Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ametlikul kodulehel on niinimetatud soolisuse ja seksuaalsuse aruteluteema alusmaterjalina avaldatud usulist väärõpetust sisaldav tekst «Sugu – Seksuaalsus – Abielu – Perekond. Euroopa protestantlike kirikute ühenduse nõukogu reflektsioonid» ja eestikeelses tõlkes selle kokkuvõttev osa.
EELK juhtivad tegelased on avalikult kinnitanud, et teoloogilised arutelud soolisuse ja seksuaalsuse teemal ei tähenda kiriku õpetuse muutmist ja et eesmärgiks olevat hoopis kiriku õpetuslike seisukohtade selgitamine, põhjendamine ja pastoraalne rakendamine.
Samal ajal aga astutakse reaalselt üha uusi ja uusi samme, mis Kiriku traditsioonilise õpetuse kahtluse alla seavad, selle suhteliseks muutavad ja seda esitlevad lihtsalt ühe, tänapäevaste teadmiste valguses revideerimist nõudva teoloogilise vaatenurgana. See ei ole mitte kuidagi ei «õpetuse selgitamine» ega «pastoraalne rakendamine».
Ma olen korduvalt juhtinud tähelepanu fundamentaalsele probleemile EELK teoloogiliste arutelude raamdokumendis – nimelt et kirikuosadust määratletakse kui «osadust erisuses» ning teoloogilise arutelu eesmärgiks ei seata usutunnistuslik üksmeel tões, vaid hägune koosmeel, teoloogiliste arvamuste paljusus ühtsuses; lisaks tunnistatakse kohatuks arutelude käigus esitatud võimalike väärõpetuste taunimine.
Just sellist lähenemist esindab ka EELK kodulehel avaldatud Euroopa Protestantlike Kirikute Nõukogu raport. Selles on öeldud: «CPCE ei kuuluta neist ühtegi seisukohta ainsaks õigeks. Selle asemel kasutatakse mõistet «protestantlik koridor», mis tähendab, et protestantliku usu raamides võib eksisteerida mitu teoloogiliselt põhjendatud seisukohta, kui need jäävad kooskõlla evangeeliumi põhisisuga.»
Teisal öeldakse: «Dokumendi üks keskseid järeldusi on, et kirikuosadus ei tähenda tingimata täielikku üksmeelt kõigis eetilistes küsimustes. Euroopa protestantlikud kirikud võivad jääda osadusse ka siis, kui nad erinevalt mõistavad soo, seksuaalsuse või abielu küsimusi. Selle eelduseks on vastastikune austus, valmisolek kuulata teistsuguseid seisukohti ja soov jätkata ühist piiblitõlgendust ning teoloogilist arutelu. Kiriku ühtsus põhineb eelkõige ühisel usul Kristusesse, mitte täielikul eetilisel üksmeelel.»
«Kokkuvõttes jõuab brošüür järeldusele, et kiriku ülesanne ei ole üksnes sallida erinevusi, vaid väärtustada neid kui osa Jumala loodud maailma mitmekesisusest.»
Tsiteeritud laused ei ole loomulikult ainsad problemaatilised kohad kõnealuses dokumendis, ent toovad selgelt esile antud väärõpetuse olemuse. Näiliselt kirjeldavalt ja arutlevalt taandatakse evangeelse-luterliku kiriku õpetus ja pühakirjakäsitus lihtsalt üheks vaatenurgaks, mille üle võib arutleda võrdselt uute, moodsate vaatenurkadega. Peaasi, et usutakse Kristusesse ja säilib evangeeliumi tuum!
Selline modernistlik lähenemine on otseses vastuolus Augsburgi usutunnistuse ja teiste luterlike usutunnistuskirjadega. Tsiteerin oma pöördumist EELK vaimulike poole 2024. aasta detsembris: «Usutunnistuskirjade õpetus on risti vastupidine – kiriku osadus seisneb täielikus õpetuslikus ühtsuses ning väärõpetuse esitamise korral maksab põhimõte, et «Jumala kirikus ei saa ega tohi eksliku poole seisukohti sallida, veel vähem neid vabandada või kaitsta» (Konkordiavormel, SD). Veelgi enam, «Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust» (Konkordiavormel, SD). Me kõik oleme ordinatsiooni eel kinnitanud neid lauseid oma suuga ja neile kätt alla pannes.»
Viide vaimuliku ametivandele on jätkuvalt asjakohane. Iga preestrikandidaat kirjutab ordinatsiooni eel alla muuhulgas järgmistele tõotustele:
Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse. Ma tõotan hoole ja ustavusega evangeeliumi kuulutada ja pühi sakramente Jeesuse Kristuse seadmist mööda õigesti talitada, rahvast õpetada ning pihisaladust täielikult pidada.
Mainitud dokumendi avaldamine EELK kodulehel on väärõpetuse levitamise akt Kirikuseadustiku paragrahvi 383 lõike 3 («Usulise väärõpetuse levitamine on kiriku õpetusega vastuolus olevate seisukohtade teadlik ja tahtlik levitamine») ja paragrahvi 384 lõike 3 tähenduses.
Kui kirikuvalitsuse egiidi all jätkatakse EELK ametlikes kanalites seisukohtade avaldamist, mis on vastuolus evangeelse-luterliku kiriku õpetusega, siis kohalduvad Kirikuseadustiku ülal viidatud sätted. Usulise väärõpetuse levitamist ja kirikuliikmete eksiteele juhtimist ei saa pehmendada või õigustada vajadusega «arutleda». EELK-s kehtib nii kiriku õpetusliku ühtsuse kui seksuaalmoraali osas kindel õpetus, mis tugineb Pühakirjale ja usutunnistuskirjadele. Kui kiriku juhtkonna õnnistusel hakatakse seda revideerima, jõutakse kiiresti kirikulõhesse ning paljud usklikud ja võib-olla ka kogudused hakkavad enda kaitsmiseks väärusu vastu EELK-st lahkuma.
Kuigi tegelikult on vastupidi ja EELK-st peaksid lahkuma need, kes tahavad siin kehtestada uut usku ja õpetust.
