«Sest ta on vaadanud oma teenijanna tühisuse peale. Seepärast kiidavad mind õndsaks kõik inimlapsed.» Lk 1:48
Katkend Martin Lutheri kirjutisest «Magnificat» (tõlkinud Urmas Petti):
«Pane tähele sõnastust: Maarja ei ütle, et temast räägitakse palju head, ülistatakse tema voorust, tõstetakse esile tema neitsilikkust või alandlikkust või lauldakse tema tegudest mõnda laulukest, vaid kuna Jumal on tema peale vaadanud, siis öeldakse, et ta on õnnis. Seega antakse puhtaimal võimalikul viisil Jumalale au. «Ecce enim ex hoc. Vaata, nüüdsest kiidavad mind õndsaks…» See tähendab, et sellest ajast alates, kui Jumal vaatas minu tühisuse peale, kiidetakse mind õndsaks. Sellega ei kiideta mitte teda, vaid talle osaks saanud Jumala armu. Jah, teda põlatakse ja ta põlgab ennast ka ise, öeldes, et Jumal vaatas tema tühisuse peale. Seepärast uhkustab ta ka oma õndsusega, enne kui hakkab jutustama tegudest, mis Jumal talle on teinud, ja omistab need kõik asjaolule, et Jumal tema tühisust tähele pani.
Sellest võime õppida õiget viisi Maarja austamiseks ja teenimiseks. Kuidas tuleb tema poole pöörduda? Vaata neid sõnu, need õpetavad sind nõnda ütlema: «Oo, õnnis neitsi ja Jumala ema, sind on peetud tühiseks, väikeseks ja põlatuks. Ja ometi vaatas Jumal su peale läbinisti armuliselt ja heldelt ning tegi sulle suuri asju. Sa pole olnud neist ühegi vääriline ning rikkalik, mõõtmatu Jumala arm sinus on kaugelt ja kõrgelt üle kõigi su teenete. Ole tervitatud! Õnnistatud oled sina, kes sa sellise Jumala leidsid, siit igavikuni!» […]
Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole ja laskma tal seal seista ilustamata, vaatama teda tema tühisuses (nagu Maarja ise ütleb), seejärel imestama Jumala määratu armu üle, kes sellise väeti, tühise inimese peale nii heldelt ja armuliselt vaatab, teda embab ja õnnistab. See vaatepilt liigutaks sind ja sa varustaksid end kõige heaga sellise Jumala ees, kes väeti, põlatud, tühise inimese peale nii armuliselt vaatab, kuid ei põlasta teda. Sellest saab sinu süda kinnitust usus, armastuses ja lootuses Jumalasse.
Mis sa arvad, kas Maarjale saaks olla miski armsam sinu jõudmisest Jumala juurde tema kaudu? Temalt õpid Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka siis, kui oled põlatud ja murest murtud. Ta ei taha, et elusalt või surnult tema juurde tuleksid, vaid et sinu tee viiks tema kaudu Jumala juurde.
Nii jõuaksid kõik südamed tema kaudu sellisesse suhtesse Jumalaga ja võiksid täie usaldusega öelda: «Oh õnnis neitsi ja Jumala ema, kuis küll Jumal näitas sinus nii suurt lohutust sellega, et vaatas sinu väärituse ja tühisuse peale nii armuliselt, et nüüdsest meenutatakse: Ta ei põlga meid vaeseid tühiseid, inimesi sinu eeskuju järgi, vaid vaatab meid armuliselt.»»
