Prohvet Aamose raamatus kõlab üks Piibli võimsamaid pimedusekuulutusi: «Ja selsamal päeval sünnib,» ütleb Issand Jumal, «et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal.» (Am 8, 9)
Seda salmi on mõnikord seostatud kindla astronoomilise nähtusega. Prohvet Aamos tegutses 8. sajandil eKr, ning samasse aega jääb kuulus Assüüria ehk Bur-Saggile päikesevarjutus, mis toimus 15. juunil 763 eKr. Selline haruldane ja hirmuäratav taevanähtus võis muuta prohveti sõnad tema kuulajatele eriti mõjuvaks. Ometi ei sõltu salmi tähendus sellest, kas Aamose kuulutuses kajastus just see varjutus.
Aamose sõnum ulatub kaugemale ühe loodusnähtuse kirjeldusest. Kui päike loojub keskpäeval, kustub valgus hetkel, mil see peaks olema kõige eredam. Prohvetlikus kuulutuses muutub keskpäevane pimedus kohtumõistmise märgiks – päev ise pöördub inimese vastu ning kogu seni vankumatuna tundunud kindlus mõraneb Jumala palge ees.
Muistse Lähis-Ida inimesele oli taeva pimenemisel hirmutav tähendus. Babüloonia ja Assüüria preestrid ning tähetargad vaatlesid järjekindlalt taevast, et lugeda sealt jumalate sõnumit ja aimata valitsejat või riiki ähvardavaid ohte. Suures endekogumikus Enūma Anu Enlil tõlgendati varjutusi nende toimumisaja, kestuse, varju liikumise ja isegi selle järgi, millist osa taevakehast pimedus varjas. Varjutus ei olnud neutraalne astronoomiline nähtus, vaid ohuenne, millest võidi välja lugeda ähvardust riigile, kuningale ja kogu ilmale.
Kui taevamärk kuulutas kuningale halba ennet, korraldati Assüüria õukonnas asenduskuninga rituaal (šar pūhi). Asendajaks määrati madalast seisusest mees või õukonnale tülikas isik, et ennustatud õnnetus tabaks päriskuninga asemel teda. Kui ohuperiood oli möödas, hukkas õukond asenduskuninga, ning koos temaga pidi kaduma ka valitsejat ähvardanud needus. Alles siis võis päriskuningas uuesti avalikult troonile astuda. Seda taevalist hoiatust võeti nii tõsiselt, et see võis ajutiselt ümber korraldada isegi kuningavõimu maise korra.
Mesopotaamia usundis olid Päike (Šamaš) ja Kuu (Sin) jumalused, seetõttu võis varjutus viidata jumalikule vihale, deemonlike jõudude rünnakule, jumalatevahelisele konfliktile või taevasele leinale.
Sarnast kosmilise pimenemise keelt tunti ka Iisraeli naaberaladel. Jordani orust Deir ʿAllast leitud 8. sajandi eKr krohvifragmentidel kõneleb 4. Moosese raamatustki tuntud Bileam, Beori poeg. Tekstis kõlab väljend «pimedus, mitte heledus», mis meenutab Aamose sõnu Issanda päevast – «see on pimedus, mitte valgus» (Am 5, 18–20). Sarnaste väljendite ja piltide olemasolu näitab, et kosmiline pimedus kuulus laiemasse läänesemiitlikku katastroofikeelde.
Piibel kasutab sama kosmilise pimenemise keelt, kuid muudab selle teoloogilist tähendust. Päike ja kuu ei ole Pühakirjas jumalused, vaid loodud valguskandjad, mis alluvad Loojale. Taeva pimenemine ei tähenda jumalatevahelist võitlust ega häiret jumalikus maailmas, vaid tuletab meelde, et ka loodu näiline kindlus taandub viimselt Looja meelevalla ja kohtu ees – kui taevas ise lööb kõikuma, paljastub inimesele valusalt universumi ja tema enda positsiooni ajutisus ja haprast olemusest tingitud näilisus.
Piiblis kasvab see kosmilise pimenemise keel hiljem üha selgemalt viimsete sündmuste märgiks. Prohvet Joel kuulutab, kuidas päike tumeneb ja kuu värvub vereks enne Issanda suure ja kardetava päeva koitu (Jl 3, 4). Ilmutusraamatus muutub kuuenda pitseri avanedes päike mustaks nagu kotiriie ja kuu veripunaseks (Ilm 6, 12). Pimenev taevas ei ole neis tekstides eeskätt loodusnähtuse kirjeldus, vaid märk hetkest, mil senine maailmakord mureneb ja läheneb Jumala kohtumõistmine.
Siin põimub prohvetlik kuulutus vahetult ürgse loomislooga. Esimese Moosese raamatu alguses lasub sügavuse kohal pimedus, millest Jumal kutsub esile valguse ja seab olemisele korra. Prohvetlikus ja apokalüptilises kirjanduses kulgeb liikumine vahel vastupidises suunas – valgus kustub, tähed hääbuvad ning taevas muutub. See on loomiskorra tagasipööramine – maailm, mille Jumal on korrastanud, kaotab viimsel kohtupäeval oma näilise kindluse.
Teoloogiline tõlgendus ei eita looduslikku põhjust. Juba Beda Venerabilis kirjeldas 8. sajandil päikese ja kuu liikumist ning varjutuste teket looduse korrapärase osana. Ometi ei vähendanud loodusseaduste tundmine varjutuse mõju inimese hinges. 3. juunil 1239 toimunud täielikku päikesevarjutust kirjeldas mitu Euroopa kroonikut – taevas pimenes, nähtavale ilmusid tähed ning Itaalias Marolas raiuti teade päikese «surmast» koguni kirikusambasse. Sellised ülestähendused on väärtuslikud ka tänapäeva teadusele, kuid Aamose kuulutuse jaoks ei ole määrav astronoomiline mõõdetavus. Otsustavaks saab vahetu kogemus – hetk, mil päev hämardub äkitselt ning taevas, olemise püsivaim kants, kaotab korraga oma harjumuspärase näo.
Sama kujund avaneb ka Jeesuse ristilöömise loos. Markus kirjutab, et keskpäeval tuli pimedus üle kogu maa ja kestis kolm tundi. Tavapärase päikesevarjutusega ei saa seda seletada, sest paasapüha langeb täiskuu ajale, päikesevarjutus on aga võimalik üksnes noorkuu paiku. Seda märkasid juba varakristlikud autorid. Näiteks Sextus Julius Africanus lükkas 3. sajandil tagasi katse seletada ristilöömise pimedust tavalise päikesevarjutusena, sest kuu faas seda ei võimaldanud.
Selle pimeduse tähendus on seega teoloogiline – see seob Kolgata sündmused prohvetliku kohtupäevaga. Aamos kuulutab: «Ma lasen päikesel loojuda keskpäeval.» Markus kirjutab: «Keskpäeval tuli pimedus üle kogu maa.» Ristilöömise pimedus seob Kristuse surma Issanda päeva ja kohtumõistmise vana kujundikeelega. Ometi saabub siin ootamatu pööre – kristlik usk näeb ristil Kristust astumas sellesse pimedusse, mille ees maailm väriseb. Kohus ei kao, kuid Kristus võtab selle raskuse enda kanda ja nõnda saab kohtupäeva pimedusest lunastuse valgus.
Aamose kohtukuulutusest jõuab pimeduse kujund Kolgata ristini. Loomislugu algab pimedusest ja liigub valguse poole; ristilöömise pimedusele järgneb ülestõusmise hommik; Ilmutusraamatu kohtunägemuste järel jõutakse linna, mille kohta öeldakse:
«Ja linnale ei ole vaja päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda ning tema lamp on Tall.» (Ilm 21, 23)
Päike võib varjuda või kaduda üldse, kuid Piibli viimne valgus ei tule enam päikesest.
