Eestis on taas lahvatanud poliitiline võitlus Toompeal asuva Aleksander Nevski katedraali pärast. Seoses sellega väärib meenutamist, et teema oli teravalt üleval juba sõjaeelses Eestis. Ajalugu ei kordu kunagi täpselt samal moel, kuid seda tundmata ei saa sellest ka midagi õppida.

1928. aasta sügisel esitasid neli riigikogulast täpselt seitse kuud enne valimisi Riigikogu juhatusele seaduseelnõu Nevski katedraali likvideerimiseks. Selle kohaselt pidanuks see kirik saama lammutatud vahetult enne lähenevaid valimisi. Need riigikogulased kuulusid nelja erakonda, millest koosnes parajasti võimul olnud koalitsioon. Ajakirjanduses puhkes tohutu poleemika, teemale pühendati sadu artikleid.

Toonastest sõnavõttudest on nopitud tsitaate enda seisukohtade toetuseks juba ka tänapäeval. Nii näiteks kirjutas kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand («Tants ümber sibulakatla» – Sirp, 31. VII 2026) oma väljaande juhtkirjas: «Sajandi eest lausus August Gailit ses küsimuses kuldsed sõnad: «Kui üks rahvas leiab tarviliku olevat kirikut lammutada, siis peab ta seda tegema. Mida rutem need sibulad Toompealt kaovad, seda parem.» Mulle tundub, et rahvas seda praegu leiab ja kelle muu kui valitud esindajate kätega seda ikka teoks teha?»  

Mida rahvas tegelikult tahtis?

Nevski katedraali lammutamise pooldajad põhjendasid seda 1928. aastal sooviga likvideerida venestamise ajajärgu silmapaistvaim mälestusmärk. Nende väitel vastas see rahva tahtele.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) metropoliit Aleksander manitses: «Lammutamisele asudes ei tohi unustada, et 1/5 Eesti rahvast on õigeusklik. Kiriku lammutamine oleks nende usu- ja õiglustunde kõige jämedam haavamine, riikliku sallimatuse demonstratsioon üle 200.000 elaniku vastu. Õigeusklikud on olnud sama innukad kodanikud oma riigile ja täitnud kõik oma kohustused kui kõik teisedki, nii et nende alahindamine ei tohiks olla millegagi teenitud.»  

Lammutamise eestkõnelejad väitsid selle peale, et 80% rahvast pooldab kiriku lammutamist. Tallinnas ilmunud Uudislehe korraldatud küsitlus (täideti 14543 hääletussedelit) näitas seevastu, et enamik selle lugejatest pooldas Toompeal asuva Vene kiriku säilitamist senisel kujul. Lammutamist eelistas 38,6%, ümberehitamist muuks otstarbeks 11,1% vastanutest. Nii et rahvas oli selles küsimuses sisuliselt lõhki.

Mida arvasid erakonnad?

Riigivanem Jaan Tõnisson (Eesti Rahvaerakond), kelle erakonda kuulus üks eelnõu algatajatest, hoidus seisukoha võtmisest, kuid riigikogulased sellest ei pääsenud. Kindlalt olid katedraali lammutamise vastu venelased, sakslased ja Kristlik Rahvaerakond. Suuremates erakondades tekitas see teema suuremaid vaidlusi.

«Kirik tuleb lammutada. Ta on ehitatud puhtpoliitilistel motiividel ja on haavav eestlastele. Väike kogudus ei suuda suurt kirikuhoonet korras hoida ja pole mõtet, et see inetu ehitus oma sibulakuplitega kauem Toompeal lasub,» kuulutas siis opositsiooni kuulunud sotside juht August Rei. «Kuigi maruvenelased peaksid katedraali lammutamise vastu olema, mida oodata võib, siis ei tarvitse sellele tähelepanu pöörata.»

Karl Ast teatas seevastu, et tema isiklikult on selle seaduse vastu ning üldiselt jäävad sotsid hääletusel hoopis erapooletuks. Sakala kirjutas selle peale, et sotsid on küll traditsiooniliselt kirikuvastased, aga ei soovi kaotada valimistel Petserimaal elavate venelaste hääli.

Teine eelnõu algatajatest tuli Põllumeeste Kogude ridadest, aga samas olid Johan Laidoner ja endine riigivanem Jaan Teemant selle vastu. «Minu seisukoht kiriku lammutamise suhtes on eitav,» selgitas Laidoner. «Olen luterlane, kuid usklik inimene ja ei tee vahet konfessioonidele. Suhtun ühesuguse lugupidamisega igasse usutunnistusesse. Rahva ülesannet ei pea nägema lõhkumises, vaid ülesehitamises. Toompea Vene kiriku lammutamine ei ole meile ka välispoliitiliselt tulus. Õhtu-Euroopa kultuur ei mõistaks meid.»

«Sündmus võib kasutamist leida meie riikluse ja kultuuri vastu,» lisas Laidoner, kes oli siis Riigikogu liige. «Ka sisepoliitiliselt teeks see meile raskusi. Õigeusklikke on meil 19% kogu rahvast. Nende usutunnete haavamine tooks rahutut meeleolu. Ei saa kuidagi öelda, et õigeusklikud oleksid meie riikluse vastased. Suur osa õigeusklikke on lojaalsed riigikodanikud ja patrioodid.»

Katedraali lammutamise põhiline eestvedaja oli Riigikogus tööerakondlane Mihkel Juhkam, kuid samuti Tööerakonda kuulunud liberaalne luteri vaimulik Theodor Tallmeister teatas, et kirikuõpetajana ei saa ta hääletada sellise hoone lammutamise poolt, kus on aastakümneid jutlustatud jumalasõna. Tuntumatest tööerakondlastest võttis siis katedraali lammutamise vastu sõna ka professor Ants Piip, endine riigivanem ja mitmekordne välisminister, kes küll sel hetkel Riigikokku ei kuulunud.

Miks see teema päevakorrast kadus?

Paar kuud hiljem oli Eestis võimul juba uus valitsus. Riigivanemaks sai August Rei, aga koalitsiooni tuli võtta ka Kristlik Rahvaerakond ja välisministriks sai EELK Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Jaan Lattik. Enne valimisi Riigikogus seaduse vastuvõtmiseni ei jõutud, pärast valimisi sellest enam isegi ei räägitud. Tegelikult vaibusid jutud Nevski katedraali lammutamisest juba valimiskampaania ajal.

1929. aasta kevadel toimunud valimiste tulemusel sai Eesti taas uue valitsuse, riigivanemaks tõusis tööerakondlane Otto Strandman, kuid välisministrina jätkas Lattik. Kristlik Rahvaerakond oli kindlalt katedraali lammutamise vastu ning selle erakonnaga koostööd teha soovinud jõududel oli töörahu huvides mõistlik sellest teemast enam rohkem mitte rääkida. Katedraali lammutamise vastu olid võtnud sõna ka EELK häälekandja Eesti Kirik ja piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, endine haridusminister, rääkimata EAÕK protestidest.

EELK vaimulike väljendatud vastuseisu Nevski katedraali lammutamisele on seostatud sellega, et samal ajal tõstatati ajakirjanduses, eelkõige Päewalehes, küsimus EELK Tallinna Jaani kiriku lammutamisest, et kujundada ümber Vabaduse plats. Nevski katedraali ründamist nähti osana laiemast kirikuvastasest võitlusest. Kardeti, et kui lammutatakse Nevski katedraal, võetakse järgmisena ette Jaani kirik.

Samas andis nendele seisukohtadele kaalu esindatus parlamendis. Kristlikul Rahvaerakonnal oli seal vaid 4–5 saadikut, kuid koalitsioonide moodustamisel mängiti sageli kaalukeele rolli. See muutis nad ebaproportsionaalselt mõjukaks. Teiste erakondade seisukohti mõjutasid aga ka nende nimekirjades valituks osutunud vaimulikud.

Vahepeal on Eesti ja maailm meie ümber palju muutunud. Olukord ja asjaolud ei ole enam päris samad. Kuid loo moraal kehtib ikkagi: selleks, et teie häälel oleks poliitikas kaalu, tuleb sellega aktiivselt tegeleda. Lähenevatele valimistele mõeldes tasub seda jätkuvalt meeles pidada.