada.

Üksnes usk võtab vastu Kristuse ja tema õiguse. Head teod ei ole õigeksmõistmise põhjus, osa, tingimus ega täiendus. Ometi ei jää õigeksmõistev usk viljatuks. Konkordiavormel ütleb, et head teod järgnevad tõelisele usule kindlate viljadena. Usk ja head teod kuuluvad kristlase elus kokku, kuid üksnes usk võtab vastu Kristuse õnnistuse – ning tõeline usk ei ole kunagi ega ühelgi ajahetkel üksi.[18] Paulus õpetab sedasama ühe tervikliku mõttekäiguna: meid päästetakse armust usu kaudu, mitte tegudest, kuid Jumal on meid loonud Kristuses Jeesuses heade tegude tegemiseks (Ef 2:8–10). Kristus lunastas endale rahva, kes on innukas tegema head ning Kristuses maksab usk, mis on tegev armastuse läbi, väljendudes Vaimu viljas (Gl 5:6, 22–24; Tt 2:14). Jaakobus ei lükka seda õpetust ümber. Paulus küsib, mille alusel mõistetakse jumalatu Jumala ees õigeks, ning välistab selle alusena inimese teod: Jumal arvestab õiguse sellele, kes ei tee tegusid, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu (Rm 3:28; 4:4–8; Gl 2:16). Jaakobus küsib seevastu, kas inimest võib päästa «usk», mida ta üksnes ütleb endal olevat, kuid mis ei toida näljast, ei riieta alasti ligimest ega kanna ühtegi kuulekuse vilja (Jk 2:14–19).

Aabrahami lugu näitab apostlite õpetuse õiget järjestust. Aabraham uskus Jumala tõotust ja see arvestati talle õiguseks juba 1Ms 15:6. Iisaki ohverdamine toimus palju hiljem, 1Ms 22. Hilisem tegu ei mõistnud Aabrahami esimest korda õigeks, vaid näitas, et tema usk oli elav: usk väljendus tema teguviisis ja sai tegudega täielikuks (Jk 2:21–23; Hb 11:17–19). Augsburgi usutunnistuse apoloogia ja Konkordiavormel seletavad seetõttu, et Jaakobus ei räägi tegudest, millega teenitaks pattude andeksandmine või lepitus Jumalaga, vaid tegudest, mida juba õigeksmõistetu usk esile toob.[19]

See seletus ei ole XVI sajandi uuenduslik hädalahendus. Clemens Roomast (u 35–100) õpetas 1. sajandi lõpul, et kristlasi ei mõisteta õigeks nende eneste, nende tarkuse, vagaduse ega isegi südamepuhtuses tehtud tegude kaudu, vaid usu kaudu. Kohe seejärel küsis ta, kas kristlased peaksid seepärast loobuma hea tegemisest ja armastusest, vastates, et sugugi mitte — nad peavad innukalt tegema kõiksugust head. Clemens järgis Pauluse enda mõttekäiku, kus õigeksmõistmisele usu kaudu järgneb õigeksmõistetute uus elu.[20] Origenes (u 185–253) kirjutas, et õiguse juur ei kasva tegudest, vaid tegude vili kasvab õiguse juurest, mille Jumal võtab vastu ka ilma tegudeta. Teod toimivad tunnistusena elava usu olemasolust, selle viljana.[21] Kyrillos Jeruusalemmast (u 315–386) ütles veel otsesemalt, et Aabrahami ei mõistetud õigeks tegudest, vaid usust, ning tema teod said täiuse usu kaudu.[22] Didymos Pimedale (u 313–398) omistatud kommentaar seletas Jk 2:26 juures, et tegusid ei saa panna usust ettepoole, sest inimene päästetakse armust, mitte tegudest, vaid usust. Usk päästab ja hakkab seejärel elama oma tegudes, kuid tegudeta «usk» ei ole tegelikult elav usk.[23] Johannes Kuldsuu (u 347–407) väljendas sarnast tasakaalu, õpetades, et usk ilma tegudeta on surnud ning teod ilma usuta on samuti surnud.[24]

Augustinus (354–430) käsitles Pauluse ja Jaakobuse kirjutatu suhet otseselt. Pauluse «ilma tegudeta» välistab tema järgi usule eelnevad teened, sest keegi ei teeni varasemate tegudega õigeksmõistmise andi. Pärast seda, kui inimene on usu kaudu armust õigeks mõistetud, ei jää Jumala arm temas viljatuks, vaid toob armastuses esile head teod. Kui inimene sureb enne, kui tal avaneb võimalus midagi teha, jääb talle siiski õigeksmõistmine usu kaudu, sest ta sai selle armust, mitte varasemate ega hilisemate tegude tõttu.[25] Kyrillos Aleksandriast (u 375–444) ütles Aabrahami kohta, et tema näiliselt vastandlikud õigeksmõistmised kuuluvad eri hetkedesse: esmalt uskus ta Jumala tõotust, hiljem aga ohverdas Iisaki sellesama usu varal, uskudes Jumalat suutvat surnuist üles äratada. Mujal võttis Kyrillos teema kokku nõnda: nagu usk ilma tegudeta on surnud, nõnda on surnud ka teod ilma usuta; seepärast peavad õige usk ja õige elu koos särama.[26] Seitsmenda sajandi teisel poolel kirjutatud anonüümne Jaakobuse kommentaar seletas, et ristimises antakse patud andeks «üksnes usu kaudu», Jaakobus aga räägib usule järgnevatest tegudest, mis usku kinnitavad ja täiustavad. Seitsmenda sajandi lõpul või kaheksanda alguses Hilariuse nime all säilinud kommentaar nimetas tegusid usu hingeks ning ütles, et usk toimib tegudega üheskoos.[27] Augustinuse jälgedes õpetas ka Beda Auväärne (673–735), et keegi ei saa õigeksmõistmise andi varasemate tegude teenena. Aabrahami teod näitasid, kui täielik oli juba tema südames elav usk ning Jk 2:24 teod on «usu teod».[28]

Reformatsioonieelses läänepärimuses ei kujunenud Jk 2:24 sola fide ümberlükkavaks võtmetekstiks. Christopher R. Mooney leidis reformatsioonieelsest läänepärimusest ainult kaks juhtumit, kus Jk 2:24 tsiteeriti otseselt sola fide vastu: 7. sajandil Toledo Ildephonsuse juures ning 14. sajandi anonüümses, Jan Husile tõenäoliselt ekslikult omistatud jutluses. Salmi tsiteeriti üldse üllatavalt harva ning varasemates seletustes mõisteti tegudest õigeksmõistmist sageli juba olemasoleva usu kinnituse, täiustumise või nähtavaks saamisena. Alates 12. sajandi Glossa ordinaria’st (keskaegse ladina läänekiriku kõige mõjukamast ja laialdasemalt kasutatud piiblikommentaarist) leidub aga ka seletusi, kus tegudest õigeksmõistmist mõistetakse juba saadud õiguse suurenemisena.[29] Igatahes välistab Paulus teod õigeksmõistmise alusena ning Jaakobus välistab surnud usutunnistuse pidamise päästvaks usuks, kuivõrd usu tunnistamine ei võrdu tingimata tunnistatud usu omamisega. Juba 2. sajandi keskel väljendas Justinus Märter (u 100–165) sama eristust väga selgelt, kirjutades, et neid, kes ei ela Kristuse õpetuse järgi, kuigi nad võivad küll huultega Kristuse õpetust tunnistada, ei saa pidada kristlasteks.[30] Pühakiri ei tunne elavat, õigeksmõistvat usku, mis võiks jääda teadlikult ja püsivalt viljatuks. Jaakobus nimetab tegudeta usku surnuks; Johannes ütleb, et armastus venna vastu näitab surmast ellu jõudmist, ning Kristus õpetab, et puud tuntakse selle viljast (Mt 7:16–20; Jk 2:14–26; 1Jh 3:14–18). Taaskord tuleb selguse jaoks korrata, et kristlane ei muutu selles elus patutuks. Täielik patutus kuulub alles tulevasse ellu. Usklikus jätkub võitlus liha ja Vaimu vahel ning ka tema parimad teod on määrdunud riide sarnased, olles puudutatud nõtrusest ja patust (Js 64:5; Rm 7:14–25; Gl 5:17; 1Jh 1:8–2:2). Pühitsuses käimine tähendab, et kristlane ei sõlmi patuga rahu: ta tunnistab oma patud, pöördub tagasi Kristuse andeksandmise juurde, tahab Püha Vaimu läbi ihu teod suretada ja soovib elada Jumala tahte järgi (Rm 8:13; Kl 3:5–17). Uue inimesena ei tee kristlane seda sunnist, vaid vabast ja tänulikust südamest. Niisiis ei ole kristlase tunnus patuga rahu tegemine, leppimine ega patus elamine, vaid meeleparandus ja võitlus patu vastu.

Seetõttu tuleb ka eristada nõrka kristlast inimesest, kes tahab teadlikult patu orjusesse jääda. Nõrk kristlane võib küll korduvalt komistada, kuid ta ei nimeta pattu õiguseks ega hülga meeleparandust ja Kristuse armu. Surnud usk seevastu tunnistab Kristust üksnes huultega, tahab armu ilma meeleparanduseta ja jätkata patu orjuses, eitades seeläbi Kristust oma eluviisiga (Mt 7:21–23; Tt 1:16; 1Jh 2:3–6). Head teod ei tee inimest Jumala ees õigeks. Õigeks mõistetud inimene teeb head, sest Püha Vaim on talle andnud uue elu. Ta ei püüa tegudega Kristuse armu ära teenida, vaid teenib ligimest tänust ja rõõmust armu pärast, mille ta on juba saanud (Rm 12:1; 2Kr 5:14–15; Jh 14:15). Jumal teeb kõigepealt puu heaks ja siis kannab puu head vilja (Mt 7:17–18; 12:33).

Kristlase ainus lootus ja kindlus on Kristus

Õpetus õigeksmõistmisest ei ole koostatud üksnes teoloogiliste mõistete korrastamiseks ega ole reserveeritud kiriku eliidile. See on antud iga kristlase südametunnistuse lohutamiseks. Inimene, kes vaatab päästekindluse saamiseks iseendasse, leiab alati põhjuse kahelda ja meelt heita. Meie kahetsus ei ole täiesti puhas, usk võib kõikuda, armastus olla puudulik ja kuulekus ebatäiuslik. Kui päästekindlus sõltuks inimese sisemisest seisundist või pühitsuse tasemest, ei oleks kindlus võimalik.

Konkordiavormel ütleb seepärast, et usklikud ei tohi oma õiguses ja hingeõndsuses kahelda nende nõtruste ja puuduste tõttu, mis hauani külge jäävad. Nad peavad rõõmusõnumi lubaduse põhjal olema veendunud, et neil on Kristuse pärast armuline Jumal.[31] Sama kindlust väljendab Paulus, kui ta kirjutab, et Jumal, kes alustas kristlastes head tööd, viib selle lõpule (Fl 1:6). Markus Bockmuehl, kommenteerides Pauluse kirja filiplastele, tegi tabava osutuse: Pauluse kindlus ei rajane kristlaste kristlikkusel, vaid sellel, et Jumal on Jumal – täiesti usaldusväärne ja suuteline viima lõpule töö, mille ta on alustanud.[32] Kristlase ainus lootus ja kindlus on Kristus. Mitte sellepärast, et Kristus võib-olla päästab, vaid sellepärast, et Kristus on tema pääste täielikult saavutanud ja annab oma hüved enda omadele. Jumala tõotus ei ütle: «Kui sa oled piisavalt tubli ja sinu usk küllalt suureks kasvab, võib Kristus saada sinu omaks.» Jumal tõotab, et igaüks, kes usub Pojasse, saab pattude andeksandmise ja igavese elu (Jh 3:16; Ap 10:43; 1Jh 5:11–13).

Usk võib olla nõrk, kuid Kristus, kelle usk vastu võtab, on piiritult tugev. Lõppvaates ei põhine päästekindlus sellel, kui tugevasti meie Kristusest kinni hoiame, vaid kui tugevasti Kristus meist kinni hoiab. Hea Karjane tunneb oma lambaid ja annab neile igavese elu. Johannes rõhutab nende hoidmise kindlust kreeka keeles kõige jõulisema eitusega, et oleks selge, et lambad ei hukku mitte mingil juhul, ei iialgi.[33] Keegi ei ole võimeline kiskuma ühtainsatki lammast ära, kuna neist hoiavad kinni nii Isa kui Poeg (Jh 10:27–30). Seepärast sai apostel öelda täie kindlusega, et kuna me oleme usust õigeks saanud, on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi (Rm 5:1). Neile, kes on Kristuses Jeesuses, ei ole enam hukkamõistu, ning mitte miski ei saa neid lahutada Jumala armastusest Kristuses Jeesuses (Rm 8:1, 31–39).

Niisiis ei astu kristlane Isa palge ette oma vooruste, teenete ega vaimuliku edenemisega. Ta leitakse Kristuse seest, mitte enda tegudest tuleneva õigusega, vaid Jumalalt usu kaudu kingitud õiguses. Meie usk võib küll kõikuda, kuid Kristus ei kõigu eal.

Jumal teeb õigeks jumalakartmatu

Luterliku soterioloogia ehk lunastusõpetuse võib kokku võtta kolme punktiga.

1) Inimene on patu tõttu Jumala püha palge ees võlgnik, süüdlane, vaimulikult surnud ega suuda ennast Jumalaga lepitada. Jumala Poeg sai inimeseks, täitis meie eest kogu õiguse, kandis meie patud ja meie karistuse, valas meie eest oma vere ning äratati surnuist meie õigeksmõistmiseks.

2) Jumal annab patusele Kristuse pärast tasuta andeks, arvestab talle Kristuse õiguse ja võtab ta oma lapseks. See and võetakse vastu üksnes usu kaudu. Ka usk ja uuestisünd on Jumala töö, mida Püha Vaim teeb Sõna ja sakramentide kaudu. Õigeksmõistetud inimest hakkab Püha Vaim uuendama, nii et elav usk kannab armastuses ja kuulekuses rohkesti vilja.

3) Evangeelium ei ole õpetus sellest, mida inimene peab tegema, et Jumal viimaks tema vastu armuliseks muutuks. Evangeelium on rõõmusõnum sellest, mida Jumal on Kristuses juba teinud ja mida ta oma tõotuses usklikule kingib: pattude andeksandmise, Kristuse õiguse, rahu Jumalaga, lapseõiguse ja igavese elu.

Patune ei päästa ennast. Kristus on tema eest kõik teinud ning Jumal mõistab jumalakartmatu õigeks armust, Kristuse pärast, usu kaudu. Nõnda jääb kogu au Jumalale ja kogu lohutus patusele. Soli Deo gloria.

[1] Konkordiavormel, kokkuvõte, «Kokkuvõte, reegel ja juhtnöör», 1–8. Vt eriti 7–8: Pühakiri on ainus kohtunik, reegel ja juhtnöör; teised usutunnistused ja kiriklikud kirjutised on tunnistused ja seletused selle kohta, kuidas Pühakirja on vaidlusalustes artiklites mõistetud.

[2] Augsburgi usutunnistus (CA) IV, 1–3.

[3] Augsburgi usutunnistuse apoloogia (Ap) IV, 2–3; Konkordiavormel, põhjalik seletus (FC SD) III, 6–8.

[4] CA II, 1–3.

[5] Konkordiavormel, kokkuvõte (FC Ep) I, 3; Konkordiavormel, põhjalik seletus (FC SD) I, 8–14.

[6] CA XVIII, 1–5; FC Ep II, 2–4; FC SD II, 7–26, 48–56.

[7] FC Ep III, 1–2; FC SD III, 9, 14–16, 55–58. Eriti FC SD III, 15: Kristuse kuulekus hõlmab nii tema kannatamist ja surma kui ka kogu tema elu Seaduse all.

[8] FC Ep III, 2, 5; FC SD III, 9, 17.

[9] FC SD III, 28–35. Vt eriti 30–32 ja 35.

[10] FC Ep III, 2; FC SD III, 9, 14–16.

[11] Martin Luther, «Two Kinds of Righteousness» [eesti keeles «Kahesugusest õigusest»], Luther’s Works, vol. 31, Career of the Reformer I, ed. Harold J. Grimm (Philadelphia: Muhlenberg Press, 1957), 297–299.

[12] FC Ep III, 2, 7; FC SD III, 30, 36–39.

[13] Schmalkaldeni artiklid (SA) II, I, 1–5.

[14] FC Ep III, 3–4; FC SD III, 10–13, 31, 38.

[15] Ap IV, 43–60.

[16] CA V, 1–4; FC Ep II, 4; FC SD II, 48–56.

[17] FC SD III, 10–11, 16; Schmalkaldeni artiklid (SA) III, IV, 1; VIII, 3–10.

[18] Augsburgi usutunnistus (CA) VI, 1–2; Konkordiavormel, kokkuvõte (FC Ep) III, 8; IV, 1–2; Konkordiavormel, põhjalik seletus (FC SD) III, 27, 36–41. Vt eriti FC SD III, 40–41.

[19] Augsburgi usutunnistuse apoloogia IV, 244–253; Konkordiavormel, põhjalik seletus III, 42–43.

[20] 1. Clemensi kiri 32.4–33.1; David J. Downs, «Justification, Good Works, and Creation in Clement of Rome’s Appropriation of Romans 5–6», New Testament Studies 59/3 (2013), 415–432. Downs näitab, et Clemensi õigeksmõistmise tunnistusele järgneb kohe üleskutse õigeksmõistetute uuele elule.

[21] Origenes, Commentarii in Epistulam ad Romanos 4.1.6, 4.1.18; inglise keeles Commentary on the Epistle to the Romans, Books 1–5, tlk Thomas P. Scheck, The Fathers of the Church 103 (Washington, DC: The Catholic University of America Press, 2001).

[22] Kyrillos Jeruusalemmast, Catecheses ad illuminandos 5.5; ingliskeelne katkend teoses Gerald Bray, toim., James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, Ancient Christian Commentary on Scripture, New Testament XI (Downers Grove, IL: InterVarsity Press, 2000), 92.

[23] Didymos Pimedale omistatud ladina keeles säilinud seletus Jk 2:26 kohta. Ingliskeelne katkend teoses Bray, James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, 93. Kommentaar õpetab, et tegusid ei saa seada usust ettepoole, sest pääste on armust usu kaudu. Päästev usk hakkab seejärel tegudes elama.

[24] Johannes Kuldsuu, In Genesim 2.14. Ingliskeelne katkend teoses Bray, James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, 94.

[25] Augustinus, De diversis quaestionibus octoginta tribus 76.1–2, kriitiline tekst: CCSL 44A, 218–221; Augustinus, Eighty-Three Different Questions, tlk David L. Mosher, The Fathers of the Church 70 (Washington, DC: Catholic University of America Press, 1982), 194–196. Augustinus ütleb, et Paulus välistab usule eelnevad teened, Jaakobus aga nõuab õigeksmõistetud usule järgnevaid tegusid.

[26] Kyrillos Aleksandriast, katkend Jk 2:21 kohta kreekakeelses katenas; Epistulae 55.2. Ingliskeelsed katkendid teoses Bray, James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, 89, 91.

[27] Commentarius in Epistulas Catholicas Scotti Anonymi, Jk 2:20, 22–23, teoses Scriptores Hiberniae Minores I, CCSL 108B, 14; Tractatus Hilarii in Septem Epistolas Catholicas, Jk 2:17, 21, 24, CCSL 108B, 65, 68. Anonüümne kommentaar eristab usu kaudu saadud pattude andeksandmist usule järgnevatest tegudest, mis usku kinnitavad ja täiustavad; Hilariuse nime all säilinud kommentaar nimetab tegu usu hingeks ning kirjeldab usku tegudega koos toimivana.

[28] Beda Auväärne, In epistulam Iacobi expositio, Jk 2:14–24; inglise keeles Commentary on the Seven Catholic Epistles, tlk David Hurst, Cistercian Studies Series 82 (Kalamazoo, MI: Cistercian Publications, 1985), 28–33; kriitiline tekst CCSL 121. Beda toetub Jk 2:20–21 seletamisel otseselt Augustinuse 76. küsimusele.

[29] Christopher R. Mooney, «A Puzzling Silence: James 2:24 before the Reformation», The Journal of Theological Studies 71/2 (2020), 657–702. Järeldus ei ole, et selline kasutus täielikult puudus, vaid et see oli haruldane ega kujunenud enne reformatsiooni valitsevaks seletuseks.

[30] Justinus Märter, Apologia I 16; First Apology 16, ANF 1:168. Justinus tugines muuhulgas Jeesuse sõnadele: «Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki» (Mt 7:21).

[31] FC Ep III, 6; FC SD III, 30–32.

[32] Markus Bockmuehl, The Epistle to the Philippians, Black’s New Testament Commentary 11 (Peabody, MA: Hendrickson, 1998), 62: «In all this, Paul’s confidence is not in the Christianity of the Christians but in the God-ness of God, who is supremely trustworthy, able, and committed to finish the work he has begun.»

[33] Nestle-Aland, Novum Testamentum Graece, 28. rev. Aufl., toim. Barbara Aland jt (Stuttgart: Deutsche Bibelgesellschaft, 2012), Jh 10:28: οὐ μὴ ἀπόλωνται εἰς τὸν αἰῶνα. Daniel B. Wallace, Greek Grammar Beyond the Basics (Grand Rapids: Zondervan, 1996), 468–469.