Rahvusvahelisel homo-, bi- ja transfoobia vastasel päeval, 17. mail 2026, avaldas EELK Risti kogudus oma kodulehel vikerkaarevärvilise südame sõnumiga «Sa oled siin kaitstud. Jumal armastab kõiki». Sõnumi sisu avab täpsemalt samal päeval koguduse Facebooki seinal avaldatud postitus, milles kinnitatakse, et «iga inimene on Jumala silmis väärtuslik ning tal on õigus elada turvaliselt ja hirmuta, olles see, kes ta on. Risti kogudusse ja Risti kirikusse jumalateenistustele on oodatud kõik inimesed sõltumata nende seksuaalsest või soolisest identiteedist. Vikerkaarelipp on märk sellest, et meil on ruumi erinevatele inimestele.»

Mitmed sõbrad-tuttavad ütlesid seepeale nördinult, et see on ju homopropaganda! Pöördusin koos ühe koguduse ilmikliikmega nii Risti koguduse kui piiskoppide kogu poole. Esimene võttis meie pöördumise teadmiseks, piiskoppide kogu nimel vastas peapiiskop Urmas Viilma, kes leidis, et käesoleval puhul ei ole piiskoppide sekkumine otstarbekas. Olen tema vastusega nõus. Samas puudutab tavapärasest erineva sümboolika ning moodsa aja lendlausete kasutamine kuulutustöös mitte ainult Risti kogudust, vaid kirikut laiemalt.

Risti koguduse õpetaja Annika Laats on juba varem pälvinud tähelepanu nn homoabielude toetamisega, mis vastandub kiriku õpetusele. See võib nii mõneski inimeses tekitada eelarvamuse, et midagi head ja õiget temalt ei kuulegi. Ometigi olen teist meelt just selle 17. mai sõnumi puhul, vähemalt enamuses. Lugegem uuesti:

• Sa oled siin kaitstud.
• Jumal armastab kõiki.
• Iga inimene on Jumala silmis väärtuslik.
• Igal inimesel on õigus elada turvaliselt ja hirmuta.
• Kogudusse ja jumalateenistusele on oodatud kõik inimesed sõltumata nende seksuaalsest või soolisest identiteedist.

Kui kusagil on mõni kogudus, kes ei ole valmis nendele lausetele alla kirjutama, kutsuksin selle koguduse juhte ja liikmeid tõsiselt peeglisse vaatama. Jah, ma mõistan, et sõnad seksuaalsest või soolisest identiteedist võivad olla häirivad, aga tuletagem meelde, et kümnes käsus on peale kuuenda veel tervelt üheksa jumalikku käsusõna. Käskudega peaksime mõõtma mitte ainult teisi, vaid ka iseennast. Hea on, et peale meie, patuste, on ka teised patused kogudusse ja jumalateenistusele oodatud. Issand ütleb: «Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.» (Mk 2:17) See tähendab: kui Kristus on arst ja patused on haiged, siis kirik on koht, kus Tema tõelise Arstina haigeid ravib. Kui haigele öeldakse, et arstiga kohtumiseks peab enne terveks saama, kui patusele öeldakse, et enne kirikusse tulemist «sea oma asjad korda», võetakse temalt lootus.

Paar väidet Risti koguduse sõnumis jäi eelnevalt nimetamata. Neist üks «[igaühel on õigus olla] see, kes ta on», on mitmeti tõlgendatav. Selle puhul tuleb vahet teha sellel, kes inimene on ning sellel, kelleks ta ennast peab. Teoloogilises tähenduses võime iga inimest – sõltuvalt sellest, kas ta on ristitud või mitte – pidada armu vajavaks või armu saanud patuseks. Lauset saab aga tõlgendada ka meie ajal levinud viisil, et inimene määratleb ennast ise mingi hoiaku või kalduvuse kaudu. Mõnikord võib taolise enesemääratluse aluseks olla mingi pahe, ning ärgem unustagem, et homoseksuaalne käitumine on vaid üks nendest ning suhteliselt vähe levinud. «Õigust» pahele kogudus tunnustada ei saa ega tohi. Isegi kui oleme sündinud patusena – «süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud» (Ps 51:7) – kutsutakse meid pühitsusele, sest «see on Jumala tahtmine: teie pühitsus» (1Ts 4:3, vt ka 1Pt 1:15–16; Hb 12:14; 2Kr 7:1; Ef 4:22–24; Rm 12:1–2). See kehtib koguduse kõigi liikmete kohta, kellegi tavapärasest erinev seksuaalne või sooline identiteet ei tee teda teistest patusemaks, aga ei tee talle ka erandit.

Kõige probleemsemaks võib aga pidada Risti koguduse FB-postituses esinevat lauset: «Vikerkaarelipp on märk sellest, et meil on ruumi erinevatele inimestele.»

Vikerkaar on Piiblis kirjeldatud Jumala tõotuse märk sellest, et inimkonna patud ei too enam maailmale veeuputust (1Ms 6–9). Teisalt võeti vikerkaarevärviline lipp ligi 50 aastat tagasi kasutusele homoseksuaalset eluviisi praktiseerivate inimeste poolt ning on saanud nende liikumise sümboliks. Kuivõrd homoseksuaalsed teod on Piibli kohaselt patt (3Ms 18:22, 30; Rm 1:25–28; 1Kr 6:9–11; 1Tm 1:10; Jd 7–8; 1Ms 19:4–5,8–9,13) ning taolisena mõistab neid koos teiste Eestis tegutsevate kristlike kirikutega ka EELK, kõlab selle patu sümboli kasutamine koguduse kutsena liitumiseks vastuolulisena.

Kui vikerkaarevärvidega soovitakse rõhutada igaühe õigust «elada turvaliselt ja hirmuta, olles see, kes ta on», siis loob see mulje, et kogudus ei soovi ega kavatsegi homoseksuaalselt käituvaid inimesi kutsuda kahetsusele, meeleparandusele ja pühitsusele – vähemalt mitte selle patu puhul.

Aga vastuolu pole mitte üksnes koguduse kutse ja kristliku seksuaalõpetuse vahel üldiselt, vaid vastuoluline on koguduse kutse ka iseeneses. Mida peab tegema inimene, kes on ära tundnud, et tema homoseksuaalne kalduvus on väär? Taoline veendumus võib põhineda nii loomuseaduslikul tunnetusel kui ka Jumala ilmutusel Piiblis. Püüdes oma sisemises võitluses saada tuge koguduselt, mis esitleb end vikerkaarevärvilise lipuga, tunneb ta end äratõugatuna. Kogudus väidab tal olevat õiguse «olla see, kes ta on», aga kui ta ei taha olla see, kelleks teda kujundab talle isiklikult ebaloomuliku ja kahjustavana kogetav kiusatus!? Kes hoiaks taolist «pisukest» langemise eest ning milline on selle juures koguduse vastutus (vrd Mk 9:42jj)?

Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi sõnul on Risti koguduses kõik teretulnud: «Iseäranis on seda sõnumit tarvis marginaliseeritutel, kes on ühiskonnas halvakspanu all, keda peetakse normist kõrvalekalduvaks, kellest hoitakse eemale. Nemad vajavad eriliselt kaitset ja julgustust.» Aga lisab ka – arvatavasti käesoleva artikli aluseks olevale sõnumile viidates –: «Sõnum on õige, aga värvid valed.»

Vikerkaarelipp tugevalt ideoloogiliselt laetud sümbolina on otsekui kaheterane mõõk, mis lõikab ka viisil, mida ei soovita. Samamoodi tekitaks vastakaid tundeid Iisraeli sini-valge või Palestiina kolmevärviline lipp. Näiteks hingehoidja, kes taolist sümbolit oma riietel kannab, seab paratamatult oma vestlusele piirid, ta ei lähtu mitte abivajaja, vaid iseenda poliitilistest või ideoloogilistest eelistustest. Tõelise kuulamise asemel määrab ta ilma sõnadeta juba enne vestluse algust, millises võtmes ta mingist asjast on nõus rääkima.

Mis võiks olla see sümbol, mis võiks olla lootuse märgiks kõigile, kes tunnevad ennast elus tõrjutu või kõrvalejäetuna? Võibolla peitub vastus sellele küsimusele koguduse nimes – Risti kogudus – vastus kogu kiriku jaoks?