Inimene ei ela ilma autoriteedita. Alati ta usub millessegi või toetub millelegi. Küsimus pole selles, kas meile on miski autoriteet, vaid mis see on. Kui tegelikkust ei määra Jumala sõna, siis astub selle asemele miski muu. Tänapäeval on selleks sageli inimlik tunne.
Carl Trueman võtab modernse arusaama inimesest kokku oma raamatus «Kummaline uus maailm» (Strange New World): «Modernne minateadvus saavutab autentsuse, lähtudes oma välises käitumises oma sisemistest tunnetest.» Autentsus ei tähenda enam ustavust Jumalale või Tema ilmutusele, vaid ustavust oma kogemusele.
Kui tundest saab autoriteet, ei ole see enam isiklik asi, vaid laieneb moraalivaldkonda. Üha sagedamini arvatakse, et moraaliväited pole mitte tõesed või ebatõesed, vaid peegeldavad oma olemuselt tundeid. Kui keegi ütleb, et valetamine on väär, siis ei arvata, et ta osutab objektiivsele moraalsele tõsiasjale, vaid sellele, et inimesele ei meeldi varastamine.
Taolist arusaama nimetatakse emotivismiks. Kui moraal taandatakse psühholoogiaks, peetakse. moraalseid väiteid eelistuste, hoiakute ja tunnete väljenduseks, mis ei kirjelda mitte tegelikkust, vaid ütleja sisemaailma. Kui miski on hea, siis sellepärast, et ma pean seda õigeks. Halb tähendab, et see tekitab minus vastumeelsust.
Selle tulemusel muutuvad moraaliväitlused kiiresti isiklikuks. Kui keegi kaitseb traditsioonilist seksuaalmoraali, ei arvata teda lähtuvat mitte objektiivsetest tõsiasjadest, vaid väljendavat oma kartust ja viha. Teisitimõtleja mitte ei eksi, vaid on moraalselt kahtlustäratav. Arutelu ei käi enam tõe, vaid motiivide üle.
Filosoof Alasdair McIntyre on näidanud, et emotivistlik moraaliteooria päädib ringjäreldusega. Emotivistil on alati õigus, sest ta on eelnevalt hüljanud kõik süsteemi kritiseerimise mõistuslikud kriteeriumid. Kui moraal piirdub tunde väljendamisega, ei ole võimalik seda argumentidega vaidlustada. Iga kogemus õigustab iseennast. Igasugune kriitika sisaldab lihtsalt teistsuguseid tundeid. Sellega laguneb moraali vundament.
See saab ilmsiks ka avalikus mõttevahetuses. Kui nõrgeneb usk objektiivsesse moraalsesse tõesse, astub selle asemele ägestumine. Sotsiaalne meedia täitub kohkumisest ja ärritumisest. Arutelu ei taotle enam tõde, vaid õhutab tundeid. Küsimuse «mis on õige?» asendab küsimus «kes sai haiget?».
Sama loogika võib hiilida ka kristlusesse. Traditsioonilised kristlikud õpetused seatakse kahtluse alla, kuna need ei sobitu üksiku inimese kogemusega. Kogemusest saab mõõdupuu, millega otsustatakse Piibli üle. Sisemist kogemust kinnitav Piibli õpetus kiidetakse heaks ning vastupidi, kui see tekitab vastuolu, lükatakse see tagasi.
Kristliku usu hoiak on risti vastupidine. Jumala sõna ei kinnita kõiki meie tundeid. See teeb avalikuks meie patu, korrigeerib meie eksitusi ning kutsub meeleparandusele. Sellepärast on see vastand emotivistlikule kultuurile.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
