Head kuulajad, ma pean alustama oma loengut reservatsiooniga. Ma ei ole kunstiajaloolane, vaid teoloog ning kirikuajaloolane, mistõttu on mul täna võimalik teiega jagada üksnes pisut omaenda erialaseid teadmisi. Kasutasin oma ettekande alusena peamiselt kunstiajaloolaste Helen Bome, Kersti Markuse[1] ja Kristel Markuse[2] uurimusi, samuti Kaur Alttoa kirjatöid, ja eeskätt nendele autoritele kuulub minu tänu ja lugupidamine. Nii et ma ei pretendeeri mitte kuidagi järgneva käsitluse ainuautorsusele, vaid olen pigem koguja ja vahendaja rollis.

Aed ja Linn

Aga läheme nüüd teema juurde, mille olen sõnastanud järgmiselt: «Pühakoda kui paradiisiaed». Püüan oma mõtteid sünkroniseerida käimasoleva õigeusu festivaliga, mille teemaks on «Loodus kui pühakoda» ja mille raames ka see loeng toimub. Niisiis, Pühakirja järgi on inimsoo algus seotud paradiisiaiaga:

«Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda…» (1Ms 2:8–10).

Johannese ilmutuses – Piibli viimases teoses – laskub aegade lõpus uueks loodud maale uus, taevane Jeruusalemm. Nagu öeldakse Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes: «Ja ma nägin Püha Linna, uut Jeruusalemma taevast Jumala juurest alla tulevat – nagu mõrsjat, kes on end oma peigmehe jaoks ehtinud.»[3] Ilmutusraamatu 21. ja 22. peatükk on pühendatud taevase Jeruusalemma ja selle hiilguse kirjeldamisele. Seal pole kujutatud üksnes linnalist keskkonda (mille kallal, nagu mulle meelde on jäänud, pahandas kadunud Jaan Kaplinski, keda häiris Piibli urbanistlik ettekujutus taevariigist) – seal on sarnaselt paradiisiaiale ka jõgi ja tervendav elupuu: «Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda – igal kuul – ning puu lehed annavad rahvastele tervist» (Ilm 22:2).

Niisiis osutab kristlikus mõtlemises igavesele jumalariigile nii paradiisiaia kui püha linna kujund. See kajastub liigutavalt traditsioonilise leinamissa antifoonis «In paradisum» ehk «Paradiisi», mida laulab koor lahkunu kirikust väljakandmisel:

«In paradisum deducant te angeli; in tuo adventu suscipiant te martyres, et perducant te in civitatem sanctam Jerusalem. Chorus angelorum te suscipiat, et cum Lazaro quondam paupere æternam habeas requiem.»

(Vabas tõlkes: «Paradiisi inglid sind juhtigu; märtrid tervitagu sind su saabumisel ja viigu sind pühasse Jeruusalemma linna. Inglite koor võtku sind vastu ja olgu sul igavene rahu koos Laatsarusega, kes oli kord vaene.»)

Need mõlemad kujundid, Jumala aed ja püha linn, kanti üle kirikuhoonele, Jumala templile. Keskajal esindas ja kujutas maine, inimkätega ehitatud jumalakoda taevast kuningriiki, pakkudes usklikele aimdust tõotatud paradiisist. Selle idee teenistusse rakendati kiriklik kunst. Juba 12. sajandil iseloomustas saksa munk Theophilus Presbyter kirikut kui taevalikku paradiisi, kus õitsevad lilled ja kasvavad lopsakad lehed. Selline paradiisiaia kontseptsioon võis anda edasi nii ideed Eedeni aiast kui maapealsest paradiisist kui ka taevasest Jeruusalemmast.[4]

13. sajandil need kaks kujutelma, ruraalne ja urbaanne (Aed ja Linn), ühendati Maarja austamisega. «Kirikuisad ja keskaegsed poeedid võrdlesid Maarjat, Neitsite Neitsit, Linnaga, milles on Suletud Aed, kus kasvavad puud, taimed ja lilled. Selles taevases rohuaias on heateod puude viljad ja vagad mõtted ravimtaimede vägi, ning voorused kui lõhnavad lilled,» kirjutavad Helen Bome ja Kersti Markus.[5]

Jumalakojad Karjas ja Pöides

Saaremaal on kaks keskaegset kirikut, kus leidub ohtrasti raiddekoori. Need on Karja ja Pöide kirik. Neist kahest pühakojast on vanem Pöide, mis romaani kirikuna eksisteeris juba enne 13. sajandi keskpaika. Näeme selle ehitise jälgi tänase kiriku müürides. Ent millalgi 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses teostati suurem ümberehitus ning «objektil» töötasid samad meistrid, kes olid tegevad ka Karja ehitusel. Kaur Alttoa hinnangul viitab nii Pöide kiriku kapiteelide kui ka päiskivi taimdekoor «eksimatult samale meistrile, kes on raiunud analoogset dekoori Karja kirikus ja Tallinna toomkiriku koorilõpmiku päiskivi».[6]

Jätkates Kaur Alttoa osundamist: «Karja kiriku lehtdekoor kuulub stiililiselt ajajärku, mida Saksa gootikas esindab Naumburgi toomkirik. Küll on siin töötanud meistrite päritolu üheselt selgitamata. Ainsa kindla pidepunktina on selge, et toosama naturalistliku taimdekoori looja on raiunud ka Gotlandil Boge kiriku ühe portaali. Suure tõenäosusega on oletatud, et Karja kirik on ehitatud 13. sajandi lõpukümnendeil, ent pole välistatud ka järgmise sajandi algus. Karjas tegutsenud meistrid on olnud tegevad ka romaanipärase Pöide kiriku rekonstrueerimisel.»[7]

Seega tuleb Karja kiriku ehitusaeg ja Pöide ümberehitus dateerida samasse ajajärku. Kui muutub ühe kiriku dateering, mõjutab see ka teist – Karja kirik ja Pöide kiriku ümberehitus liiguvad ajaskaalal üheskoos edasi-tagasi, vastavalt dateeringu muutumisele. Viimase saja aasta jooksul on dateeringud liikunud ajaraamis 1280–1350, s.t umbes seitsekümne aasta pikkuses vahemikus.

Mõlemad kirikud on teadaolevalt pühendatud naispühakule – Karja kirik Aleksandria Katariinale ja Pöide kirik Neitsi Maarjale. Karja kirik asus piiskopi maadel, Pöide kirik ordumaadel. Väärib tähelepanu, et nii Karjas kui Pöides on skulptuuridel kujutatud muistseid saarlasi. Kuna nii kaugest ajast ei ole meie käsutuses pildimaterjali selle kohta, kuidas saarlased või eestlased välja nägid, pakuvad mõlema kiriku skulpturaalsed figuurid meile hindamatut teavet. Võimalik, et Pöide «talupojaskulptuurid» kujutavad kohalikku ülikupaari, kes võis olla Pöide kihelkonnakiriku patrooniks või donaatoriks.

Mõlemale kirikule, Karjale ja Pöidele, on iseloomulik naturalistlik taimdekoor, mis algab juba sissepääsu juurest – portaalidel. Võrreldes Pöidega on Karja taimdekoor rikkalikum. Kaur Alttoa ütleb Karja kirikut silmas pidades, et «erinevate taimede lehti on siin peaaegu et terve botaanikaaia jagu».[8] Tõesti, tasub võtta aega ja otsida Karja kiriku raiddekoorilt üles kõik taimemotiivid.

Karjas saab paradiisi-ootus alguse algselt lõunaportaali kohal asunud bareljeefilt, kus on kujutatud Kolgata stseeni. Seal osutatakse koos Kristusega risti löödud kurjategijate erinevale saatusele – ühele tuleb järgi ingel, teisele kurat. «Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis,» ütles Kristus kahetsenud röövlile (Lk 25:43). «Kirikusse sisenedes saab selgeks, et lubadusest on kinni peetud: tõesti, paradiis ongi siinsamas, ja pühakute eestpalvel ja sakramendi kaudu sisenetakse õndsusse eelkõige Kristuse paremal käel, Maarja aias,» jutustavad Helen Bome ja Kersti Markus. «Kristlikku taevast kujutleti, toetudes kahele piiblikohale, kas naasmisena paradiisi ehk Eedeni aeda (1Ms 4), millest pärispatt oli inimkonna pagendanud, või tõusmisena Taevasesse Jeruusalemma (Ilm 21), maise püha linna ja maailma keskpunkti transtsendentsesse vastesse.»[9]

Karjas on võidukaare skulptuurigruppide kujunduse näol selgesti esindatud ka taevane Jeruusalemm – altariruumi astutakse otsekui läbi taevase Jeruusalemma värava. See meenutab, et maises pühakojas toimuv on teatud mõttes taevariigi eelmaitse ja eeltähendus. «Triumfikaar on sümboolne üleminek koguduseruumist vaimulike alale, sissepääs Eedeni aeda ja Taevasesse Jeruusalemma, kus toimub igavikuline liturgia,» selgitavad Bome ja Markus. «Katariina- ja Nikolause-gruppide kohal kõrguvad baldahhiinid mitte üksnes ei rõhuta pühakute auväärsust, vaid on Linna väravatornideks…»[10]

Millest kõneleb Karja ja Pöide taimdekoor?

Milliseid taimi armastati keskaegsetes kirikutes kujutada? Michael Camille’i sõnul on näiteks Reimsi katedraali kapiteelidel (1230. aastad) kokku loetud vähemalt kolmkümmend erinevat taimeliiki. «Toonased inimesed ei osanud neid liike küll bioloogiliselt klassifitseerida, kuid ometi tunti igaüks neist ära ja neil oli kohalikus keeles oma nimi. Küllap oli see üks valdkondi, kus talupojad suutsid kõige lihtsama vaevaga «kivi» lugeda,» jätkab ta.[11]

Millised taimed aga on esindatud Karjas ja Pöides? Esmalt kohtab mõlemas viinapuu lehti ja viinamarja­kobaraid. Viinapuu sümboliseerib Kristust ja osadust Temaga. Johannese evangeeliumis ütleb Kristus: «Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. … Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha» (Jh 15:1–2.5). Karjas võtab viinapuulehtede ja kobarate motiiv kirikulist vastu juba portaalidel, Pöides näeme seda mitmel pool altariruumis (koos viinamarjakobaraga koori loodenurgas).

Edasi – roos. Roosi peeti lilledest õilsaimaks, kristlikus kultuuris on ta Neitsi Maarja sümbol. Keskaegses Loreto litaanias on Neitsi Maarja üheks tiitliks rosa mystica (eestikeelses tõlkes «taevalik roos»).[12] Karjas võib näha roosiõit, Pöides on kivisse raiutud roosioksad, ja seda lausa kahes kohas – gooti stiilis põhjaportaalil ja koori kirdenurgas. Pole ka ime, sest Pöide kirik on pühendatud Maarjale. Roosiõis – ümbritsetuna viinapuulehtedest – vaatab vastu ka päiskivilt. See viib mõtted sellele, et Kristus ja Maarja, meie Lunastaja ja Tema ema, on mõlemad taevas ja kostavad maapealsete eest.

Maarjaga seostuvad veel põldvaher, ülivõimas ravimtaim puju ja kortsleht. Helen Bome ja Kersti Markus konstateerivad: «Kui jalakas välja arvata, valitseb Karja kiriku koori kivises taimdekooris Maarja-sümboolika ja ravimtaimede imettegev vägi.»[13]

Tähelepanelik pilk leiab Karja ja Pöide kirikust muidki taimi. Kristel Markus on neis tuvastanud järgmised lehed: viinapuu, põldvaher, tulikas, humal, puju, tamm, roos, ristik, kortsleht, kask, luuderohi. Ta osutab asjaolule, et uurijatel pole alati olnud lihtne erinevate taimede lehti täpselt määratleda. Näiteks Pöide kooriruumi edelanurga kapiteeli kahte lehte on peetud nii vahtrale kui ka viinapuule kuuluvaks, ent Kristel Markuse hinnangul on tegemist hoopis humalalehega.[14] Niisamuti võib Karjas erinevate autorite poolt kas jalaka- või poopuuleheks peetud leht osutuda tegelikult pihlakaleheks – kas valge pihlaka või Eestis kasvava tuhkpihlaka leheks, mida võib samuti seostada Neitsi Maarjaga.[15]

«Viinapuu, puju, põldvaher, tamm, tulikas, ristik, humal ja luuderohi esinevad laialdaselt pea kõikides 13. sajandi Euroopa katedraalide taimdekoorides – seega on Karja ja Pöide taimdekooril väga otseseid seoseid Prantsuse gootikas 12. sajandil alanud naturalistlikuma taimdekoori suunaga,» kirjutab Kristel Markus. «Kõnekas on just põldvahtramotiivi kasutamine, kuigi harilik vaher oleks siinsele loodusele omasem. See annab tunnistust sellest, et siin töötanud meisterkond oli kursis Euroopa naturalistliku taimdekoori traditsiooniga ja sealsete levinumate liikidega ning lähtus eelkõige sellest. Siiski on Karjas ja Pöides töötanud meisterkond lisanud programmi ka taimi, mis Euroopa gootikale nii omased ei olnud, see-eest aga tuttavad siinsest loodusest – näiteks kaselehed ja tuhkpihlakalehed.»[16]

Ja maasikas! Ei saa unustada Karja triumfikaare kooripoolsetel eendtugedel leiduvaid maasika- ja sarapuulehti. Maasikas on Bome ja Markuse sõnutsi «pühakute eine ja esineb katedraaligootikas Paradiisiväraval, mis sobib suurepäraselt Karja triumfikaare ikonograafiasse». Sarapuud on 13.–14. sajandi jutlustes võrreldud Maarjaga.[17]

Kokkuvõtte asemel

On omaette küsimus, kui hästi tundis keskajal lihtinimene – iseäranis Vana-Liivimaal veel pikka aega noorkristlasteks või neofüütideks kutsutud maarahvas – kristliku sümboolika ja ikonograafia keelt. Kindlasti jäi ladinakeelne kõrgteoloogiline kirjavara tavainimesele kättesaamatuks. Samas oli tolleaegse inimese side loodusega palju vahetum ning taimi ja nende omadusi tunti paremini kui tänapäeval. Teatud loodusobjektide ees valitses püha aukartus. Kirikus sulas keskaegne teoloogiline maailmapilt ühte rahvapäraste uskumuste ja kujutlustega. Seepärast võis kirikuhoone olla talupoja jaoks mitmekordselt püha paik, mida pühitsesid nii ristiusu pühad müsteeriumid kui kiriku raiddekooris kujutatud väekad taimed, mis aitasid inimest tema raskes igapäevaelus. Tõnno Jonuks on oletanud, et ristiusu vastuvõtmisel võisid kohalikele paganatele atraktiivseks osutuda ka kristliku eshatoloogia (s.o viimsepäeva ja igaviku) kujutlused, «eriti kontseptsioon paradiisist».[18] Pöide ja eriti Karja kiriku raiddekoor just seda ohtralt pakubki.

Annan kokkuvõtteks sõna taas Kristel Markusele, kes tõdeb: «Kokkuvõtlikult on Pöide interjööri taimdekoor veidi tagasihoidlikum kui Karja kirikul, näiteks puuduvad täiesti triumfikaaretsooni skulptuurigrupid koos suurte lehemotiividega, see-eest on aga koori neljas nurgas pungkapiteelide asemel kujutatud lopsakaid viiehõlmiseid lehti ning kibuvitsaoksi. Kahes kirikus kujutatud liikide põhjal võib väita, et mõlema puhul on taimdekoori teinud sama meisterkond: sarnased on viinapuulehed, tammelehed, põldvahtralehed, pungkapiteelid, puju- ja tulikamotiivid, kase- ja luuderohulehed ning munajaid lehti, mis on sirelilehe-sarnased. Lisaks on kooriruumi «pöidlakesega» leheke nähtav ka Karja kiriku lõunaportaalil. Siiski on Pöides ka mõningaid uusi variatsioone, mis Karjas puuduvad – näiteks on Pöide kooriruumi edelanurgas näha motiivi, mida Karja kirikus üldsegi ei kohta. Tegemist võib olla mõne kristlikus sümboolikas ja 13. sajandi naturalistlikus taimdekooris levinud mitmehõlmise lehega – näiteks humalaga. Samuti on Pöides kahes kohas näha roosioksa, samal ajal kui Karja kiriku portaalil ja interjööris esines roos vaid õiena. Samas on Pöide kirik pühendatud Neitsi Maarjale, mis tõttu roosimotiivi domineerimine ei ole imekspandav.»[19]

Protestantlik sõnakeskne mõttelaad kaldub kirikuhoones nägema eeskätt kogudusesaali, kuhu tullakse jumalasõna kuulama ja mõnikord ka sakramentidest osa saama. Keskajal tähendas pühakoda hoopis enamat – see oli ennekõike Jumala tempel, kus talitati pühasid riitusi ning kus kunstilised ja arhitektuurilised detailid osutasid taevasele reaalsusele. Välise rituaali ja selle teenistusse rakendatud kunsti ülesanne ei olnud pakkuda niivõrd esteetilist naudingut, kuivõrd ülendada uskliku südant ja hinge Jumala poole. Seda taotlust on tabavalt kirjeldanud roomakatoliku preester Romano Guardini, kui ta ütleb rituaali kohta: «Liturgias ei vaata inimene mitte enda, vaid Jumala peale. Liturgias ei peaks inimene tegelema enesekasvatusega, vaid vaatlema Jumala hiilgust. Liturgia mõte seisneb selles, et hing seisab ja avab ennast Jumala ees, et ta elab Jumala elus, jumalike reaalsuste, tõdede, saladuste ja märkide pühas maailmas.»[20]

Nii Karja Katariina kui Pöide Maarja kirik on otsekui taevast Saaremaa kadakasele maastikule laskunud kivisse raiutud paradiisiaed ja uus Jeruusalemm, tunnistades tummalt – ja ometi nii kõnekalt! – kristlase maise rännaku sihtpunktist. Jätkuvalt on õhus kunagi Kaur Alttoa poolt esitatud küsimus Saaremaa keskaegsete kirikute kohta: «miks just siin, miks nii palju, miks nii uhkena?»[21]

Kuni me alles otsime nendele küsimustele vastuseid, saame lasta end haarata siirast aukartusest ja imetlusest. Sirje Helme sõnadega: «Peame olema tänulikud, et on säilinud midagi nii haruldast nagu Karja kirik oma kunstiteostega.»[22] Sama võib öelda ka Pöide Maarja kiriku kohta. Lõpetan aga tsitaadiga Psalmist 118 (Ps 117 Vulgata järgi), millega tervitan kõiki kirikulisi, palverändureid ja uudishimulikke külastajaid: «Benedictus qui venturus est in nomine Domini. Benediximus vobis de domo Domini.» ««Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» nii õnnistame teid Issanda kojast.»[23]

Ettekanne Pöide Maarja kirikus 1. augustil 2026

[1] Helen Bome, Kersti Markus. Karja kirik – kõige väiksem «katedraal». – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2005/4[14]. Tallinn, 2005, lk 9–46.

[2] Kristel Markus. Naturalistliku taimdekoori tähendusest Euroopa sakraalarhitektuuris 12.–13. sajandil ning selle mõjudest Eesti keskaja arhitektuuri plastikas. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo osakond, 2020. (Käsikiri.)

[3] Johannese ilmutus. Kreeka keelest tõlkinud Vello Salo ja Indrek Hirv. «Loomingu Raamatukogu» nr 21, 2010. Tallinn, SA Kultuurileht.

[4] Kristel Markus, lk 26.

[5] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36–37.

[6] Kaur Alttoa. Saaremaa keskaegne sakraalarhitektuur – Saaremaa 2. Ajalugu. Majandus. Kultuur. Tallinn: Koolibri, 2007,  lk 815.

[7] Kaur Alttoa. Kirikud, kabelid, kloostrid. Kirjutisi Eesti keskaegsest sakraalarhitektuurist. Tartu: Ilmamaa, 2022, lk 17.

[8] Kaur Alttoa. 101 pühakoda. Tallinn: Varrak, 2015, lk 162.

[9] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36.

[10] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36.

[11] Michael Camille. Gooti kunst. Keskaegse maailma nägemused ja ilmutused. Tallinn: Kunst, 2001, lk 134–135.

[12] Katoliku palveraamat. Teejuht katoliiklusse. Tallinn: Gallus, 2024, lk 221.

[13] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 38.

[14] Kristel Markus, lk 89.

[15] Kristel Markus, lk 62–64.

[16] Kristel Markus, lk 85.

[17] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 37.

[18] Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2022, lk 320.

[19] Kristel Markus, lk 80.

[20] Romano Guardini. Liturgia vaimust. Tallinn: Gallus, 2025, lk 85.

[21] Kaur Alttoa. Saaremaa kirikud. Tallinn: Kunst, 2003, lk 5.

[22] Sirje Helme. 101 Eesti kunstiteost. Tallinn: Varrak, 2017, lk 11.

[23] Psalmid. Tõlge: Vello Salo ja Indrek Hirv. Tallinn: Maarjamaa, 2009.