Püha on piibellikus maailmapildis fundamentaalne mõiste. See tähistab Jumalale eraldatut, midagi puutumatut. Püha seab alati piiri. Sabati ajal ei tohi töötada. Jeruusalemma templi kõigepühamasse paika igaüks astuda ei tohi. Püha on inimest siduv: siiamaani, mitte kaugemale.
Sekulariseerumine toob endaga püha kadumise. Kui reaalsust nähakse vaid siinpoolse, kontrollitava ning tarbimisväärtusega mõõdetavana, hakkab pühadus tunduma asjatu piiranguna. Seal, kus pühadus keelab midagi puudutamast, küsib modernne arusaam: miks mitte?
Modernne maailm õpetab meid mõtlema, et ihu on pelgalt ihu, sugu on identiteedi mateeria, jumalateenistus on kogukondlik tava, abielu on kokkulepe ning surm on bioloogiline sündmus. Kõike saab muuta või lammutada, kui selleks vaid soovi on.
Kui pühadus kaob, saab moraalist arvepidamine. Kasusaamisele rajatud eetikat huvitab vaid tulemus: kas heaolu kasvab, kas kannatust on vähem? Taoline utilitarism muudab kõik kaubeldavaks ega näe milleski väärtust iseeneses.
Kristlus peab pühadust oluliseks. Inimesest ei tohi teha pelgalt vahendit, tõde tuua ohvriks kasulikule valele ega Jumala nime rakendada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Inimkeha, abielu, elu ja jumalateenistus ei ole pelgalt kontrollitavad ressursid.
Püha seab kalkuleerimisele piiri. On asju, mida ei tohi teha, isegi kui nendest võiks sündida näiliselt midagi head. Peamine on küsimus, kas reaalsuse keskmes on püha Jumal, kelle ette inimene alandub, või on püha hoopis inimene, kelle ees ka Jumal peab alistuma?
Ometigi pole püha meie kultuurist täiesti kadunud. Jumala pühaduse asemele on astunud autonoomia, identiteet, kogemus, võrdõiguslikkus, progress ja liberaalne ühiskonnakorraldus.
Kristluse pühi asju tohib porri tallata, aga modernse inimese pühad asjad on puutumatud. Kui keegi siiski inimese identiteedis või võrdsetes õigustes kahtleb, meenutab sellele järgnev vanade aegade nõiajahti.
Pühaduse kadu on nähtav ka kirikuruumide kasutamises. Kui kirik on vaid esinduslik ruum, siis võib seda kasutada kuidas iganes. Kui Soome dragartist Jayden Mars salvestas Helsingi Pauluse kirikus muusikavideo Tuhma tamma, tehti pühast paigast seksuaalsuse näitelava. Jumalale eraldatud ruum rüvetati odava provokatsiooniga.
Sama küsimus kerkib seoses joogatreeningutega kiriku ruumides. Jooga kaitsjad räägivad võimalusest inimestega kohtuda, füüsilisest ja vaimsest tervisest ning vaimsuse uutest vormidest. Aga kas koos sellega muutub ka kiriku ülesanne? Kas see kutsub inimest kohtuma püha Jumalaga või teenib inimese enda määratletud vaimsust?
Kristlikust aspektist on vastus selge. Inimene ei ole kõige mõõt. Kõik ei ole inimese käskida, määrata ja kasutada. On olemas püha Jumal, kellega kohtudes inimene mitte ei pea läbirääkimisi, vaid võtab oma kingad jalast.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
