Iseendaks olemisest on saanud projekt. Enam ei piisa sellest, et inimene lihtsalt elab oma elu. Ta peab tegema sellest tähendusliku, silmapaistva ja õnnestunud terviku.
Tööelu, sotsiaalmeedia, hool vaimse tervise eest ning kaasaegne vaimsus õpetavad inimest ennast arendama, jälgima ja esitlema. Ka identiteedist saab ettevõtmine. Igaüks peaks leidma oma tõe ning tegema sellest oma elu vundamendi.
Kaasaeg annab inimesele küll palju vabadusi, aga teeb samas tema eksistentsist raske töö. Kui mitte midagi pole juba ette antud, peab inimene ennast ise määratlema, arendama ennast, väljendama ennast ning tõestama oma väärtuslikkust. Ta teeb iseendast projekti, millega ta mõõta enda väärtust.
Iseendast kaubamärgi tegemine ei puuduta üksnes avaliku elu tegelasi või sisuloojaid. Ka tavalisel inimesel tuleb järgi mõelda, milline tema elu välja paistab. Kas ta on piisavalt huvipakkuv, tasakaalustatud, eetiline, efektiivne ja omanäoline? Mida rohkem inimene omaenda «mina» üles ehitab, seda raskemaks võib see osutuda. Kui pidevalt peab vaatama endale kõrvalseisja silmadega ning ennast teistega võrdlema, mureneb ka kindlus iseenda väärtuslikkusest.
Kristlik usk räägib inimesest teisiti. Inimene ei ole üksnes selline, milliseks ta ennast peab. Ta on Jumala loodud, pattu langenud ning Kristuse lunastatud. Tema väärtus on sügavam kui nähtavus, saavutused või lihvitud enesekuvand.
See on põhjus, miks evangeelium ei alga uute nõudmistega. See algab kutsega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11:28)
Inimesele annab väärtuse Jumal. Seda pole vaja välja teenida endast mingit veenvat lugu jutustades. Pattulangemise tõttu on inimese probleem suurem kui katkine minapilt. Ta vajab pattude andeksandmist. Kristuses saab ta enamat kui tervema minapildi. Ta saab patud andeks ning leiab rahu Jumalaga.
Iseenda ehitamise kultuuril on keeruline taluda kannatust, millest ei saa vormida saavutust, isikliku arengu edulugu või oma elu ohjade enda kätte haaramist. Sellepärast on Jeesuse üleskutse salata oma mina ning oma risti kanda ühtaegu pahandusttekitav kui ka vabastav. See pahandab kultuuri, mis on iseendast teinud püha projekti, ning vabastab inimese sunnist olla oma elu lunastaja.
Iseenda salgamine ei tühista inimväärikust. See tähendab, et mina ise ei saa enam olla jumalaks. Kui inimene lõpetab iseenda kummardamise, siis ta mitte ei kaota oma elu, vaid saab tagasi selle õige tähendusega.
Rist on rist. See ei ole mitte dekoratsioon, vaid raske koorem. Siiski saab elu Kristust järgides suuna: inimene vabaneb iseenda ülalhoidmisest ning saab elada Jumalale ja ligimesele.
Evangeelium ütleb meie aja inimesele vabastava sõnumi. Sa ei pea iseennast päästma. Saad tulla Kristuse juurde poolikuna, patusena, väsinuna. Temas lakkab mina olemast vangla. Kristuses saab inimene elu, mida ta ei pea hakkama algusest peale üles ehitama.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
