Meie aja suurtes vastasseisudes ei väidelda üksnes väärtuste, õiguste ja poliitika, vaid viimselt inimese üle. Kui inimesel kaob arusaam talle antud eesmärgist, on lihtne hakata pidama end keskkonna, bioloogia, võimu või isiklike kogemuste produktiks.
Loomulikult mõjutavad välised olud meie elu oluliselt, inimene on osa bioloogilisest reaalsusest ning võim kujundab inimestevahelisi suhteid. Ometigi ei kirjelda ükski neist inimese olemust terviklikult. Inimese suurust ei loo ühiskond. Bioloogia ei kummuta asjaolu, et oleme loodud olendid. Võim ei määratle, mis on õige ja mis väär.
Inimene ei ole mitte ainult oma tahte, tunnete või kultuuri saadus. Ta ei ole mitte iseenda väljamõeldud projekt, vaid on loodud Jumala näo järgi. Meil on loomus, millest me ei saa vabaneda. Keha, sugu ja moraalne vastutus on meile antud inimsuse osa. Sellepärast ei alga inimese väärtuslikkus mitte sellest, mida ta oskab, omab või suudab.
Kristlus ei idealiseeri inimest. Inimene on pattu langenud. Patt moonutab meie arusaama iseendast, ligimesest ja Jumalast, puudutades ka meie tahet ja soove. Ometigi patt ei kõrvalda inimloomust. Inimene ei ole puhas tahvel, mille ta saab ise täita tähendusega, vaid ta on Jumala pilt, isegi kui patt on seda rikkunud. Sellepärast ei tähenda vabadus mitte piiride puudumist, vaid elamist loomise ja tõe kohaselt.
Vaadakem, kuidas meie aeg suhtub inimkehasse, sugupoolde ja ning sisemisse kogemusse. Kui inimest peetakse iseennast loovaks projektiks, muutub keha lihtsalt materjaliks, mis peab painduma sisemise kogemuse ees. Kristlik usk näeb asju teisiti: ka meie keha on osa Jumala heast loomistööst, sisemine kogemus üksi ei määra seda, kes inimene on.
Kristlik inimkäsitus ei piirdu loomisega. Jumal sai inimeseks. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Temas me näeme, mis on tõeline inimlikkus.
Kristus elas inimlikult täiusliku elu. Ta elas lahutamatus ühenduses Isaga ning oli kõiges kuulekas Tema tahtele. Oma viimasel õhtul enne surma palus Ta: «Ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu Sina.»
Kristus ei sea Ketsemanis oma inimlikku tahet Isast kõrgemale, vaid annab iseennast kuulekuses ja armastuses. Tema tee näitab, et tõeline inimsus ei peitu mitte iseenda kummardamises, vaid elamises Jumala tahte järgi. Iseennast jumaldades ei leia inimene vabadust.
Kristus ei ole siiski üksnes eeskuju, mida inimene peaks püüdma oma jõudu mööda järgida. Ta on Lunastaja, kes võtab enda peale langenud inimese patu ning avab tee uude inimsusse.
Kristuse tee vastandub eneseteostuse kultuurile. Jeesus kutsub iseennast salgama, võtma oma risti ning järgnema Talle. Moodne aeg peab inimese sisekogemust pühaks ja puutumatuks, aga nii süda, tahtmised kui tunded on patust rikutud. Sellepärast ei peaks inimene kummardama oma sisemaailma. Ka see tuleb asetada Jumala sõna valgusesse.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
