Luuka 15:1-3, 11-32

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Küllap meil kõigil on aeg ajalt midagi tähtsat või vähem tähtsat kaduma läinud. Luuka evangeeliumi terve 15 peatükk räägib kadunud asjadest: kadunud lambast, kadunud rahast ja kaotsiläinud pojast. Viimane neist tähendamissõnadest on tuntud tähendamissõna kadunud pojast ja seda me äsja ka kuulsime. Ma ei paneks sellele loole pealkirjaks Kadunud Poeg, sest see eirab tõsiasja, et jutt käib kahest pojast ja et tähendamissõna oli suunatud variseride vastu, kes nurisesid Jeesuse läbikäimise pärast patustega. Pigem peaks olema selle loo pealkirjaks tähendamissõna Andestavast Isast. Sest tema on see, kelle ümber jutt tiirleb.

Variserid ja kirjatundjad arvasid, et nad on oma religioossusega ära teeninud Jumala armu. Kõik teised, kes ei kuulunud nende ususeltskonda või eksisid nende normide vastu, võis kõlbmatuks tunnistada. Jeesus aga õpetab, et lunastus on Jumala kingitus kõigile, kes selle vastu võtavad. Sellepärast Ta sööbki koos patustega, näidates sellega, et nemadki lähevad Jumalale korda.

Tähendamissõna Andestavast Isast kõneleb kahest erinevast suhtumisest Isa armu. Noorema, isemeelse poja alandlikkusest ja rõõmust ning vanema poja pahurast reageeringust. Küllap oled aru saanud, et isa esindab siin tähendamissõnas Jumalat, kes on valmis andestama kõigile, kes Tema juurde tagasi tulevad. Noorem poeg esindab tölnereid ja patuseid, vanem poeg aga varisere ja kirjatundjaid.

Pärast isalt saadud varanduse ohjeldamatut pillamist, tuli nooremal pojal leevendada nälga sigadega ühest künast. Kas võib veel midagi ebameeldivamat ette kujutada juudi jaoks. Isegi need usu tava järgi ebapuhtad loomad said paremat toitu kui poeg. Korraga ta taipas, et samal ajal, kui tema isa sulastel on küllalt leiba, peab tema nälgima. Patune mõistis, millises hullus olukorras ta oma patu pärast on ja ta otsustas minna ning tunnistada isale oma eksimused. Jumala juurde jõudmiseks on vaja alandlikust ja Temast sõltuvuse tunnistamist. Alandlikkus tähendab maadligi olemist. See ei tähenda madalat enesehinnangut, vaid tõepärast tegelikkuse tundmist. Meil on Päästja, kes alandas iseennast. Ta jätis taevase au ja tuli maa peale, et teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest.

Kadunud poeg oleks olnud õnnelik, kui teda oleks tagasi võetud kas või teenri või orja seisuses, aga isa tahtis tagasi poega. Ta korraldas suure peo kangekaelse poja koju saabumise puhul. Puuduses vaevlejale anti tagasi kõik pojale kuuluvad õigused. Ma usun, et see pidu iseloomustab olukorda taevas, kui inglid rõõmutsevad iga patuse üle, kes on tulnud meeleparandusele.

Vanem poeg oli samuti lahus oma isast. Ta oli eraldatud oma viha ja vimma pärast. Ta arvas, et armastus, heakskiit ja vastuvõtmine tuleb ära teenida. Tuhanded solvunud inimesed üle maailma teevad sama vea.

Isa oli kaastundlik ka vanema poja suhtes. Ta püüdis veenda teda majja tulema, et ka tema võiks tunda rõõmu noorema venna kojutulekust. Selle peale tegi vanem poeg tõsise kaebuse. Lühidalt kõlaks see nii: “Mina olen vääriline. Sa oled ebaõiglane minu suhtes!” Ta süüdistas isa, et too veristas sikku noorema poja auks aga tema ei ole saanud kunagi ühtegi looma , et oma sõpradega pidutseda. Tegelikult asi ei olnud üldse selles. Vanemale pojale kuulus kaks kolmandikku  isa varast ja loomadest ning ta oleks võinud igal ajal mõne looma veristada. Tegelikult oli probleem selles, et ta oli lihtsalt enesekeskne ja ajas enda arvates õiglust taga. Ime siis, et ta südamesse ei mahtunud rõõmu noorema venna saabumisest. Ta ei nimeta teda isegi vennaks, vaid ütleb isale: “Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud…”.

Jeesus ei ütle meile, kuidas lugu lõpeb – kas vanem vend tunnistab nooremat või ei. Ma arvan, et Jeesuse tagasilükkamine variseride ja kirjatundjate poolt peaks andma vastuse sellele küsimusele.

Sarnaselt tähendamissõna isale tahab ka Jumal, et me oleksime Temaga lepitatud. Ta tahab, et me kõik kuuluksime Tema perekonda. Kuidas on see võimalik? Kuidas leiame lepituse? Loomulikult oleme Jumalaga lepitatud läbi Jeesuse surma ja ülestõusmise. Jumal on tulnud välja meid kohtama. Ta on ilmutanud ennast ja oma armastust Jeesuse elu ja surma kaudu. Kui Jeesus suri, siis Ta võttis enda kanda karistuse meie pattude eest, mis meid lahutas Loojast. Me oleme nüüd, oma suhetes Jumalaga, vabad sellest takistusest. Oleme vabad elama Temale, aga mitte endale. Kadunud poeg avastas, et tõeline vabadus ei tähenda seda, et oled vaba vastutusest. Tõeline vabadus tähendab olla armastatu ja elada kaitstult ning kanda vastutust, mis see endaga kaasa toob.

Isa armastus oli noorema poja jaoks kogu aeg olemas. Tal tuli see lihtsalt vastu võtta. Tuli pöörduda eksiteelt tagasi elu juurde, mida kandis õige vahekord isaga. Tuli tunnistada oma süüd ja paluda andeks. Ta tuli orjana, aga võeti vastu  pojana. See mudel on meile eeskujuks, kuidas meil tuleb vastata Jumala armastusele, mida Ta meile Kolgata ristil demonstreeris. Meil tuleb nõnda ikka ja jälle toimida. On aegu, kus sarnaselt kadunud pojale püüame leida turvatunnet rikkuses, populaarsuses ja naudingutes. Aga paraku need asjad ei ole jäävad. Ainult Taevase Isa armastus on kestev ja meil tuleb pöörduda Tema poole, et taastada  ühine rännak.

Või oleme hoopis vanema poja sarnased. Arvame, et oleme ära teeninud Jumala armastuse ja loobume Tema ohvrist. Arvame, et oleme paremad kui teised, keda Jumal on samuti valinud. Aga nõnda eraldame end Temast ja Tema lastest ning jääme ilma rikkalikest armuvahenditest.

Tänasel lool on kaks märkimisväärset tähendust:

Esiteks – meeleparandus tähendab olukorra täieliku ümber pöördumist. Kadunud poeg sai tagasi perekonna liikmeks. Kahetseva poja vastuvõtt oli lõplik. Kristuses Jumal näitab meile teenimatut soosingut. Sellepärast Ta otsibki neid, kes on kadunud.

Teiseks – kõigil teistel tuleb rõõmustada koos Jumalaga ja Tema inglitega, kui keegi leiab tagasitee oma Taevase Isa juurde. Lepitusega ei ole seotud üksnes Jumal ja lepitatav, vaid ka terve ülejäänud kristlaste perekond. Kirik ei ole mingi kinnine klubi, kuhu uut liiget võetakse vastu läbi piinarikka katseaja. Mõte, et Jumal hoolib tölneritest, oli variseridele täiesti vastumeelne, isegi solvav. Samasugust suhtumist võib kohata vahel ka mõne ustava kirikulise juures. Nende silmis võid väga kergesti sattuda põlu alla, kui suhtled mõne avalikult pattu teinud inimesega. Nad peavad endid teistest paremateks ja arvavad, et Jumal on neid kutsunud nende teenete eest. Aga tõeline armastus ei esita tingimusi.

Meile tuleb alatasa meenutada, et oleme ise armu leidnud patused, et meile on andeks antud ja sellepärast võime endid pidada Jumalariigi kodanikeks.

Kristlastena võime olla julged ja rõõmsad, et meil on selline armastav ja halastav Isa, kes otsib kadunuid ja võtab nad tagasi oma lasteks. Võime olla tänulikud, et meie pääsemine toetub Tema armule ja andeksandmisele. Selles seisnebki kristliku usu rõõmusõnum.

Kõikide Isa, me täname ja kiidame sind, et olles Sinust kaugel, kohtasid Sa meid oma Pojas ja viisid koju. Aamen.