Kirjutan seda mõtisklust Harjumäe tipus, seljatoega puupingil istudes, sõnaseade saatjateks päikese paitus, tuule sosin, puude kohin, lillede lõhn, purskkaevu väsimatu vulin ja kesklinna argised askeldused. Looja imeline loodu. Ajuti vaatan otse minu ees, teisel pool Vabaduse väljakut kõrguvat Jaani kirikut, mille püha risti kohal pilved aeglaselt sõuavad ja vahepeal paigal seisavad. Seierid tornikellal näitavad pärastlõunast aega, milles püüan ennast kirjutamise vältel ajatuna tunda.
Eile külastasin kiriku lähedal paiknevat Tallinna Südalinna raamatukogu, mille laenutusosakonnas olid ühel laual esindatud Jaani koguduse pikaaegse pastori Toomas Pauli sulest ilmunud raamatud. Samas märkasin auväärse autori fotot ning tema eluaega tähistavaid aastaarve ja kuupäevi. Sellest mõistsin, et maailm ja Eesti Vabariik on kaotanud väga väärtusliku hinge, mille Jumal on isaliku armuga oma rüppe kutsunud.
Kalli kodukiriku kuninglikust keskkonnast, kolleegide, perekonna, lähedaste ja rahva keskelt on lahkunud taevastele teedele selles ilmas erakordselt teeneka ja viljaka rännaku sooritanud hea ja ustav sulane Toomas Paul. Armastusväärne vaimulik, õpetaja, õppejõud, kirjanik, mõtiskleja, teenäitaja, ülesehitaja, valgustaja ja lohutaja paljudele kaasteelistele inimeseks olemise ajas. Oma elutöö jätkajate ettevalmistaja ja motivaator. Tema mantlipärijatel on tõesti olnud kindel pinnas, millel edasi pürgida ja päikseline pärand, mida alal hoida.
Kellad kirikutornis helisesid just paari sekundi vältel vaimu virgutavalt, justkui õnnistades ja julgustades mind oma mõttelõnga edasi kerima.
Mõttesse tuli 1989. aasta talv, kui viibisin perekonna ja suguseltsi ringis Tallinna Jaani kirikus. Toimus minu vanaema kiriklik ärasaatmine. Leinaga looritatud vaimulikku tseremooniat viis läbi keskealine sirgeselgne pastor Toomas Paul. Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud veel veidi aega ning vastavalt ühiskonna olustikule oli kiriku sügavam tähendus mulle kui nõukaaja lapsele, kaheksanda klassi poisikesele veel mõistmatu. Esiti tundsin end kuidagi võõras ja kummalises asutuses olevat. Selle võõrastava fiilingu juures aga toimus midagi märgilist. Õpetaja Toomas Pauli esinemine, suhtlemine, omamoodi vaba maneer ja lihtne keel rahustasid mind ja muutsid mu kohalolu märksa meeldivamaks. Tema käepigistus ja soliidne kaastundeavaldus panid mind ennast vähemalt korraks tundma täisväärtusliku täiskasvanuna. Tolle hetke positiivne mõju minu isiksuse arengule oli selgelt tajutav. Võõrastus taandus ja pühamu miljöö kohandus kodusemaks.
Pärast seda kogemuslikku kohtumist ei sattunud ma kaua aega Jaani kirikusse. 1990-ndate teises pooles tudengipõlves avastasin aga uuesti tee sinna. Siis käisin pisteliselt kirikusaalis mõneks viivuks istumas. Toomas Paulilt aastate tagant saadud rahustav sõnum, tark silmavaade ja toetav kätlemine elasid minu hingemälus jätkuvalt.
Legendaarse kiriku- ja kultuuriloolasega olid mul järgmised kontaktid televisiooni, raadio ja trükimeedia kaudu. Kultuurihuvilisena lugesin tema artikleid ja kaanest kaaneni vähemalt ühe raamatu, kuulasin ja vaatasin vestlussaateid. Püüdsin kaasa mõelda, aga loomulikult ei suutnud ma sügavalt erudeeritud arutlejaga mõtteliselt sammu pidada. Nii haaramatult lai oli minu jaoks tema haridus, haritus, intellekt. Ent oli huvitav ja härra Pauli mõttearendused innustasid mindki aeg-ajalt rohkem asjade olemusse süüvima ja filosofeerima. Tema meedia artiklid andsid jõudu kõrgkoolis nõutud esseede koostamiseks.
Tänasest umbes kümme aastat tagasi oli mul uus vahetu kontakt Toomas Pauliga. Kirjutasin siis kiitva kirjatüki kristlikule Tallinna Pereraadiole. Tugev sisetunne sundis mind jagama seda artiklit härra Pauliga, kes selleks ajaks oli juba Jaani koguduse korraline külalisõpetaja. Sel perioodil sain korduvalt osa tema raadioeetris kõlanud hommikupalvustest, ikka tuttaval sagedusel 89,6 MHz, mis vahendab kristlikku sõnumit ja muusikat ööpäevaringselt. Olin tõsimeeli valmis selleks, et vastust ei tule, sest suurte saavutustega suur vaim ei pruukinud vastata toona veel suhteliselt algaja ja tundmatu kirjaniku meilile, mis sisaldas ülistava artikli linki. Olin häälestunud peamisele eesmärgile tekst adressaadile vähemalt nähtavaks teha. Ometi vastus tuli. See oli sõbralik, tänulik ja tunnustav, nagu mu artikkelgi. Vastaja pidas minu meedialugu tänuväärseks, sest Pereraadio väärivat sellist kiitust. Mul oli ülim au sellist tagasisidet ning allolevat õnnistussoovi vastu võtta. Praegu olen samavõrra rõõmus, et see kahepoolne kontakt aset leidis, et Looja lubas mul väljendada oma südames süttinud sõnumit ja lubas mulle unustamatu vastuse.
23. juulil Issanda aastal 2026 avanevad ja sulguvad Tallinna Jaani kiriku uksed viimast korda õndsale hingele, kes vaimu tasandil on juba jõudnud Jumala kotta, taevasesse koju. Ta võib sealt taevakõrgustest alla maa peale vaadata täies rahulolus, sest suursugune püha pärand on maha jäetud, millest Kõigeväelisel valitsejal ja siiajäänutel ülimalt hea meel on.
Kümmekond minutit enne selle järelhüüdva mõtiskluse kirjutama asumist Harjumäel külastasin Jaani kirikut. Seisatasin austusavaldusena Toomas Pauli kõrge portreebüsti ees, et ka kivisse tahutud paeluvast pilgust püüda kinni aegumatu arukus ja vaibumatu vitaalsus. Vaatasin näitusesaali kõrval laual lebavaid kohapealseks lugemiseks mõeldud raamatuid. Jäi silma üks teos pealkirjaga «Surm on edasitee» (autor: Jaan Tammsalu). Need tähenduslikud kolm sõna puutusid enne silma ka kantselei ukse kõrval saali seinal ühel paberil ühes teises kontekstis. Tõepoolest, on ainult edasitee.
Kõrgesti ja alatiselt austatud ja armastatud Toomas Paul – targa rahva tark teoloog! Soovin Sulle õnnistatud edasiteed Issanda auhiilgusest valgustatud igavikuteedel.
Sügava tänu ja austusega.
Andre Tamm,
vabakutseline kirjanik
