Matteuse 22:1–14

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Tänane tähendamissõna kuninglikust pulmapeost on välja kasvanud Jeesuse ja Iisraeli religioossete liidrite ägedast vastuseisust. Olles teadlik variseride soovist Teda tappa, kõneleb Jeesus nendega üsna teravalt ja näitab tähendamissõna kaudu väga selgelt ja üheselt, mis nendega juhtub, kui nad oma kavatsuse ellu viivad. Sama mõte kordub ka Jeesuse teises tähendamissõnas viinamäe rentnikest, kus Jeesus ütleb variseridele: “Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab.” See on otsene hoiatus juudi rahvale, et nad kaotavad oma eesõiguse ja rõõmusõnum antakse teistele rahvastele.

Pulmapeo tähendamissõna jätkab samas vaimus Mt 22:1–7.

Esimesed seitse salmi on selge hoiatus mis juhtub Iisraeli rahvaga, kui nad lükkavad tagasi Issanda kutse. Ajalooliselt olid juudid juba ammu aega enne Kristust teadlikud tulevastest sündmustest. Prohvetid edastasid mitmel korral teate, et Jumalal on plaanis suur pidu oma Poja auks. Lõpuks olid kõik ettevalmistused tehtud, Poeg oli ise kohal ja andis isiklikult edasi viimase kutse. “Tulge nüüd, kõik on valmis. Tulge ja ühinege minuga.” Kahjuks, nagu hilisemad sündmused seda näitasid, keeldus juudi rahvas pakutud võimalusest. See läks neile väga kalliks maksma. Ei ole vist ühtegi teist rahvust, kes oleks pidanud kandma nii pikka karistust nagu juudid. Siin ei ole midagi imestada, sest ei ole ju ühtegi teist rahvust, kes oleks Jumala Poja risti löönud. Aga jätame nüüd juudid rahule ja vaatame, millistele radadele tähendamissõna meid edasi juhib.

Mt 22:8–10. Siin on Issanda selge ettekuulutus, et Jumala rõõmusõnum koos kutsega teenida ja austada tema Poega jõuab maailma kõigi rahvasteni. Kõik on kutsutud. Ei ole vahet, kas nad on ühiskonna silmis hea mainega ja vastuvõetavad või ei. Ei ole tähtis, kas kerjus või pankur, patune või pühak. Kui inimene januneb igavese elu järele, on ta igal juhul kutsutud ja oodatud. Me teame ajaloost, et just nõnda on see ka täide läinud. Evangeelium on jõudnud maailma igasse nurka ja läbi sajandite on paljud tulnud teelahkmetelt ja nautinud pulmapeo rõõmu. See on, millest antud tähendamissõna esmapilgul kõneleb. Kuid me võime paljust ilma jääda, kui piirdume sõnumi pealiskaudse vaatlusega. Jumala sõna on mitmekülgne. Tal on igale ajastule, igale rahvale ja igale inimesele midagi olulist öelda. Ka antud tähendamissõnal on sügavam tähendus kui ainult juudi rahva probleem. Me võiksime mõningaid kohti tänasest kirjakohast käsitleda põhjalikumalt ja vaadata, milline on nende tähendus meile, kes me oleme kogunenud jumalateenistusele.

Kõigepealt pangem tähele, et jutt käib pulmapeost. On tähtis mõista, et see on moodus, millega Jeesus iseloomustab Jumala kutset. See ei ole kutse matusele. Ärge laske ennast eksitada mõnest üksikust kirikuinimesest, kelle olemine võib jätta mulje, nagu oleks kristlaseks saamine võrdne ligunemisega sipelgahappes nädal aega. Ei mingit mossitamist. Meid kutsutakse rõõmusse. See ei ole kutse mingile tavalisele lõunasöögile, vaid lõõgastust pakuvale, rõõmsale ja pidulikule sündmusele. Teisiti öeldes – see on kutse elule. Jumal ei kutsu meid iialgi halva juurde. Ta ei pakku meile kurbust ega ahastust, ei ohtu ega pimedust, ei pisaraid ega surma. Me ei saa evangeeliumist õieti aru, kui me ei mõista, et Jumal kutsub inimest nägema seda, mis teeb elu elamisväärseks, rõõmsaks ja imeliseks. Mul tulevad siin meelde Pauluse sõnad kirjast Roomlastele, kus ta ütleb: “Jumalariik ei ole ju söömine ega  joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.”

Mõni nädal tagasi ütles üks kristlik õde mulle, et tal ei olnud vähimatki aimu, et Jeesuse jüngrina ta elu nii imeline saab olema. Ta võttis Issanda kutse vastu 15 aastat tagasi ja ei kujutanud siis ette, millist rahu ning rõõmu ta hiljem kogeb. Ma usun, et see on paljude kristlaste tunnistus.

Ma tean, et sellele on ka vastuväiteid. Filosoof Nietzsche on öelnud kristlaste kohta: “Kui te tahate, et ma usuksin teie Päästjasse, siis te peaksite nägema välja palju enam päästetu moodi.” Võib olla tõesti mõned meist peaksid filosoofi soovitust tõsiselt võtma ja hetkeks ennast kõrvalseisja pilguga vaatama.

Pangem tähele veel kutsumise vormilist külge. See ei ole mingi ametlik kaitseväe kutse, mis kohustab noori mehi riigi huvides mundrit kandma, vaid kutse, mis tunnistab meie õigust kutse vastuvõtmisest keelduda. Siin puudub sundus. Kui Jumal pakub meile kingitusena elu Kristuses, siis teeb Ta seda ilma ähvarduseta. Ta ei püüa meid sundida ega väe võimuga peale käia. Ta pakub igavest elu kui kutset, mille vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks on jäetud meile vabadus. Jeesus ütleb: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.” Ma arvan, et see on pulmakutse tõeline sisu.

Vaatame nüüd, kuidas inimesed reageerisid kutsele. Minu meelest täiesti ebaloogiline, arusaamatu ja isegi kohutava rumalusena tundub olevat nende suhtumine. Kuningapoja pulmalaud on rikkalikult kaetud, pakutakse lõbu ja naudingut – just seda, mida inimhing tavaliselt nii väga igatseb –, aga valitud külalised kas ei hooli sellest või ei taha peole minna. Kujuta korraks ette, et president kutsub sind homme Kadrioru lossiaia suvepeole, kus pakutakse igat sorti hõrgutisi ja meelt lahutavad parimad artistid ning mis kõige tähtsam, sa ei pea muretsema riiete pärast, sest pargiväravas saad esinduslikud riided selga. Kas sa lähed peole? Ma kaldun arvama, et enamus, kes sellise kutse saaksid, jätaksid nii mõnegi töö pooleli, leiaksid kellegi lehma lüpsma või kodu hoidma ja võtaks ette reisi pealinna. Täiesti arusaadav suhtumine. Tundub, et tegelikus elus ei juhtu nii nagu kuningapoja pulmapeos. Reeglina me oleme valmis pidudest osa võtma. Televiisorist presidendi vastuvõttu jälgides võis näha, et enamus kutsututest oli kohale saabunud. Pärnu rannapeo kutsele reageerisid kümned tuhanded inimesed, ehki pilet oli üsna soolane. Õllesummerile ei olnud vaja kaks korda kutsuda. Sinnagi tuli hulk rahvast kokku. Aga siin on ju enam kui presidendi vastuvõtt või õllesummer või mis iganes muu maine pidu. Looja ise katab laua ja korraldab üle linna peo. Siin ei ole ühtegi nime, keda ei leiaks kutsutute nimekirjast. Kõik on teretulnud.

Aga just siin tekkib tõrge. Kas sina oskad öelda, miks just siis, kui kutsujaks on Jumal, on paljudel inimestel vabandused varnast võtta, leitakse tuhat põhjust kõrvale hoidmiseks? Uskumatu, et isegi  need, kes ennast kristlaseks nimetavad, ütlevad Taevaisa kutsele ei ja täidavad jumalateenistuseks mõeldud aja töö või meelelahutusega. Ma kaldun arvama, et ühtegi vabandust ei saa tõsiselt võtta. Kujuta ette, mis juhtuks siis, kui ma jagaksin siin pühapäeviti leiba, mis ravib vähki, südamehaigusi, AIDS-i ja mida iganes veel. Ma arvan, et ükski põhjus ei takistaks inimestel siia tormi jooksmast. Kirik  oleks vist juba ammu masside poolt laiali pressitud. Kujuta segadust, mis juhtuks, kui siin jagataks jooki, mis ravib surma.

Aga ometi selline söök ja jook on ju olemas. Jeesus ütleb: “Kes sööb mu ihu ja joob mu verd, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval.” See on ju midagi enamat, kui ravim ükskõik millise haiguse vastu. See on siin saadaval ja täiesti tasuta, aga kus on rahvahulgad? Miks me ei näe järjekorda ukse taga? Üle Eestimaa on vähemalt sada kohta, kus täna jagatakse igavese elu rohtu, ja mis sa arvad – kui palju on soovijaid? Parimal juhul 5–6 tuhat. See on alla 10 protsendi Eesti kiriku liikmeannetajate arvust. Kus on siis ülejäänud? Tähendamissõnas öeldakse, et nad ei hooli sellest. Arvatavasti ei olegi siin muud põhjust kui see, et inimesed hoolivad maisest elust tunduvalt rohkem kui igavesest elust. Ükskõik kui arusaamatu selline hoiak ka ei tunduks, on Jumal jätnud inimesele vabaduse ka rumalaid otsuseid teha.

Vaadakem nüüd veel ühte huvitavat kohta tänasest kirjakohast: Mt 22:11–13.

Nii mõnigi on neid tähendamissõna salme võtnud sõna-sõnalt ja arvanud, et kui sul vastavat riietust seljas ei ole, siis ära kirikusse tule. On küll enesest mõistetav, et pühakotta tulles paneb kirikuline midagi paremat selga, aga riietus ei saa siiski olla kellegi puhul takistuseks. Oleks ju naeruväärne, kui Jumal palvetaja nina ees ukse kinni lööks üksnes selle pärast, et tal on määrdunud ja räbalad teksad jalas. Kuna tegemist on tähendamissõnaga, siis ei mõelda siin riideid, vaid jutt käib õiguse kuuest. Millise õigus kuuega me oleme kaetud? Need, kes põlgavad Jumalat ja näitavad oma suhtumist Temasse, riietudes enese õiguse rüüga, need peavad kahjuks arvestama kohaga, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. Jumal ise varustab meid riietusega. Ta katab meid oma Poja täiuslikkusega. Kristus on meie pulmarüü. Tema kuulekus, Tema surm ja ülestõusmine, kõik see on meile ristimises antud. Ja me ei saa tulla Jumala peole muidu kui ainult riietatud Kristuse endaga. Jumal jälgib meie südant. Ta vaatab, kas me võtame tõeliselt vastu Tema elutoova kingituse ja kas me oskame selles näha tõelise rõõmu ja rahu allikat.

Kõik on kutsutud, aga vähesed kogunevad armuauale. Miks? Igal juhul ei ole see Jumala süü, kui meie loobume söömaajast. Tema lunastuse pidulaud on kaetud kõigile, aga Ta ei sunni mitte kedagi sööma ega jooma. Kui keegi jätab tulemata ja kõnnib näljasena, siis võib ta ainult ennast süüdistada.

Pulmapeo saal on siin ja sina oled auline külaline. Tunne rõõmu, et sa oled nende väheste seas, kes on kutsele vastanud. Aamen.