Aastal 1529 kohtusid Marburgis reformatsiooniliikumise erinevate suundade liidrid, et arutada teoloogilisi erimeelsusi. Kohtumise korraldas Hesseni maakrahv Philipp, kes soovis saavutada protestantide ühinemist.
Peamisteks diskuteerijateks olid kohtumisel reformatsiooniliikumise algataja Martin Luther (1483–1546) ning Šveitsi reformaatorid Ulrich Zwingli Zürichist (1484–1531) ja Johannes Oecolampadius Baselist (siin Ökolampaad, 1482–1531). Neile lisaks osalesid kohtumisel Lutheri kaasvõitleja Wittenbergis Philipp Melanchthon (1497–1560), luterlased Stephan Agricola (1491–1547) ja Justus Jonas (1593–1555), Nürnbergi reformaator Andreas Osiander (1498–1552), Württenbergi reformaator Johannes Brenz (1499–1570), Strasbourgi reformaator Martin Bucer (ka Butzer, 1491–1551) ja Kaspar Hedio (1494–1552), samuti Strasbourgist.
Kõneluste keskseks teoloogiliseks küsimuseks tõusis Kristuse kohalolu viis armulauas. Zwingli eitas Kristuse ihulikku kohalolekut ja rõhutas armulaua sümboolset tähendust, Luther jäi vankumatult selle juurde, et armulauas on Kristus ihulikult kohal. Kuigi kohtumise tulemusena valmis Lutheri sõnastatud ja Marburgi artikliteks nimetatud tekst, ei jõutudki Kristuse reaalpresentsi küsimuses üksmeelele ja mõlemad pooled läksid ühtsust saavutamata lahku. Kaspar Hedio meenutuse kohaselt lõppes kohtumine mõrudalt: «Zwingli palub Lutherilt oma karmuse pärast andestust ning ütleb, et on alati sügavalt soovinud tema sõprust ja otsib seda ka praegu. Seejärel lisab ta peaaegu nuttes: ei ole ühtegi inimest – ei Itaalias ega Prantsusmaal –, keda ta näeks meelsamini kui teda. Luther vastab: paluge Jumalat, et jõuaksite selles küsimuses õige arusaamiseni. Oecolampadius vastab: ka teie peaksite seda paluma, sest teil on sama vajadus.» Kõik ülalnimetatud kirjutasid siiski Marburgi artiklites sõnastatud ühisosale alla.
Usukõneluste 400. aastapäeva puhul 1929. aastal avaldas kohtumisest ülevaate väljaanne Protestantline Ilm. Veidi toimetatud kujul avaldab ülevaate Marburgi usukõnelusest ka veebiajakiri Meie Kirik.
«Waieluse käigu üle ei kirjutatud protokolli. Selle oli maakrahw Philipp kategooriliselt ära keelanud,» märgib Protestantliku Ilma toimetaja Theodor Tallmeister. «Kuid osawõtjad on seda pärast ometi nii põhjalikult kirjeldanud – arwatawasti tähtsamaid mõtteid siiski salaja paberile pannes –, et wõimalik on päris korralikku protokolli sellest kokku seada. Ajakiri «Die Christliche Welt» toob oma 1927. aasta 14-mas numbris sarnase protokolli ja meie tõlgime tema kui huwitawat ajaloolist materjaali sisaldawa siinkohal eesti keelde:»
Laupäeval, 2. oktoobril [1529], kell 6 hommikul.
Kantsler Feige avab koosoleku.
Luther: Kõrgestisündinud vürst, armuline härra. Ma ei kahtle, et see kõnelus on korraldatud hea mõtte ja tahtmisega. Kahe aasta eest lükkasin ma sarnase ettepaneku tagasi, sest ma teadsin, et mõlemalt poolt on küllalt kirjutatud, ja et uusi põhjusi kumbki enam ei suuda ette tuua. Mina olen oma arvamise ütelnud ja tahan selle juure jääda kuni surmani. Ka ei olnud mul mõtet rohkem selle asja üle kirjutada. Aga pärast Speieri riigipäeva andsin ma härra Philippusele (Hesseni maakrahvile) oma nõusoleku: mitte et ma oma mõtteid muuta tahaks – need on minu juures täiesti kindlad – vaid selleks, et oma usu põhja selgitada ja teiste eksitusi näidata. Kristus on päris selgesti ütelnud: «Võtke ja sööge, see on minu ihu». Seal tulgu nüüd vastased ja tõestagu, et ihu ei ole ihu.
Aga enne kui meie selle üle vaidleme, pean ma mõned teised punktid ette tooma, millistes vastased eksivad. Zürichis, Baaselis ja Strassburgis õpetakse:
1. kolmainsusest, et Aarius olevat selle üle õigemini õpetanud kui püha Augustiin ja teised õigeusklikud isad;
2. kahe Kristuse loomuse vahel teevad nad nii suurt vahet, et ühest isikust saab otse kaks;
3. pärispatu kohta salgavad nad, et see on hukkaminemise põhjus;
4. ristimisest õpetavad mõned, et ta ei ole usu pitser, vaid ainult välise ümberpöörmise tundemärk;
5. õigestmõistmisest, et see ei sünni mitte ainult usu läbi, vaid meie oma jõudude kaasabil;
6. kuulutatavast sõnast ja ühes sellega sõna ametist õpetavad nad ekslikke asju;
7. samuti puhastustulest ja võib olla veel mõnest teisest kristliku usu ja õpetuse osast.
Enne peame kõigis neis asjus jõudma ühisele seisukohale, kui tahame, et arutused püha armulaua tõelise väärtuse üle ei ole asjatud.
Ökolampaad vastab, et temal ei ole sellest midagi teada, et tema ja ta kaaslased kõigis neis küsimustes teisiti õpetavad kui Luther. Käesolev kõnelus on ainult selleks korraldatud, et mõtteid vahetada armulaua üle. Samuti ütleb
Zwingli: ta olevat juba Melanchthoniga mitmesuguste küsimuste üle rääkinud; pärast võib nende juurde tagasi tulla, nüüd aga peaks arutama armulaua asja.
Luther andis järele, kuid mitte ilma protestita. Ta ei olevat paljude asjadega vastaste kirjatöödes nõus, seda olevat ta pidanud avaldama, muidu võidavat kodus ütelda, et tema ei ole tohtinud suud lahti teha. Nüüd aga tahtvat ta heameelega armulaua üle vaielda. Siin peavad taganema kõik inimliku mõistuse vastuväited Jumala sõna kõrval. «See on minu ihu» – neid sõnu ei tohi teisiti mõista kui seal seisab. Kui teie aga tahate neid teisiti seletada, siis peate tooma selged tunnistused kirjast, mis tõestavad teie seletust. (Sõnad «See on minu ihu» oli ta kirjutanud kriidiga oma ette lauale).
Ökolampaad võtab väljakutse vastu. On päevaselge, et pühas kirjas mitmesugustes kohtades tarvitatakse piltlikku kõneviisi, kus sõnadel on hoopis teine tähendus kui nende kõlal. Näiteks: «Ristija Johannes on Eliia», «Kristus oli kalju», «Seeme on sõna», «Mina olen õige viinapuu». Nii võib ka sõnades «See on minu ihu» tegemist olla sarnase piltliku kõneviisiga.
Luther: Sellest ei jätku, et neid sõnu võib nõnda mõista, tuleb tõestada, et neid peab nõnda mõistma.
Ökolampaad asub ka kohe tõestamisele. Peaasi on ometi Kristuse ihu ja vere vaimline maitsemine. Seda õpetab Joh. 6. See koht on otsustav kõigi teiste sarnaste kohtade seletamisel. Seal ütleb Jeesus ise enesest: «Mina olen elu leib» (salmid 35. 48). Ja kui juudid ja tema jüngrid seda nõnda mõistavad, nagu kõneleks ta ihulikust söömisest, tõrjub ta selle arusaamise tagasi sõnadega: «Vaim on, mis teeb elavaks, liha ei kõlba kuhugile» (salm 63). Sellest kohast järgne b, et Jeesus on oma ihu lihaliku söömise kindla sõnaga kõrvale heitnud, ja et ta sarnast tema enese poolt kõrvaleheidetud söömist ei või ometi pärast jälle tahtnud ja sisse seadnud olla.
Luther: Muidugi tuleb ette sarnast piltlikku kõneviisi. Aga see on siiski liialdatud järeldustegemine kui sellest, et Jeesus kõneleb vaimulikust söömisest, järeldatakse, et ihulik söömine on võimatu. Juudid mõistsid ihulikku söömist nõnda, nagu tükeldatakse härja või sea liha, nagu süüakse leiba ja liha vaagnast. Sellele rumalale välisele ebaarusaamisele seab Jeesus vastu oma kõne vaimulikust söömisest. Aga kui Jeesus õhtusöömaaja seadmisel seab ühe ihuliku söömise, siis on see midagi täiesti teist, siis on see püha vaimu heategu. Mul on tarvita suurt ja vägev sõna, selle põhja võib inimene küll uskuda, et on tegemist Kristuse ihuga.
Ökolampaad: Lutheri seletus on alaväärtuslik, jäme. Kristust uskuda leivas olevat, see ei ole enam usk, vaid arvamine.
(Etteheite tagajärjel, et Lutheri seletus ihulikust söömisest on jäme, tekkis pikk vaielus).
Ökolampaad: Ei tohi ainetele nii suurt tähtsust anda.
Luther: Mis on madal ja väike? Mitte see ei ole tähtis, mis öeldakse, vaid kes seda ütleb. Kui Jumal käseb, et tõstetagu üles õlekõrs, siis on see vaimulik ülesanne. Meie räägime Kristuse ihust, mis meie eest äraanti ristisambas, mis on Jumala paremal käel. Meie võtaksime hea meelega teie vaate vastu, aga teil on selles asjas puudulik mõistus.
(Ütelust «puudulik mõistus» peeti nähtavasti ebaparlamentaarseks ja Luther palub vürstilt ja Ökolampaadilt vabandust. Aga ligemale teineteisele nad ei saa.)
Ökolampaad: Kui meil on juba vaimulik söömine, mis mõte on siis veel ihulikul?
Luther: Mina ei küsi, kas see on tarvilik või mitte. Kristuse sõna hoiab mind vangis. Ta annab meile ennast neljasugusel viisil: 1. jutlustatavas sõnas, 2. ristimises, 3. vennalikus troostis, 4. sakramendis. Seal süüakse nii sagedasti kui seda pühitsetakse, Kristuse ihu – sest ta ise käseb seda teha. Kui ta meid käseks sõnnikut süüa, teeks ma seda, teades, et see on mulle kasulik. Sulane ei tohi oma isanda tahtmise üle pead murda. Tuleb silmad kinni pigistada.
Ökolampaad: Kus seisab see pühas kirjas, et meie peame kinniste silmadega kirja lugema, härra doktor?
Luther: Kui meie ka sada aastat vaidleme, ei tule sellest midagi välja. Toimetatagu see tekst kõrvale, siis olen ma rahul. Seesama, kes ütles Johannese evangeeliumi sõnad, on ka ütelnud: «See on minu ihu».
Ökolampaad: Meie peame ometi selge mõistusega püha kirja lugema ja üht kohta teisega võrdlema. Nii tegi Augustiin. Mina jään selle juure, mis ma olen ütelnud.
Luther: Ja mina jään oma teksti juure.
+ + +
Nüüd astub Zwingli Ökolampaadi asemele.
Zwingli heidab Lutherile kõige pealt ette, et ta ennast juhtida laseb eelarvamisest, kui ta juba kindlasti on otsustanud oma vaate juure jääda. Ilma kahtlemata peab ometi mitmesugusi kirjasõnu isekeskis võrdlema. Meil ei ole küll sõna, mis ütleb: «See on pilt minu ihu kohta», aga meil on sõna, mis viib eemale ihulikust söömisest. Seda peame silmas pidama. Järelikult ei ole Kristus ennast armulauas andnud ihulikult. Ja teie tunnustate ometi isegi, et vaimulik söömine on see, mis trööstib. Kui teie meiega olete selles asjas ühel arvamisel, mis on ometi peaasi, siis palun ma teid Kristuse armastuse nimel, ärge tehke ometi kedagi tema kõrvalmõtete pärast ketseriks. Vanad kristlased ei ole, kui neil ka oli mõtete lahkuminekuid, üksteist mitte kohe hukka mõistnud. — Olgu unustatud kõik teravad sõnad, mis vastastikku üksteisele öeldud; püüdkem ühekoos ainult ühe sihi poole, et nii palju kui võimalik, tõde tuleks päevavalgele.
Zwingli võtab uuesti kõne alla Joh. 6,63. Kui seal seisab: «Liha ei kõlba kuhugile,» siis ei mõtle ma selle juures mitte Kristuse inimliku ihu peale, mis on kannatanud, sest selles ihus on ta meid lunastanud. Ma leian imelist troosti, nii sagedasti kui ma mõtlen: «Kristusel on olnud samasugune liha kui minul» — imeliselt trööstib see mind. Aga teie ei taba evangelisti mõtet. Joh. 6,62 tuleb ühes Augustiiniga järgmiselt mõista: «Kui ma lähen üles taeva, siis teie näete, et ei saa tegemist olla (minu ihu) ihuliku söömisega.» Vaim on, mis teeb elavaks; vaim seatakse lihale kindla sõnaga vastu.
Mõndagi lapsikut on öeldud, nii näiteks: «Kui Jumal mind käseks sõnnikut süüa.» Mis Jumal meile käseb, seda käseb ta alati headuseks. Tema viib valgusesse, mitte pimedusesse. Paganate nõiasõnad on tumedad, Jumal sarnaseid ei ütle. Hing on vaim; hing ei söö liha, vaid vaim maitseb vaimu.
Lõpuks palub Zwingli Lutherit temale mitte midagi pahaks panna; omalt poolt igatseb ta tema sõprust ja ei ole millegi üle haavatud: rõõmuga nägevat ta Lutherit ja Melanchthoni palgest palgesse.
Luther lubab oma temperamenti taltsutada, armastusest Jumala ja vürsti vastu. Mis mööda, see mööda. Loodame tuleviku peale.
Aga vaimulik söömine ei eita ihulikku. Kus kuulutatakse Jumala sõna, seal on vaimulik söömine, seal peab olema ainult usk: usk on vaimulik söömine. Kui nüüd Jumal ihuliku söömise juurelisab, peame selle vastu võtma. Meie maitseme siis usus seda ihu, mis meie eest ära antakse. Suu võtab vastu Kristuse ihu, hing usub tema sõnu, sest et ta ihu maitseb.
Kui teie ütlete, et Jumal ei nõua midagi arusaamatut, siis ei anna ma seda järele. Näiteks neitsi Maria, pattude andeksandmine ja palju selletaolist! Nii ka: «See on minu ihu.» Psalm 77, 20: «Sinu teed on suurtes vetes, ja sinu jälgi ei tunta mitte ära.» Kui meie tema teid tunneks, ei oleks ta mitte mõistmatu, imetaoline Jumal.
Zwingli ei hakka seda viimast mõtet arutama. Ta toob kirjasõnu ette, kus tarvitatakse sarnaseid võrdlusi nagu ihu leiva asemel – Hes. 5,1; 2. Moos. 12,27; Jes. 9,14. Prohvetite juures on see päris harilik. Kui kõiki neid kirjasõnu arvesse võtta, siis ei saa sugugi teisiti, vaid peab sõnades «See on minu ihu» sõna «on» mõistma «tähendab.»
Kristus ei ole ihulikust söömisest midagi õpetanud. Tuleb võtta sõna tuum. Sakramendil on sisemine tähendus, ta on täht, mida talituse juures tarvitatakse. Teda jagatakse vendadele, kes sellega tunnistavad, et Kristuse on nende eest surnud. Mis ma ütlen, seda ei lükka teie ümber mingisuguse mõttetarkuse ega kõnekunstiga. Kes kirjasõnu seletab kahemõtteliselt, võtab pühakirjalt tema jõu.
Luther: Mina ei ole ühtegi sõna teadlikult teinud kahemõtteliseks. Minule on siin tegemist Kristuse seadmisega; need sõnad ei ole meie, vaid Issanda omad. Kui ma ütleks: sõnade juures «See on minu ihu» tekib Lutheri ihu, siis oleks ma väärt võllasse tõmmatud saada. Aga sõna saadab seda korda, et preestri käsi on Kristuse käsi. Suu ei ole minu, keel ei ole minu, vaid Kristuse oma, ja kui ma ka kelm oleks. Mina ei vaidle selle üle, kas «on» või «tähendab.» Kristus ütleb, sellest on mulle küllalt. Selle vastu ei saa ükski kurat.
Muidugi on hing see, mis maitseb Kristuse ihu; sest kus on Jumala sõna, seal on tarvis usku ja vaimulikku söömist. Ihulik ihu sõnas, selles seisab asi. Kui ma seal alles küsin, kaotan ma usu. Ma saaks selle juures narriks. Kui teie sellest teete mõistukõne, miks siis ka mitte lausest: «Ta läheb üles taeva?»
Viimaks palub Luther, et kuna vastaste põhjused olevat nõrgad, andku nad järele ja andku Jumalale au.
Zwingli: Ka meie palume, et teie Jumalale au annaks ja mõtte jätaks, nagu oleks teie seisukoht juba õige; kus on siis teie sõnade tõestus? Teie tahate minust üle olla ja ei oska ometi midagi peale hakata kirjasõnaga Joh. 6. Teie saate veel teisiti laulma.
Luther kaebab, et Zwingli räägib inetult.
Zwingli küsib, kas Luther ei usu, et Kristus Johannese 6-mas peatükis meie mõistmatusele tahab appi tulla?
Luther: Teie tahate meid üle trumbata. Teie ülesanne on tõestada, mitte minu. Jätame Joh. 6., see ei selgita asja.
Zwingli: Ei, ei: just see koht murrab teil kaela.
Luther: Ärge hoobelge kaela murdmisega. Teie olete Hessenis ja mitte Helveetsias.
Zwingli vabandab ja ütleb, et see on kõnekään, mida Helveetsias tarvitatakse.
Maakrahv võtab sõna ja miimika abil vabanduse vastu.
Luther: Kristuse ihu on neile surmaks, mürgiks ja kuradiks, kes söövad ebaväärilikult. Neile ei ole lihast midagi kasu. Sellest aga ei järgi, et on olemas ainult vaimulik söömine, ja mitte ka ihulik. Ihu on olemas ja saadab kasu. Sest kuigi vaim ise ei söö Kristuse ihu mitte ihulikult, usub ta siiski leiva ja viina all teda maitsevat sõnas, mis ta kuuleb. Kuna mõlemad pooled juba küllalt olid vaielnud, mindi nüüd lõunasöögile.
Pärast lõunat, 2. oktoobril, kell 2.
Zwingli toob uuesti ette Joh. 6,63 ja mängib välja väga tugeva trumbi, tsiteerides Lutheri enese raamatust «Postille» ühe lauset, kus viimane ütleb:
«Söömine ja joomine ei ole vaimulikult midagi muud kui usk Jumala sõna ja tema tähtede sisse, nagu Kristus ise ütleb Joh. 6,56: «Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minu sisse ja mina tema sisse.»»
Ka tsiteerib ta Melanchthoni seletusi Joh. 6 kohta.
Luther põikleb sellest kõrvale. Ei ole tähtis, mis mina või Philippus kirjutame ja oleme kirjutanud, vaid Ökolampaad ja Zwingli tõestagu, et armulauas ei sööda ihulikku ihu. Kui mina teiega ka oleks nõus, jääks ometi seisma sõnad: «See on minu ihu.» Kõik need, kes on kirjutanud meie vastu, kõnelevad alati nõnda, nagu räägiks meie sakramendist ilma sõnata. Meie ei ütle ju sugugi, et Kristuse ihu tungib meie ihusse ja toidab teda nagu muu toit, vaid meie peame Kristuse ihu igaveseks toiduks, mida ei tarvita ja seedita ära vaid, mis läbi tungib meie ihust. Kristuse ihu toidab meie ihu mingil igavesel viisil. Kui suu teda vastu võtab, saab inimesele osaks teatav surematus.
Peaasi on sõnade vägi. Inimlikud sõnad väljendavad ka midagi. Kui aga Jumal ütleb: «Võtke,» «tehke seda,» «rääkige neid sõnu» — siis see ka sünnib. Seal on ta ise rääkinud, ja juba on see sündinud. Siis ei ole sugugi tähtis, kas see, kes tema nimel räägib, on usklik või uskmatu, hea või halb. Jumal ei raja oma sakramenti mitte meie pühaduse, vaid oma sõna peale. Kuhu jääks muidu ka ristimisõnnistuse kindlus. Ümberristijate ja donatistide eksitustele oleks muidu avatud uksed ja aknad.
Zwingli: Kunagi ei saa halva preestri sõna luua Kristuse ihu.
Luther: Jumala sõna on mõjuv ja õige, ükskõik kes teda räägib. Nagu on kirjutatud Matt. 23,2–3: «Moosese järjel istuvad kirjutundjad ja variseerid. Kõik, mis nad teile ütlevad, et teie peate pidama, seda pidage ja tehke.»
Zwingli: See on ainult õpetuse kohta öeldud.
Luther: Muidugi, see käib kõige pealt õpetuse kohta, aga sõna kuulutamine ja sakramentide toimetamine on üks ja sama amet.
Zwingli: Kui ametikandja isik ei ole tähtis, nii et armulaua sõnad on mõjuvad ka jumalakartmatu huultel jumalakartmatute koguduses, siis tõstab see paavsti jälle pukki.
Luther: Jumalakartmatute koguduses – selle üle ei taha ma midagi ütelda. Aga üks olgu kindel: Ka vagade ja usklikkude koguduses ei või keegi olla julge, et vaimulikud on usklikud, sellepärast peab rohkem vaatama Jumala väe kui ametikandjate usu peale. Jumala väe juures ei saa ja ei tohi keegi kahelda.
Zwingli tahab vahet teha õpetussõnade ja sakramentsõnade vahel. On häbi, et Luther ja tema kaaslased nii rasket asja õpetavad ja kaitsevad ja ometi ühtegi kirjasõna selle tõestuseks ei suuda tuua.
Selle peale tõstis Luther üles sametist laudlina ja näitas temale sõnu: «See on minu ihu», mis ta oli kriidiga sinna kirjutanud ja ütles: Siin on tõestus; muud ei ole tarvis.
Zwingli tuleb tagasi Joh. 6 juure ja rõhutab, et Luther räägib iseenesele vastu. Kord on temale Kristuse liha kasulik toit, siis aga jälle, kui see temale meeldib, kasutu.
Luther: Just nõnda ma õpetan. Uskmatutele ei ole Kristuse liha mitte ainult kasutu, vaid on neile otse mürk ja surm, nagu ka Jumala sõna ja Jumal ise on neile mürk ja surm. Aga usklikkudele on ta kasulik, on arstirohi ja igavene elu.
Zwingli: Aga mis teete teie usulausega: «Ülesläinud taeva, istub Jumala paremal käel.»? Kui Kristus on taevas, siis ei ole ometi mõtet otsida teda armulauast. Sest üks ja sama ihu ei saa ometi korraga olla mitmes kohas.
Luther: Ka sõna «taevas» tarvitatakse pühas kirjas väga mitmesuguses mõttes.
Zwingli on väsinud ja Ökolampaad astub tema asemele.
+ + +
Ökolampaad: Ma olen täna juba rääkinud Joh. 6 üle, aga ei ole sellest veel tüdinenud. Ei tohi midagi pühakirja sisse lugeda, mida seal ei ole. Joh. 3 õpetab Jeesus Nikodeemust, et Jumala riiki saab ainult uuestisünni kaudu. Kui see on ainuke tarvilik tingimus, siis ei ole enam tarvis Kristuse ihu ihulikku söömist armulauas, siis on see täiesti ülearune.
Luther on täiesti nõus, et midagi ei tule juurelisada sellele, mis kiri ütleb. Just sellepärast oleme meie paavstiga karvupidi koos olnud. Aga Jumalal on mitmed viisid, millega ta meis usku äratab ja kasvatab: jutlus, ristimine, armulaud jne. Missugusi abinõusid ta tarvitab, see on tema asi; ta teab ise, mis meile on hea. Sellepärast on vale sarnane järeldus: «Uuestisünd avab taeva ja Kristuse ihu ei ole armulauas, ei ole tarvilik.» Just sellele söömisele kutsutakse uuestisündinud inimene, et ta võiks uskuda ja süüa.
Ökolampaad tsiteerib Joh. 16,28: «Ma olen Isast välja läinud ja tulnud maailma; jälle jätan mina maailma maha ja lähen Isa juurde». See sõna tõestab selgesti, et teda armulauas enam ei ole ja et viimast tuleb mõista piltlikult.
Luther tuletab meelde Luuk. 24,44: «Need on kõned, mis mina teile rääkisin, kui mina alles teie juures olin». Sellest võib kergesti näha, mis Kristus mõtles, kui ta sellest rääkis, et jätab maailma maha.
Ökolampaad seab vastukaaluks Joh. 16,7: «See tuleb teile heaks, et mina ära lähen; sest kui mina ära ei lähe, siis ei tule trööstija teie juure» – seal tunnistab Jeesus oma ihuliku ligioleku otse takistavaks. Samuti järgneb kirjasõnast Room. 8,11: «See, kes Kristuse on surnuist üles äratanud, teeb ka teie surelikud ihud elavaks», et meie lootus ülesäratatud saada kokku variseb, kui Kristuse ihu ei ole taevas, vaid ikka veel leivas.
Luther vastab, et Kristuse ihu ligiolek armulauas ei hävita sugugi meie ülesäratamise lootust, vaid toetab ja kõvendab seda. Meie peame liha väga ja väga kasulikuks ja ei lase seda omalt võtta ühegi kirjasõna, ühegi seletuse, ühegi mõistuslise põhjuse abil. Kui teile on liha ülearune, siis olgu; meie rajame ennast sõna peale. Mis aga ütleb sõna? 1. Et Kristusel on ihu – seda usun mina. 2. Et just see ihu on taeva läinud ja istub Isa paremal käel – ka seda usun mina. 3. Sama ihu on armulauas ja teda antakse meile seal süüa – nii ütleb Tema – ja seda usun mina ka. Sest minu Issand Jeesus Kristus võib seda kergesti teha, kui ta tahab; ja et ta seda tahab, tunnistab ta oma sõnadega, mille peale ma ennast rajan, kuni ta oma enese sõnaga on mulle ütelnud midagi teist.
+ + +
Nüüd jääti kõrvale katse, kirjasõnade abil üks teist võtta, ja Ökolampaad läks üle mõistusliste põhjuste juure ja püüdis kõige pealt näidata, et keha on piiratud suurus.
Ökolampaad: On paratamatu, et iga ihu, iga keha asub alati ühes kohas. Pikemas kõnes põhjendab ta seda.
Luther: Loodusteadlistest põhjustest ei taha ma midagi kuulda. Mulle on see ükskõikne, kui mõni asi käib looduse vastu, kui ta ei käi ainult usu vastu. Jumal võib väga hästi teha, et üks ja sama ihu on korraga mitmes kohas.
+ + +
Ökolampaad toob nüüd ette Matt. 26,11: «Vaeseid on teie juures alati, aga mind ei ole teil alati.» Oma jumaluse poolest on Kristus ometi alati igalpool. Kui ta siin nüüd ütleb, et teda alati ei ole, siis võib ta seda mõtelda ainult inimlikult, ihulikult. Kui ta aga oma inimsuse poolest on eemal, siis ei saa ta ka armulauas enam ihulikult juures olla.
Luther: Siin ütleb Kristus, et ta tulevikus ei ole meie juures enam selles mõttes, et ta tarvitab meie teenistust, nagu ta seda oma eluajal tarvitas. Siis on nende juures alati vaeseid, kellele nad head võiksid teha, nagu oleks see tema ise.
Ökolampaad maanitseb Lutherit, et viimane mitte nii väga ei ripuks Kristuse liha ja tema inimsuse küljes, vaid pööraks oma meele Kristuse jumaluse poole. Tõestuseks, et ei tohi jääda rippuma Kristuse inimsuse külge, toob ta ette Pauluse sõna 2. Kor. 5,16: «Nüüd ei tunne meie Kristust mitte enam liha poolest.» Nii ütleme ka meie: uuestisünnis ei tunta Kristust enam liha poolest.
Melanchthon tähendab vahele (see oli ainuke kord, kus ta segas vaielusesse): Lihalikul viisil, s. t. oma lihalikkude omaduste tõttu ei tunne meie Kristust.
Luther: See väide on mulle täiesti vastuvõtmatu. Ma tunnen seda Jumalat, kes on inimeseks saanud. Ükski teine ei või meid lunastada. Et Kristuse inimsus tühjaks tehakse ja kõrvale lükatakse, seda ma ei kannata.
Ökolampaad: Ka mina tunnen ainult seda Jumalat, kes on inimeseks saanud. Aga just seda tõelist jumalinimest ei tunne meie enam liha poolest.
Luther: Jaa, meie tunneme teda vaimu poolest; nii et oleme kindlad, tema on meie heaks maailma tulnud, elanud ja kannatanud.
Ökolampaad: Kui Kristus oma ihu andis meie eest, siis oli see ometi kannatamisvõimeline ja surelik ihu. Kuidas võib sellest veel tänapäev kasu olla! Tänapäev maksab vaimline söömine.
Luther: Ihuliku söömise kasu seisab pattude andeksandmise tõotuses. Iga tõotus nõuab usku, usk aga on vaimulik tundmine. Kui nüüd ihulik söömine sünnib usus, siis saab sellest vaimulik söömine. Sellest jatkub, et seda kasulikku ihu minule antakse söömiseks. Kas see ihu kord surelik ja kannatamisvõimeline oli, see mind ei huvita; see on niisama kõrvalise tähtsusega nagu küsimus, missugust riiet kandis Kristus õhtusöömaega seades.
+ + +
Ökolampaad: Teie ei taha armulauda mõista piltlikult, aga ometi tarvitate tema seletamisel võrdlusi, mis seisavad lähedal sümboolsele arusaamisele.
Luther: Ma tarvitan neid ainult niisuguses mõttes, nagu öeldakse «mõõk» ja arvatakse selle all ka mõõgatuppe, öeldakse «kann» ja arvatakse ka õlut, mis seal sees. Nii on ihu leivas, nagu mõõk tupes. Nii oli pühavaim tuvikeses.
Zwingli tuleb uuesti tagasi Kristuse äraseletatud inimihu olemisviisi juure: Kas võib see, kui ta on taevas, olla ka maa peal? Tsiteerib asja selgituseks kirjassõnu: Room. 8,3: «Jumal saatis oma poja patuse liha kujul». Vilip. 2,6–8: «Kristus võttis enesele sulasenäo, sai inimeste sarnaseks ja leiti välispidise oleku poolest kui inimene.» Hebr. 2,17: «Sellepärast pidi ta kõigis asjus saama vendade sarnaseks.» Ka 4,15. Neist kohtadest järgneb, et Kristusel oli piiratud inimsus. Ta jagas maapealse ihulikkuse piire ja teeb seda oma inimliku loomuse (oma ihu) poolest tänapäevani. Kristuse ihu ei ole igalpool, nagu teie tõendate, vaid ainult ühes kohas. Ta ei saa olla paljudes kohtades. Zwingli põhjendab seda veel Augustiini ja teiste kirikuisade sõnu ette tuues.
Luther: Ühed kirikuisad on teie, teised minu poolt. Mis aga Paulusesse puutub, siis ei mõtle ta sugugi täpset sarnadust. Ta ei mõtle ometi nende sõnadega seda, et Jeesusel oli naine ja tumedad silmad.
Zwingli tsiteerib veel mitmeid sõnu uuest testamendist, ja nimelt kreeka keeles.
Luther: Lugege saksa või ladina keeles, mitte kreeka keeles.
Zwingli: Andke andeks. Kaksteist aastat tarvitan ma kreekakeelset uut testament; ladinakeelset olen ma ainult üksainus kord lugenud.
Zwingli ja Ökolampaad ütlevad nüüd, et Jumal on küll kõikväeline ja võib ka seda teha, et üks ihu on mitmes kohas; aga et ta seda armulaua juures peab tarvilikuks, seda tuleb alles tõestada.
Luther: Seda teevad sõnad «See on minu ihu».
Zwingli: Siis mõistate teie, härra doktor, Kristuse ihu armulauas ka ruumilikult.
Luther: Matemaatilist ruumilikkust ma ei leia. «See on minu ihu,» mitte «siin on minu ihu.» Kas Kristuse ihu on ruumis või väljaspool ruumi, seda ma ei tea. Jumal ei ole selle kohta veel midagi ilmutanud ja ükski surelik ei saa seda tõestada.
Zwingli tahab kinni hakata Lutheri sõnadest, et Jeesusel oli tema inimliku loomuse poolest piiratud olemine. Järelikult pidi ta köidetud olema ka ruumi külge.
Luther: Seda ei ole ma tahtnud järele anda.
Zwingli: Tuleb siis alati arvestada teie tahtmisega?
Kutsuti õhtusöögile ja see lõpetas vaieluse.
Pühapäeval, 3. oktoobril, enne lõunat.
Zwingli läks sealt välja, kus vaielus eelmisel päeval pooleli jäi: Kristuse ihu on piiratud, asub järelikult ainult ühes kohas. Ta tarvitab ruumi ja võib olemasolla ainult ruumilikult.
Luther: Nagu ma juba olen ütelnud, võib ta olla ühes kohas ja mitte ühes kohas. Jumal võib ka minu ihuga seda teha, et ta ei ole ainult ühes kohas. Üks ihu võib olla paljudes kohtades, paljud ihud võivad olla ühes kohas. See ei ole Jumala juures mitte ainult võimalik, vaid Ta võib seda kergesti teha. Selles asjas olen ma ühel arvamisel skolastikutega. Milleks tarvitada armulaua juures matemaatikat? Koht, ruum – need on matemaatilised mõisted. Kes olen mina, et ma julgen Jumala tegevust mõõta matemaatiliste mõõdupuudega? Mõistus, mõttetarkus ja matemaatika siia ei kuulu. Maailm on ka üks keha, ja ometi ei asu ta ainsas kohas. Kõigesuuremat keha, millesse kuuluvad kõik ihud, nimelt tervet maailma, kannab Jumal ilma vastava ruumita, sellepärast ei ole maailmal ruumi, milles ta asub.
Zwingli heidab Lutherile ette, et viimane sellest, mis võib olla, järeldusi teeb selle kohta, mis peab olema. Enne tõestagu tema, et Kristuse ihu võib korraga olla paljudes kohtades. Arvustab Lutheri ütelusi: «Kõik on täis Kristuse ihu» ja «Kui jumalus ei ole kannatanud Kristuses, siis ei ole ta mitte minu Kristus.»
Nii vaieldakse Kristuse kahesuguse loomuse üle ja tuuakse ette lauseid kirikuisade Fulgentiuse (surnud aastas 533) ja Augustiini (surnud aastal 430) kirjatöödest.
Luther tähendab jälle, et temale on ükskõikne, kas Kristuse ihu on ühes kohas või paljudes, seda jätab ta Jumala otsustada; temale on sellest küllalt, et on kirjutatud: «See on minu ihu.»
Zwingli: See on täpselt sama palju väärt, kui teie tahaksite Jeesuse ristisõnast, mille ta ütles Maria vastu Johannese kohta: «Vaata, see on sinu poeg,» järeldada: Johannes on tõesti olnud Maria poeg.
Edasi vaieldakse jälle kirikuisade üle, mille juures Zwingli ja tema pooldajad rohkesti tsiteerivad Augustiini.
Luther: Kui kirikuisad räägivad, siis tuleb neid mõista piibli järele. Mis nad on kirjutanud pühakirja vastu, see tuleb kirja põhjal ümber seletada või tagasi lükata. Augustiin ise ei ole teisti tahtnud.
Osiander ja Brenz võtavad ka möödaminnes sõna.
Zwingli ja Ökolampaad jäävad Augustiini seisukoha juure, kes on ütelnud, et Kristuse ihu, millega ta ületõusis, on ühes kohas.
Luther: Augustiin ei räägi seal armulauast. See on midagi muud. Kristuse ihu sakramendis ei ole Kristuse ihu, mis asub ainult ühes kohas.
Ökolampaad: Järelikult ei ole Kristus armulauas ihulikult, tõeliku ihuga. Sest ihu, keha on alati ainult ühes kohas.
Pühapäeval pärast lõunat
asutakse veel kord küsimuse juure. Väljaminnes sellest, mille juure peatama jäädi, ütleb
Ökolampaad: Kui Luther järele annab, et Kristuse ihu ei ole sakramendis mitte ruumilikult, siis seletagu ta ometi ära, kuidas ta siis on seal sakramendis.
Luther: Ma imestan, et teie ikka räägite kohast ja ruumist, kuna ometi terve ristikoguduse poolt on tunnustatud, et Jumal võib asuda väljaspool kohta ja ruumi. Meie poolt on pühakiri ja ka kirikuisad. Kui teie ennast võite toetada Augustiini ja Fulgentiuse peale, siis toetavad meid Küpriaan, Kürill, Ambroosius, Hieroonimus. Katsugem ühineda, et rahva keskel ei tekiks segadust ja et see inetu vastuolu kaoks. On tähti, mis inglid, ja tähti, mis inimesed on annud. Aga on suur vahe, kui Jumal mõne tähe seab sisse. Mul ei ole midagi selle vastu, kui sakramenti nimetatakse ühe püha asja «täheks.» Sakramendid on pühad sümboolid ja selleks olemas, et midagi laiaulatuslisemat mõistusele ütelda. Kui inimesi, kes on käinud armulaual, ütlevad: «Ma olen näinud Issandat Jumalat,» siis on see lapsik kõneviis. Peab olema mõistlik. Kui aga keegi ütleb, see oli paljas täht, siis seda järeleanda on mul raske.
Ökolampaad tüürib lõpu poole. Ta rõhutab, et ei jää nähtavasti muud järele, kui et tuleb igaühel jääda oma arusaamise juurde pühast kirjast.
Luther: Mina jään oma usu juure ja ei saa taganeda. Pean teid andma Jumala ja tema otsuse alla.
Luther tänab Ökolampaadi, et viimane oma asja nii vahvalt ja nii sõbralikult on kaitsnud. Tänab ka Zwinglit, kes on olnud küll karedam, ja palub omalt poolt Zwinglilt vabandust, kui ta peaks olema tarvitanud tema vastu teravaid sõnu: olen ju ma ainult liha ja veri. Tahaks, et seda vastastikku unustataks.
Ökolampaad: Mõeldagu, et vaene kirik saab sellest kahju; palun seda Jumala nimel.
Zwingli palub Lutherilt vabandust oma kareduse pärast. Tal olevat olnud alati suur soov, Lutheriga sõber olla, ja soovib seda ka nüüd. Peaaegu pisarsilmi ütleb ta: Ei Itaalias ega Prantsusmaal ei tunne ma mehi, keda ma näeks parema meelega.
+ + +
Nüüd tõusis Jakob Sturm, Strassburgi raehärra. Tema olevat olnud arvamisel, et on tegemist ainult ühe vaieldava küsimusega. Nüüd ütles aga Luther, et vastased ei õpetavat pea üheski kristliku õpetuse peatükis õigesti. Kuidas võin ma sarnase sõnumi koju viia? Sturm soovib, et Strassburgi õpetajate kohta selgeks tehtaks, mis õpetavad nad õigelt ja mis ebaõigelt.
Butzer (Strassburgist) nõuab samuti Lutherilt tunnistust, et nende õpetus on õige.
Luther: Ei mitte, mina ei ole teie isand ja kohtumõistja. Teie ei taha minu õpetust, sellepärast ei taha ka mina teid oma jüngriteks. Teie soovite meie nime all oma õpetust laiali laotada: praegu kuulen mina teid küll, aga ei tea, kas teie ka kodus samuti õpetate. Sellepärast ei anna ma teile mingit tunnistust. Teil ei ole seda ka tarvis, sest teie tõendate ju igalpool, et teie ei ole seda meilt õppinud.
Butzer palub, et Luther vähemalt näitaks, mis temale ei meeldi nende õpetuses.
Luther: Mina ei ole teie isand ja teie kohtumõistja. Meie vaim ja teie vaim ei sünni kokku, vaid on selge, et meil ei ole ühesugune vaim. Sest see ei saa olla üks vaim, kui ühel pool ustakse Kristuse sõnu lapselikult, teisel pool aga seda usku laidetakse ja teotatakse. Sellepärast, nagu juba enne ütlesin, annan ma teid Jumala otsuse alla: õpetage, nagu seda Jumala ees võite vastutada.
Lõpuks tegi veel maakrahv katset mõju avaldada, et üks või teine pool järele annaks, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Mõlemad pooled kutsuti vürsti juurde õhtusöögile.
Esmaspäev, 4. oktoober.
Vürsti soovil astuvad veel kord kokku sõbralikuks jutuajamiseks Luther ja Melanchthon Zwingliga ja Ökolampaadiga ja Brentz ja Osiander Butzeriga ja Hedioga.
Butzer oleks valmis järele andma, et Kristuse ihu armulauas antakse usklikkudele, mitte aga uskmatutele.
Osiander: Sellest tekiks uus vaielus, mis ei oleks aga enam nii terav kui endine. Siin võiksime ehk veel kokkuleppele jõuda.
Kui Butzer aga pärast oma kaaslastega kokku sai ja nendega selle üle rääkis, võttis ta oma järeleandmise tagasi.
Zwingli pooldajad palusid veel järgmist: Kui meie ka kokkuleppele ei jõua sakramendi olemuse kohta, aga pidagem üksteist «vendadeks» ja lubagem, et teie omad käivad meie juures armulaual ja meie omad teie juures. Selle ettepaneku lükkasid aga luterlased tagasi.
Nüüd palusid zwinglilased, et Luther ja tema kaaslased kirjutagu üles need punktid, milles ollakse ühel arvamisel.
Selle peale kirjutas Luther niinimetatud «Marburgi artiklid,» millistes konstateeritakse 14. punktis üksmeelt kõigis järgnevates asjades: kolmainsus, Jumala poja inimeseks saamine, Kristuse elutöö, pärispatt, õigekssaamine usust, kuulutav sõna, ristimine, head teod, ülemus ja inimlik kord, lasteristimine. Lõpuks kõneldakse 15-mas ja viimases punktis «Kristuse ihu ja vere sakramendist», kus kokkuleppele ei jõutud. See kirjatükk valmistati kahes eksemplaris ja kirjutati alla nõnda, et esimeses asusid luterlased, teises zvinglilased esikohal.
Kuna Marburgis oli möllama hakanud gripitaoline külgehakkav haigus (niinimetatud «inglise higi»), sõideti õige kiirelt minema. Heinrich Bullinger (usuteadlane, elas 1504–1575) kirjutab oma usupuhastuse ajalookirjelduses: «Paljud arvavad, et kui nad oleks kauemini kokku jäänud ja veel rohkem läbirääkinud, oleks nad üksteisele veel ligemale jõudnud.»
Teisipäeval, 5. oktoobril, ratsutas maakrahv minema. Luther jutlustas veel samal päeval kirikus pattude andeksandmisest, mille juures ta tüliküsimusi üldse ei puudutanud.
