Käesolev töö analüüsib surmajärgse tasu ja karistuse (paradiis vs. põrgu) teoloogilisi ning moraalipsühholoogilisi mehhanisme. Fookuses on «hingede kaalumise» kontseptsioon, mida vaadeldakse Uue Testamendi võtmetegelaste – Juudas Iskarioti, apostel Peetruse ja apostel Pauluse – käitumismustrite ning sisemise kahetsuse kaudu.

Igaviku perspektiiv ja hingede kaalumine

Surm on inimkonna ainus paratamatus, kuid see, mis ootab meid pärast viimast hingetõmmet, jääb meie suurimaks saladuseks. Läbi sajandite on see küsimus toitnud religioosseid ilmutusi, filosoofilisi argumente ja kunstilisi visioone. Ka kaasaegsed draamad ja kirjandusteosed pöörduvad ikka ja jälle tagasi teema juurde, mis riivab iga inimhinge sügavamat närvi: kas meie maapealsetele tegudele järgneb igavene rahu või häving? Kas me läheme pärast surma paradiisi või põrgusse?

Sageli kaldume arvama, et lõplik viimne kohtupäev on steriilne arvepidamine, kus head ja halvad teod asetatakse kaalukausile. Piibli sügavamad narratiivid viitavad aga millelegi palju tähendusrikkamale. Otsustavaks ei saa mitte eksimuste puudumine, vaid see, kuidas me oma eksimustele reageerime. Läbi selle prisma avaneb meile üllatav tõde selle kohta, mida «hingede kaalumine» tegelikult tähendab.

Inimhinge pääsemine ehk lunastus ei sõltu pelgalt dogmaatilisest usutunnistusest või eksimatuse teesklemisest, vaid moraalsest transformatsioonist ja empaatiast. Hingede kaalumisel ehk viimsel kohtupäeval saab otsustavaks see, kas inimene suudab oma südame moraalsest raskusest vabastada. See lunastus eeldab teatud olulisi tingimusi:

1.Sisehäälte, taipamiste ja moraalsete ilmutuste kasutamist teiste inimeste aitamiseks, mitte isiklikuks kasuks.

2.Siirast patukahetsust, andestamist ja eneseohverdust – valmisolekut seada teiste heaolu kõrgemale enda egoistlikust ellujäämisest.

Kui inimene jääb aga vaevlema lahendamata südametunnistuse piinadesse ning valib pimeduse ja meeleheite, ootab teda ees hukkamõist ja lõplik häving.

Kristliku teoloogia paralleelid: Juudas, Peetrus ja Paulus

Kui vaadelda inimese meeleparanduse ja hukkamõistu teekonda läbi kristliku teoloogia ja Uue Testamendi põhikujude – Juudas Iskarioti, Peetruse ja Pauluse –, avaneb väga selge paralleel. Kõiki kolme piiblitegelast ühendab see, et nad eksisid. Kuid nende saatus kohtupäeval oli erinev sõltuvalt sellest, kuidas nad reageerisid oma vigadele ja kas nad suutsid oma südame moraalsest koormast vabastada.

Juudas Iskariot. Piiblis reetis Juudas Jeesuse ning selle asemel, et otsida tõelist kahetsust ja andestust, viis tema süütunne ja murenenud meel ta enesekaotuseni ning igavese hukkamõistuni.

Apostel Peetrus. Peetrus oli Jeesusele lojaalne, kuid nõrkuse- ja hirmuhetkel salgas ta oma õpetaja kolm korda maha. Sellest hoolimata tundis ta siirast südametunnistuse piina, palus andeks, tõusis uuesti ning sai kiriku alussambaks.

Apostel Paulus (algselt Saulus). Paulus oli algkristlaste veendunud tagakiusaja. Pärast ilmutust Damaskuse teel tegi ta läbi täieliku meelemuutuse (metanoia), kahetses oma tegusid ning pühendas kogu ülejäänud elu teiste päästmisele.

Südametunnistuse piin versus meeleparandus (metanoia)

Südametunnistuse piin (süü tundmine) on iseenesest positiivne esimene samm. Küsimus on selles, mis sellele järgneb: kas meeleparandus ja andestuse otsimine või meeleheide ja enesehäving.

Miks Juudase teekonda peetakse hukkamõistetuks ehk põrgusse viinuks? Südametunnistus ütles Juudasele, et ta tegi midagi kohutavat. Selle asemel, et pöörduda Jumala poole andestuse saamiseks, vajus ta täielikku meeleheitesse. Üks suuremaid eksimusi teoloogias on arvamus, et patt on suurem kui Jumala arm ja võime andestada. Jumala ees oleme me kõik võrdsed, kuid Juudas ei uskunud, et teda saab veel päästa. Sellest järeldub, et süütunne ja südametunnistuse piin ei ole veel sama mis meeleparandus (metanoia – meele muutus). Juudas valis oma süükoormast põgenemise viisiks enesetapu. Kristlikus traditsioonis võttis ta sellega endalt viimase võimaluse siiralt kahetseda ja armu saada.

Ülekantud tähenduses oli lõplikul kaalumisel Juudase südame kaal liiga raske ning tema hinge ootas igavene häving. Südametunnistuse piin on samas ka märguanne, et süda pole veel täielikult kivistunud. Põrgusse või hävingusse ei vii mitte süü tundmine, vaid suutmatus endale ja teistele andestada ning andestust otsida. Kui inimene tunneb süüd, aga valib pimeduse ja enesehävituse, jääb tema süda raskeks ja ta hukkub. Kui ta aga kasutab süütunnet selleks, et teha heakskiitvaid tegusid ja andestada, saab tema süda kergeks ja ta pääseb (Peetruse-tüüpi arhetüübid).

Peetrus reetis samuti Jeesuse nagu Juudas. Erinevus Juudasega on aga selles, et Peetrus ei kaotanud lootust. Ta võttis süü omaks, otsis lepitust, võttis andestuse vastu ja alustas uut elu.

Paulus (algse nimega Saulus) oli kristlaste veendunud tagakiusaja. Ta osales kristliku märtri kividega surnukspillutamises ja otsis kristlasi taga, et neid vanglasse heita. Niipea kui Paulus sai ilmutuse ja mõistis oma eksimuse suurust, muutis ta oma elu päevapealt 180 kraadi – ta võttis vastu andestuse ning pühendas kogu ülejäänud elu kristluse levitamisele.

Kristliku teoloogia ja pärimuse kohaselt läksid nii Peetrus kui ka Paulus paradiisi (taevariiki). Nende lugu on kristluse üks alustalasid, mis sümboliseerib armu ja lunastust – seda, et ükski varasem patt ei sulge taeva uksi, kui sellele järgneb siiras meeleparandus ja elumuutus. Nii peitubki põhimõtteline erinevus Peetruse, Pauluse ja Juudase saatuse vahel.

Piibellikud arhetüübid tänapäevases ühiskondlikus ja õiguslikus kontekstis

Mis saaks nendest järeldustest ja vaadetest siis, kui me tooksime Juudase, Peetruse ja Pauluse teod ümber tänapäevasesse konteksti?

Uue Testamendi kohaselt andis Juudas Iskariot Jeesuse asukoha välja ülempreestritele, kirjatundjatele ja templivardjatele. Kui tõlkida need rollid tänapäeva ühiskondlikku keelde, töötas see süsteem teatud mõttes nagu kohalik omavalitsus, politsei ja kohtuvõim.

Ülempreestreid tollases võimustruktuuris saaks võrrelda tänapäevaselt parlamendi, valitsuse ja ülemkohtuga.

Templivardjad ehk templivalve ohvitserid oleks tänapäevases mõistes politsei ja eriteenistus.

Kirjatundjaid ehk seadusetundjaid saaks tänapäevases kontekstis nimetada prokuratuuriks, eesotsas juristide ja õiguskaitsjatega.

Jeesuse kinnivõtmine oleks täna toiminud nii: prokurörid (kirjatundjad) ja kohalik valitsus (ülempreestrid) annavad välja vahistamiskäsu ning saadavad politsei/korrakaitse (templivalve) koos vihjeandjaga (Juudas) kahtlusalust kinni võtma. Aga mis saab siis, kui vihjeandja hakkab seda hiljem sügavalt kahetsema? Siis võibki korduda Juudase arhetüüp oma täielikus psühholoogilises ja sotsiaalses teravuses. Vihjeandjal võib tekkida segadus, kumb on eetilisem: kas süsteemi aitamine või lähedase inimese reetmine? Juudas ei pruukinud algselt pidada ennast pahatahtlikuks reeturiks. Mitme teoloogilise tõlgenduse kohaselt lootis ta, et Jeesuse arreteerimine sunnib Jeesust oma jumalikku võimu näitama. Juudas tegi koostööd ametliku võimuga (ülempreestritega), pidades seda äkki vajalikuks sammuks.

Tänapäeval võib inimene teavitada võimukandjaid oma sõbrast, pereliikmest, tööandjast või õpetajast uskumuses, et ta teeb õiget asja või et süsteem lahendab olukorra õiglaselt. Kui Juudas mõistis, et Jeesus mõistetakse surma, läks ta ülempreestrite juurde tagasi, viskas 30 hõberaha põrandale ja ütles: «Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.» Võimukandjate vastus oli aga külm ja osavõtmatu: «Mis see meie asi on? Vaata ise!» (Mt 27:4).

See illustreerib ametiisikute ja riigiaparaadi impersonaalset olemust. Tänapäeval on sellises olukorras vihjeandjale kõige kriitilisem küsimus see, kuidas ta oma kahetsusega pärast toime tuleb. Siin tulevadki mängu varasemalt käsitletud teoloogilised teed.

Juudase muster – meeleheide ja enesehävitus. Inimene mõistab oma teo raskust, langeb sügavasse enesesüüdistusse ning leiab, et tema tegu on andestamatu. Ta ei usalda enam ühtegi suhet ega süsteemi, eraldub ühiskonnast, hävitab oma sotsiaalse elu ja äärmuslikul juhul lõpetab oma elu enesetapuga.

Peetruse ja Pauluse muster – lunastus ja heastamine. Inimene tunnistab oma viga, kuid ei lange halvatuse seisundisse. Ta üritab oma teo tagajärgi avalikult heastada.

Juudase lugu on kaasaegses ühiskonnas hoiatus sellest, mis juhtub, kui inimene usaldab pimesi institutsionaalset võimu rohkem kui inimlikku lojaliteeti ja armastust. Kui inimene teavitab tänapäeval politseid ja pärast kahetseb, saab tema edasise saatuse määrajaks see, kas ta jääb Juudase kombel üksinda oma süütundega pimedusse või leiab endas julgust oma teo tagajärgedele näkku vaadata ja võimaluste piires heastamist otsida.

Kaasaegne kohtusaal ja moraalne paradoks

Kui aga tuua Peetruse ja Pauluse minevik jällegi tänapäeva kohtusaali või avaliku arvamuse ette, näeksid süüdistused hoopis nendele meestele välja palju karmimad kui Juudasele.

Paulus (Saulus) kui «inimõiguste rikkuja ja vihakuritegude korraldaja»: Paulus ei teinud algselt «lihtsalt pattu», vaid osales ideoloogilises puhastustöös – inimeste tagaotsimises, vangistamises ja hukkamises üksnes nende veendumuste pärast. Tänapäeval liigituks see vihakuriteoks, usuliseks fanaatilisuseks või politseiriigi terroriks. Kas inimene, kes on saatnud korda massilisi inimsusevastaseid tegusid, saab «ühe ilmutuse» tõttu puhaste paberitega taevariiki? Kuidas tunnevad end tema ohvrid ja nende pered?

Peetrus kui seljakeeraja ja reetur kriisihetkede – Peetrus jättis oma kõige lähedasema sõbra ja õpetaja surmahädas maha, et päästa omaenda nahka. Tänapäeva kontekstis nähtaks seda kui tõsist usalduse murdmist ja päästja-kompleksi purunemist nartsissistliku enesesäilitamise nimel.

Kristliku sõnumi tuum seisneb aga selles, et murda inimliku kättemaksu ja karistuse ahel. Kristlus väidab, et ükski inimene pole nii raiskuläinud, et teda ei saaks muuta, ning et sügavaimastki august (nagu tagakiusamine või reetmine) on võimalik siira kahetsuse kaudu välja tulla.

Pääsemise psühholoogiline ja teoloogiline valem

Siit aga jääb üles rippuma küsimus: kes meist siis ikkagi pääseb paradiisi?

Kui vaadata asja pealiskaudselt, võiks tunduda, et nartsissistil on taevasse lihtsam pääseda – tal puudub südametunnistuse piin, ta suudab endale kõike vabandada valu tundmata. Tema süda võib olla lõplikul kaalumisel palju kergem kui sulg. Empaat aga võtab kogu maailma süü enda kanda ja võib langeda meeleheitlikku enesesüüdistusse, mis omakorda võib tema südame teha palju raskemaks, viies teda hoopis hukkamõistuni.

Selle paradoksi lahendus peitub aga tõelises teoloogilises meeleparanduses. Lunastus ei ole süütunde ignoreerimine (nartsissism) ega selle all murdumine (meeleheide), vaid süü tunnistamine ja selle ületamine läbi aktiivse armastusedistsipliini, andestuse ning teiste teenimise.

Raul Tõkke on Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse magistrant