«Ta võttis vastu Iisraeli, oma sulase, meenutades oma halastust»
Kristuse inimesekssaamine tuleb kasuks üksnes sellisele Iisraelile, kes Jumalat teenib. See on tema enda armas rahvas, kelle pärast Ta inimeseks sai, et nad lunastada kuradi, patu ja surma meelevallast ning tuua õiglusesse, igavesse ellu ja õndsusesse. See on vastuvõtmine, millest Maarja siin laulab ja millest Paulus ütleb Tt 2,14, et Kristus andis end meie eest, et ta endale puhastaks pärisrahva. Ja Püha Peetrus 1Pt 2,9: «Teie olete püha rahvas, Jumala enda rahvas, kuninglik preesterkond…»
Tõsi on muidugi, et sõnakesega «Iisrael» peetakse silmas üksnes juute ja mitte meid, paganaid. Ent kuna juudid ei tahtnud endale Jumalat, valis ta mõned nende seast välja, et Iisraeli nimi säiliks, ja lõi siitpeale vaimse Iisraeli. Sellele viidatakse 1Ms 32,25–32, kui püha patriarh Jaakob võitles ingliga ja see halvas tema puusa näitamaks, et tema lapsed ei tohi edaspidi uhkustada lihaliku päritoluga, nagu juudid seda teevad.
Martin Luther. Magnificat. Tõlge ja seletus. Tõlkinud Urmas Petti. Tartu: 2015.
