1676. aasta jaanuaris toimus Saaremaal Karja koguduses visitatsioon, kus mõneti ootamatult hargnes lahti kiriku rahapaku varguse lugu. Pastor Heinrich Vulpius süüdistas varguses oma ilmikabilist ehk palujat (Bäter; õpetas talurahvale katekismust ehk «palumist») nimega Tilcka Henrich ja veel üht meest, paluja aga tunnistas pastori vastu, et ta ei täida korralikult oma ametikohuseid ja käitub sobimatult.

Eesti piiblitõlkimise ajaloo lehekülgedelt läbi lipsanud pastor Vulpiuse käitumise ja eluviiside kohta esitavad ka mitmed teised, nii talupojad kui mõisnikud, üsna süüdistavaid tunnistusi. Järgnevasse teksti mahtus vaid osa nendest. See näitab, et kõrgesti haritud inimesed ei pruukinud sugugi olla just kõige malbemate maneeridega. Asjasse segatakse ka superintendent Justus Heinrich Oldekop, keda pastor olevat kantslist «koeraks» nimetanud. Temagi on ägeda loomuga mees, kelle suhted Saaremaa pastoritega olid pingelised ja kes oli kindralkuberneri solvamise pärast – ta võrdles nimelt viimase kaaskonda «pärdikute ja paabulindudega» (1Kn 10:22) – Stockholmis mitu aastat vangis olnud. Pastor Vulpiusel oli magristikraad Rostocki ülikoolist, superintendent Oldekop aga oli saanud Uppsala ülikoolis teoloogiadoktoriks.

Ent tulgem tagasi kiriku rahapaku loo juurde. Tunnistajate ütluste põhjal paistab, et vargus pandi toime öösel. Kaks meest ronisid redeli abil kiriku altari taga olevast aknast (idaaknast) sisse, võtsid rahapaku ja väljusid suurest uksest – ilmselt tollasest põhjauksest; ühe hilisema teate (1716) kohaselt käis see uks riivpalgiga seestpoolt kinni. Palju raskem oleks olnud pakku läbi akna välja tõsta. Õues löödi paku lukud puruks, võeti pakust raha ning jäeti see kiriku taha aia najale (aiast väljapoole) seisma. Aia juurde jäi maha ka redel. Vargaid olevat tol ööl näinud üks naine. Paku leidmisega seotud asjaolude kohta lähevad väited veidi lahku. Leidjateks on talupojad, kellest kolm meest kaevavad kirikuaias hauda ja kaks lähevad sealt mööda pastoraati last ristima. Kõlavad ka kahtlusaluste nimed, ent nende süü jääb visitatsioonil tõendamata. Pastor kõneles rahapaku vargusest kantslist ning arvas vargad ära tundvat selle järgi, et paluja ja tema kaaslane läksid seda kuuldes näost punaseks.

Järgnev tekst on välja nopitud pikemast visitatsiooniprotokollist (mida hoitakse Stockholmis Rootsi Riigiarhiivis) ja esitatud ühe jutustusena; tegemist on üsna provisoorse tõlkega, mis vajaks kindlasti parandamist. Tänan siinkohal Rootsi Riigiarhiivi töötajat Jan Mispelaeret, kes mulle lahkesti selle protokolli ülespildistuse saatis, ja ajaloolast Nicole Steini, kes mõne aasta eest minu palvel teksti transkribeeris ja oma märkustega varustas.

15. jaanuaril 1676. aastal Karja kirikus peetud üldine visitatsioon

[…]

Kirikueestseisjad teatavad, et nad panid kuningliku kuberneri kirja, mis oli saadetud koos assessor Rehreni kirja ja selle juurde kuuluvate arvetega, kiriku rahapakku ning et see kiri oli seal, kui rahapakk mullu [1675. aasta] sügisel ära varastati ja kirikuaia taha viidi.

Härra pastor teatab, et kolm päev hiljem leidsid tema sulane Matze Simon ning Reino Cordt ja Jürgen Linnaka [Linnack] külast rahapaku kirikuaia tagant põllult ja andsid sellest talle teada; kohale minnes leidis ta eest laialipaisatud arved, kuberneri kirja ja muid pabereid – osa paku sees, osa väljas, mõned paberid olid niisked, teised aga kuivad; ta võttis need enda kätte ja hoidis alles, kuni assessor Rehren neid oma arvestuste koostamiseks küsib, ülejäänud dokumendid aga anti üle kiriku eestseisjatele.

Matzo Sinno [ülal: Matze Simon] andis selle asja kohta järgmise tunnistuse: kui ta koos Reino Cordti ja Jürgeniga kirikuaias hauda kaevas, tulid Kebba Thomas Roobakast [Ropoka] ja Karnbekke Vißo Jürgen pastoraati last ristima; nad olid leidnud kirikuaia najale toetatud rahapaku lahti murtuna ja teatasid neile sellest, siis läinud pastoraati ja teavitanud härra pastorit, samal ajal kui tunnistaja jäi kaaslastega haua juurde, kuni õpetaja koos teistega välja tuli ning nad enda juurde kutsus. Seal nägid nad, et mõlemad lukud olid paku küljest lahti löödud ja vedelesid maas; dokumendid olid kõik paku sees, mitte ükski neist ei vedelenud maas, ning pakk ise oli kinni, mitte lahti. Üks mees poleks suutnud pakku kergesti kanda; tunnistaja proovis seda teha, kuid pidi teise mehe appi kutsuma, et see tagasi kirikusse viia. Paku raudvitsad ei olnud kusagilt lahti rebitud, vaid olid terved; maha olid löödud vaid lukud.

Need, kes võivad Reino Simo öeldut vandega kinnitada, tunnistavad sedasama kõikides üksikasjades, välja arvatud see, et Thomas ei öelnud neile seda kohe, vaid teatas asjast otse härra pastorile. Ka tema võis seda vandega kinnitada. Paku vargus leidis aset heinaajal ühel tööpäeval; õpetaja viibis sel ajal kodus. Roobaka [Robokascher] talupoeg Kebba Thomas teatas, et tema ja Karnbekke Jürgen olid lasknud härra pastoril lapse ristida. Pärast talitust mainis pastor neile, et kiriku rahapakk on varastatud, kuid ei palunud neil asja uurida; ütles vaid, et Jumal leiab kindlasti üles ja karistab inimest, kes selle varastas.

Pastoraadist lahkudes arutas tunnistaja koos oma kaaslasega juhtunu üle, kui ta märkas midagi vastu kiriku aeda toetumas; ta silmitses seda ja mõtles, mis see võiks olla, tuli seejärel hobuse seljast maha, astus lähemale ning leidis, et tegemist on kiriku rahapakuga. Ta andis sellest kohe teada nii oma kaaslasele kui ka meestele, kes olid kirikuaias hauda kaevanud, ning läks siis asjast pastorile teatama; pastor tuli koos oma tütarde ja lastega seda vaatama, samuti hauda kaevanud mehed.

Rahapakk seisis aia najal püsti; dokumendid olid selle sees, mitte maas laiali, niisamuti vana riidetükk, milles härra pastori sõnul hoiti assessor Rehreni panti. Tunnistaja ei suutnud siiski meenutada, kas rahapaku uks oli olnud lahti või kinni, ehkki lukud olid küljest löödud ja vedelesid maas.

Reino Jürgen andis samasuguse tunnistuse nagu ta vend; tema jõudis kohale alles siis, kui härra pastor oli dokumendid juba välja võtnud ja teine mees paku üles tõstnud; preester hoidis käes väikest linast riidetükki – sedasama, milles pastori sõnul hoiti [assessor Rehreni] kuldset panti. Seejärel lubati tal lahkuda.

Köster [nimega] Küstre Kunradt teatab, et ei tema ega ta isa, kes on vahepeal siitilmast lahkunud, ei teadnud varastatud ja hiljem tagasi saadud pakust vähimatki, kuni said sellest hiljem teistelt teada.

Veel märkis köster küsimise peale, et härra pastor on kohati üsna imelik, kui nii võib öelda, ning kuigi ta pole kodus olles kunagi jutlust vahele jätnud, alustab ta vahel väga aeglaselt; samuti sõidab ta siin-seal ringi – kord linna, kord ümbruskonna mõisatesse – ja viibib harva kodus.

16. jaanuari pärastlõuna

Lisaks teatab härra pastor kiriku rahapaku varguse kohta järgmist: vargusele järgnenud hommikul vara leidis seakarjus, kui ta tahtis sigu välja lasta, kiriku suure ukse pärani lahti. Ta andis sellest viivitamatult teada härra pastori tütrele, kes läks seejärel koos teenijarahvaga kirikusse; pärast ringi vaatamist leidsid nad, et rahapakk on varastatud. Tütar teatas sellest kohe härra pastorile endale, kes läks koos abikaasa ja lastega kirikusse, veendus juhtunus ja pani ühtlasi tähele, et varas oli sisenenud altari taga oleva akna kaudu, kasutades selleks pastoraadi juurest võetud redelit, mis leiti hiljem vastu kirikuaeda maas lebamas.

Pastor kahtlustab varguses oma endise paluja poega Tilcka Henrichit ja oma endist sulast Tilcka Simo Perti; kogu vargusele järgnenud suve ja sügise olid mõlemad mehed joonud ja pidutsenud. Paluja poeg oli veetnud mitu nädalat Hiiumaal ning ostnud endale uued saapad ja riided.

Veelgi enam, uusaastapäeval soovis pastor kõigile head uut aastat – sealhulgas rõhutatult ka sellele, kes [tema arvates] oli kiriku rahapaku varastanud –, mille peale läksid mõlemad nimetatud mehed näost tulipunaseks; see reaktsioon äratas nende suhtes märkimisväärset kahtlust.

Seetõttu anti korraldus nad järgmisel hommikul pastoraati kutsuda.

17. jaanuar, jätkati samas kohas!

Kutsuti välja endise paluja poeg Tilcka Henrich, kes küsitlemisel teatas, et ta on oma isa asemel kolm aastat paluja olnud ja käib alati palumist õpetamas; ent möödunud sügisel, kui ta sel kombel ringi käis ja talupojad pihile tulid, viibis pastor kolmel järjestikusel pühapäeval kodust eemal; samuti ei peetud neil kolmel pühapäeval jutlust, kuna pastor tuli koju alles [järgmise?] päeva pärastlõunal; kahel korral oli ta käinud linnas ja kolmandal korral Hiiumaal ega teatanud oma ärasõidust ette, nagu varemalt kombeks oli.

Paluja jutustas edasi, kuidas talupojad olid eile märkinud, et nad kuulsid esimest korda seitsme aasta jooksul [s.t alates pastor Vulpiuse ametisse nimetamisest 1669] jutlusest Jumala Sõna, sest varem oli pastor kõnelenud vaid tühistest asjadest – siit-sealt kuuldud killukestest sõja kohta Saksamaal, linnade ja laevade võtmisest ja muust sellisest. Ja kui ta laupäeviti mõisatesse sõitis, nii et talupojad ei saanud pihile tulla, kuulas ta nende pihid ära pühapäeva hommikul altari ees terve koguduse juuresolekul, ja paluja pidi kogu selle aja laulma, et jumalateenistus ei katkeks.

Tema kodune elu ei ole mitte eeskujulik; ta on korduvalt oma naist peksnud ja kui ta on purjus, lööb ta nii oma lapsi kui ka teenijaid, ajades neid taga oma jalutuskepp-mõõgaga, nii et nad on sunnitud otsima varju, kus aga võimalik. Ta on oma talupojad veriseks peksnud, paluja koguni seitse korda, ja vaevalt keegi neist julgeb enam tema silma alla ilmuda, kartes peksa saada!

Paluja teatab veel, et nädal enne jõulupühi pidas pastor jutluse, milles kasutas [superintendendi kohta] just selliseid sõnu: «Piiskop, see koer, on [Rootsist] tagasi tulnud ja kavatseb meid, pastoreid, lahti lasta; Kaarma pastori on ta juba lahti lasknud. Teda ennast hoiti Stockholmis seitse aastat vangis ja ta oli seitse nädalat ühte tuppa suletud, kus ta pidi sööma, jooma ja oma ihulikke vajadusi rahuldama – ja kui ta mõne pastori lahti laseb, siis just sinna tuleks ta tagasi saata!»

Seejärel küsitleti asja kohta ka teisi kohalviibinud talupoegi, nimelt Kuma Lauri, Aruste [Arrasto] Simot, Kuma Wer Kitto Perteni poega Micheli, Jama Hanßu ja Seppa, kes kõik tunnistavad, et olid selliseid asju kuulnud, kuid nad polnud kuulnud, et ta [superintendenti] koeraks nimetas, sest nad seisid kantslist kaugemal.

Paluja märgib siiski, et teised tema lähedal seisnud talupojad kuulsid seda selgelt – nimelt Wabbenicko Mart Kaisakülast [Kaisaküll], Tearri Andruß Mätjalast [Mettialg], Kaisaküla Hanß Pammast [Pam], Corti Adam Anglast [Angrell] ja veel teisedki.

Sellised märkused esitati härra pastorile rahvakeeles [sõna-sõnalt: mittesaksa keeles] eelnimetatud talupoegade juuresolekul. Seepeale märkis härra pastor, et on kuulnud paluja suust just sellist väidet, viidates sellega, et just paluja oli see pakuvaras, kuna mees oli läinud tulipunaseks, kui ta kantslist sellest pakust jutlustas; sellest järeldas ta kindlalt, et tegemist peab olema vargaga!

Seejärel küsitleti palujat härrade kirikueestseisjate juuresolekul rahapaku varguse asjus; ta vastas, et oli kuulnud härra pastorit ennast kantslist ütlemas, nagu kahtlustataks teda selles teos, kuid ta teadis end olevat süütu ja soovis, et seda ka tõestataks. Ta tahtis tõendada, et ajal, mil pakk varastati, viibis ta külas [nimega] Pauck [või Panck?], kus ta õpetas pühaks õhtusöömaajaks valmistuvaid talupoegi palvetama ja manitses neid pihil käima; samuti oli tal kaasas Roobaka [Ropakeschen] naise raha, et talle sealt kala osta. Tagasi jõudes sai ta Mätjalas [Mertialg] teada, et pakk on varastatud, ise oli ta aga ööbinud Kaue Laretzi majas, kes elab siit tubli kahe miili kaugusel.

Härra pastor viitab ka naisele nimega Wolberg, kes elas kokku esmalt Henrich Platzmaniga ja teiseks Henrich Rehreniga, saades sohilapse, ja kes on vahepeal Liivimaale põgenenud, et ta oli sel ööl kirikuaias kaht meest näinud; kui ta neid uuesti näeks, tunneks ta nad kindlasti ära, ja seda nimelt mehe vöö järgi.

Mis puutub härra superintendendi kohta kantslist tehtud märkustesse, siis härra pastor eitab, et ta nimetas teda koeraks; teiseks, et ta ütles, nagu oleks ta seitse aastat [vangis] viibinud; kolmandaks, et ta istus seitse nädalat ühes ruumis, süües, juues ja seal oma ihulikke vajadusi rahuldades – seda ta samuti ei tunnista, kuigi möönab, et on sellest rääkinud; neljandaks, et ta algatas kohtuasja ühe suure aadliku [kindralkuberner Gustaf Kurcki] vastu Stockholmis ja et teda hoiti vangistuses, ning et ta on nüüd oma õnnetuse unustanud ja soovib meie pastoritele oma tahet peale suruda…

Kui teisi talupoegi selle asja [pastori sõnade] kohta konkreetselt küsitleti, väitis Jamma Hanß, et ta ei mäleta, et oleks midagi muud kuulnud peale selle, et superintendenti olevat Rootsis vangis hoitud; Aruste [Arriste] Simo ütles, et ta oli kirikus kaugemal seisnud ja ei saanud seda kuulda. Seppa Laur mainis, et oli kuulnud härra pastorit ütlemas: «Kas tema, kes ise oli Rootsis vangis, tahab meid lahti lasta?» Seda asja tuleb edaspidi vande all lähemalt uurida!

Mis pihti puutub, siis ta [pastor] tunnistab seda [et talupojad, nagu paluja kaebas, laupäeval pihtida ei saanud], kuid põhjendab seda hädavajadusega: laupäeval oli ta haige juures olnud ning pühapäeva hommikul tulid rasedad naised, kes soovisid pühale õhtusöömaajale minna ja keda ta ei saanud tagasi saata. Ta kinnitab siiski, et ta enam nii ei talita, ehkki vastutus lasub sellel, kes andis korralduse, et kõigi pihiliste pihti tuleb kuulata laupäeval, mitte aga pühapäeval!

[…]

Mis palujasse puutub, siis garanteerivad Wäri Pert, Kunna Wärn ja Aruste [Arroste] Ade Simo, et toovad ta vajaduse korral igal ajal kohale.

Sellega on visitatsioon selles paigas Jumala nimel selleks korraks lõppenud!

ÜLAL MAINITUD ISIKUD

Karja kiriku pastor Heinrich Vulpius – sündinud 1626 Rostockis (tema sünniaja selgitas välja Nicole Stein), surnud 1690 Karjas. 1632 tuleb koos oma samanimelise isaga Tallinna. Avaldab luuletusi kreeka ja ladina keeles. 1650 saab magistrikraadi Rostocki ülikoolist. Töötab mõnda aega pastorina Mecklenburgis, 1658 saabub taas Tallinna ja on 1659–1660/61 Tallinna gümnaasiumi rektor ja teoloogiaprofessor, seejärel Muhu koguduse pastor. 23. juunil 1769 määrab kindralkuberner Gustaf Kurck ta Karja koguduse pastoriks, minnes mööda superintendent Oldekopist; osaleb 1686. aasta piiblitõlkimise konverentsil Liepas, mistõttu teda mainitakse 1715. aasta eestikeelse Uue Testamendi eessõnas.

Visitaator Justus Heinrich Oldekop – Saaremaa superintendent (1666–1686); on sündinud 1631. aastal Alam-Saksimaal Hildesheimis; teoloogiadoktor (1668, Uppsala); on kindralkuberneri ja riiginõuniku Gustaf Kurcki korraldusel rohkem kui kaks aastat Stockholmis vangis; kuningas laseb ta vabaks ja saadab 1675. aastal tagasi Saaremaale oma töökohustusi täitma. Tema läbisaamine Saaremaa pastorite, Kuressaare raehärrade ja paljude teistega jätab soovida.

Kirikueestseisjad: ratsaväekapten Wedberg (Otto von Wettberg noorem), Parasmetsa mõisnik, ja kaptenleitnant Johann Stakelberg; Stakelbergidele kuulus Triigi mõis.

Assessor Johann von Rehren – rahapakus hoitakse tema «kuldset panti».

Köster Küstre Kunradt tunnistab, et ei teadnud rahapaku vargusest mitte midagi.

Talupojad Matze Simon (pastori sulane), Reino Cordt ja Reino Jürgen Linnaka külast kaevavad kirikuaias hauda ja satuvad pealt nägema, kui rahapakk leitakse.

Kebba Thomas Roobakast ja Karnbekke Vißo Jürgen toovad lapse ristimisele ja näevad rahapakku kirikuaia taga.

Paluja Tilcka Henrich – eelmise paluja poeg, varguses kahtlustatav, sest olevat rahapaku mainimise peale läinud näost punaseks; ostnud endale Hiiumaalt uued saapad ja riided; kaebab visitatsioonil pastori peale ja kinnitab oma süütust, ööbis Kaue Laretzi majas.

Tilcka Simo Pert – pastori endine sulane ja kahtlusalune. Olevat samuti läinud näost tulipunaseks, kui pastor temalegi «head uut aastat» soovis.

Talupojad Kuma Laur, Aruste Simo, Kuma Wer Kitto Perteni poeg Michel, Jam(m)a Hanß, Wabbenicko Mart Kaisakülast, Tearri Andruß Mätjalast (Mätja), Kaisaküla Hanß Pammast, Corti Adam Anglast, Wäri Pert ja Kunna Wärn.

Wolberg – Liivimaale põgenenud naine, kes elas kokku Henrich Platzmaniga ja Henrich Rehreniga; olevat ööl, mil rahapakk varastati, näinud kirikuaias kahte meest, kelle ta vöö järgi ära tundvat.

Loe lisaks: Karja pastori ümber läinud vanker ja vanne ketserluse vastu