Mälestiste omanikud on antud vaeste palujatena ametnike armule. Nad peavad taluma inspekteerimisi ja ettekirjutusi ning nad on sunnitud igal üksikul juhul paluma riiki, et neil armulikult lubataks nende enda omandi eest hoolt kanda, kirjutab riigiametniku poolt „Eesti kõige ebaintelligentsemaks pastoriks“ tunnistatud Veiko Vihuri.
Püüdkem ette kujutada düstoopiat, kus inimese isiklik ja perekondlik elu on täielikult riigi kontrolli alla võetud. Näiteks kui soovite kasutada isiklikku sõiduautot, peate igakordseks väljasõiduks esitama auto tehnilist seisukorda kirjeldavad dokumendid, juhiloa koopia ning kirjaliku põhjenduse, mis asjus ja kuhu kavatsete sõita. Alles siis väljastab maanteeamet teile loa sõiduks punktist A punkti B. Kui tekib vajadus marsruuti muuta, peate sõiduki koheselt peatama ja uue taotluse esitama. See kõik on loomulikult teie ja kaasliiklejate turvalisuse huvides.
Võis siis tuleb ostunimekiri enne poodi minekut kooskõlastada riigi poolt määratud personaalse tervise- ja sotsiaalametnikuga, kes jälgib, et ostetav toit oleks mitmekesine, tervislik ja ka sotsiaalselt põhjendatud – mahe ja õiglane – ning kes annab loa ostu sooritamiseks. Mõistagi teie ja te pere tervisliku toitumise ning igakülgse füüsilise, vaimse ja sotsiaalse arengu huvides.
Hea uudis on see, et kõiki nõutavaid taotlusi saate esitada elektrooniliselt ja on isegi olemas spetsiaalsed rakendused, mis lubavad kõik formaalsused nutiseadmete abil korda ajada. Innovaatiline e-riik ikkagi!
Sarnases suunas on arenenud olukord muinsuskaitse valdkonnas. Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli muinsuskaitseliikumine osa meie vabadusliikumisest. Ajaloo- ja teoloogiatudengina elasin sellele igati kaasa. Tänaseks on riiklikust muinsuskaitsest kujunenud seaduskuuleka omaniku luupainaja. Minu kogemuse ja vaatenurga kohaselt on selle põhilised probleemid seotud omandiõiguse piirangutega (riigi otsene sekkumine omaniku otsustesse ja tegevusse), omaniku kanda jäävate suurte lisakuludega, mis tulenevad muinsuskaitsenõuete täitmisest, ja last but not least vohava bürokraatiaga.
Toon teile konkreetse näite. Minu teenitavale kogudusele kuulub kirikumõisaansambel, kus on keskaegne kirik, pastoraadi peahoone ja mitmed kõrvalhooned (saun, laut, kelder). Kõik need on võetud kultuurimälestistena kaitse alla. Kaitsevööndiks on kuulutatud kogu kirikumõisa territoorium, kirikuaed on tunnistatud ka arheoloogiamälestiseks. Terve rida esemeid ja objekte – üle 40 – on kuulutatud vallasmälestiseks. Mälestiste hooldus- ja remonditööd tuleb üldjuhul kooskõlastada muinsuskaitseametiga. Vajadusel nähakse ette uuringud, loomulikult tuleb koostada projekt või tegevusplaan ja hankida plaanitavateks töödeks luba. Töö teostajal peab olema pädevustunnistus.
Sisuliselt oleme olukorras, kus riik teostab eraomanikule kuuluva omandi kasutamise üle ranget järelevalvet. Loen mulle üle antud kaitsekohustuse teatisest näiteks järgmist: „Omanik või valdaja võib kaitsevööndis ilma maakonna inspektori kooskõlastuseta teha territooriumi korrastustöid, mis ei kahjusta mälestist.“ See tähendab: ilma riigi loata on kirikla territooriumil lubatud üksnes muru niita. Maad kaevata, näiteks välikempsu auku laiendada ilma arheoloogiliste uuringuteta ei tohi. Puid maha võtta või oksi kärpida ei tohi – selleks tuleb esitada sellekohane taotlus koos plaaniga, kus on märgitud puude asukoht. Ajalooliste hoonete remontimisest ilma riiki informeerimata ei maksa rääkidagi.
Peale selle näeb seadus ette, et kinnismälestise juurde viivad „väljakujunenud teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal isikute juurdepääsu mälestisele.“
Kui nõuete koorma all ägav omanik aga raha ei leia ja mälestise korrastamiseks midagi ette ei võta, nähakse seaduses ette järgmist: „Kui mälestise omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi ja mälestise säilimine on ohus ning selle säilimist ei ole võimalik teiste vahenditega tagada, võib mälestise sundvõõrandada.“ Ametniku tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral „võib amet rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kohustuse täitmisele sundimiseks kehtestatakse juriidilise isiku puhul sunniraha ülemmääras 32 000 eurot.“ Selles olukorras oleks lihtsam anda omand vabatahtlikult riigi haldamisele.
Tänavu 1. mail jõustunud uut muinsuskaitseseadust on reklaamitud kui paindlikku ja omaniku elu lihtsamaks tegevat õigusakti. Ometi leiab omanike keskliidu juhatuse esimees Priidu Pärna: „Lahendamata on olukord, et kui hoone kuulutatakse muinsuskaitse all olevaks, siis kes hüvitab kallid lisakulud, mis sellega kaasnevad.“ Teiseks teeb talle jätkuvalt muret bürokraatliku masinavärgi vohamine: „Erinevad kooskõlastused, uuringud, eritingimused, järelevalve. See kõik on väga kallis ning siin on ka ametnikel suur ruum puua ja käskida.“
Koguni endine muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm hindab kujunenud olukorda väga kriitiliselt: „Eelkõige tuleks üle vaadata meie kultuurielu reguleerivad seadused, arengukavad, ministeeriumi määrused jms. Muide, kuigi neist uusimat, muinsuskaitseseadust valmistati ette juba alates 2014. aastast, ei toonud see kahjuks meie mälestiste kaitsesse midagi uut. Tegemist on järjekordse, seadusloomes viimasel ajal üha enam maad võtva asendustegevusega, mille tulemusena on valminud pigem üks bürokraatlik dokument, õigemini tööjuhend muinsuskaitseameti töötajatele, kuidas nad peavad mälestiste omanikega suhtlema ja vastupidi. See dokument sobiks oma vormilt (keelan-käsen, poon ja lasen) pigem Vene Impeeriumi 19. sajandi lõpu seaduspraktikasse, kui 21. sajandi teise kümnendisse.“
Jaan Tamm lisab: „Eesti riigi ja rahva väärtuspõhise kultuuriruumi, mille hulka vaieldamatult kuuluvad ka kultuurimälestised, säilimise seisukohalt on olulisemalt tähtsam elujõulise kultuuriruumi olemasolu. Kehvade teeoludega saab veel kuidagi hakkama (eriti veel kui valida sobiv sõidukiirus), kuid üha raskem on võidelda uksest ja aknast sissetungiva ja ennast ise tootva bürokraatiaga. Eelkõige sellega, mida ei toodeta mitte Brüsselis ega Strasbourgis, vaid siinsamas, meie armsal maakamaral.“
Võin ka omaenda kogemusest kinnitada, et põhimõttelistes küsimustes – omandiõiguse riive, kulutuste kompenseerimine ja bürokraatia – ei ole midagi oluliselt muutunud ning näiteks omaniku, kelle kinnistu on kuulutatud kaitsevööndiks ja osaliselt arheoloogiamälestiseks ning millel asuvad hooned ja neis leiduvad ajaloolised esemed on samuti kaitse alla võetud, jaoks tähendab iga samm omandi hooldamisel, remontimisel ja arendamisel pidevat suhtlemist riigiga ja ametnike poolt esitatud nõudmistega arvestamist.
Riik esitab omanikule varmalt kulukaid nõudmisi, ent ise on rahaga kitsi. Tänavu eraldab muinsuskaitseamet kultuurimälestiste korrastamiseks 1,4 miljonit eurot. ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme koht – mis ei tee Eesti elu kuidagi paremaks – läheb aga paari aasta jooksul meie maksumaksjale maksma ligi 10 miljonit eurot. Kui riik tõesti väärtustab kultuuripärandit ning hoolib selle säilimisest, siis tuleks mälestiste korrastamiseks eraldada tunduvalt suuremaid summasid.
Kuid asi pole kaugeltki ainult rahas. Peamine on see, kuidas riik suhtub omanikku. Praegu on mälestiste omanikud antud vaeste palujatena ametnike armule. Nad peavad taluma inspekteerimisi ja ettekirjutusi ning nad on sunnitud igal üksikul juhul paluma riiki, et neil armulikult lubataks nende enda omandi eest hoolt kanda. Selline on 21. sajandi „avatud“ ja „euroopalik“ Eesti Vabariik.
1990. aastatel juhtus selline lugu. Kui kogudus laskis kirikusse paigaldada lisaks olemasolevatele uued pingid ja muinsuskaitseameti delegatsioon avastas, et nõutavat kooskõlastust polnud, astus üks pühakotta sisenenud ametnik siinkirjutaja (kes polnud jõudnud veel midagi selgituseks ütelda) ette, avas oma suu ja lausus igat sõna rõhutades: „Teate, teie olete Eesti kõige ebaintelligentsem pastor!“ See on seni kõrgeim riiklik tunnustus, mis mulle osaks on saanud. Eesti riik on rohkearvuliste mälestiste omaniku esindajat asjakohaselt hinnanud ning nüüd jääb üle auga seda tiitlit kanda.
Artikkel ilmus 17. juunil portaalis Objektiiv.
