Kui saksa kirjanik ja avalik kõneleja Gabriele Kuby kõneleb lääne 1968. aasta tudengirevolutsiooni tagajärgedest, siis teab ta, millest räägib. Tema kokkupuude sellega on otsene, kuna Kuby õppis toona Berliini Vabas Ülikoolis sotsioloogiat ning oli vaimustuses ajastu autoriteedivastasusest. Vahepeal on aga toimunud revolutsioon tema enese elus ning nüüd pühendab ta oma avaliku elu teadlikkuse tõstmisele kultuurilisest hävingust, mida külvab tänini kestev seksuaalrevolutsioon. Järgnevas intervjuus räägib ta oma selleteemalisest raamatust, mis möödunud aasta detsembrikuus inglise keelde tõlgiti.

***

Oma raamatus “Ülemaailmne seksuaalrevolutsioon – vabaduse hävitamine vabaduse nimel” informeerite ja hoiatate te lugejat asjaolust, et üleilmne seksuaalrevolutsioon hävitab vabadust ja kultuuri. Miks see nii on?

Pere joondub seksi järgi ning ühiskond pere järgi. Seksuaalsetel normidel on määrav mõju kogu kultuurile. Antropoloog J. D. Unwin, 1930. aastatel Oxfordis tegutsenud akadeemik, näitas oma raamatus “Seks ja kultuur”, et kõrgkultuur saab eksisteerida vaid rangete seksuaalsete normide kontekstis. Euroopa kristlik kultuur toetub monogaamia ideaalile. Praegu aga oleme kultuurilise revolutsiooni keskmes, mis heidab kõrvale seksuaalse moraali. Selle asjaolu rängad tagajärjed on ilmselged: perekonna hävitamine ja demograafiline kriis. Sellegipoolest suruvad selle maailma mõjuvõimsad seksuaalrevolutsiooni peale kõigile rahvastele.

Kas moraalsest regulatsioonist loobumine viib seksuaalse vabanemiseni?

Seksuaalse tegevusega seotud moraalsete piirangute hülgamine on riietatud “seksuaalse vabanemise” kiusatusse. Kõik teavad kogemusest, et inimkeha tunge ja ihasid, olgu selleks seks, toit või jook, tuleb kontrolli all hoida, vastasel juhul kontrollivad need ihad meid. Seetõttu on mõõdukus üks kardinaalsetest voorustest. Pornograafia plahvatuslik levik internetis loob miljoneid seksuaalse sõltuvusega inimesi, traagiliselt on nende hulgas üha enam ja enam noori. Abielud ja perekonnad purunevad, kui abikaasade seksuaalsed ihad viivad neid truudusetuseni, sest nad pole õppinud neid ihasid allutama abikaasadevahelise armastuse väljendamise teenistusse.

Keda võiks pidada seksuaalrevolutsiooni intellektuaalseteks mõjutajateks?

Püüdes leida seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi juuri, võime minna tagasi kreeka filosoofi Protagoraseni, kes väitis, et “inimene on kõikide asjade mõõt”. See veendumus on relativismi aluseks, mis väidab, et absoluutseid moraalseid väärtusi pole olemas. Prantsuse revolutsioon pööras pea peale kristliku inimesekäsitluse, mille kohaselt inimene on loodud Jumala poolt ning Jumala ees vastutav. Sellest ajast peale on paljud austatud mõtlejad lisanud filosoofilisi ja psühholoogilisi ideid ja kultuurirevolutsioonilist kogemust. Kõik nad sümpatiseerivad kommunistlike või liberaalsete poliitiliste liikumistega. Nimetamaks vaid mõnda neist: Karl Marx ja Friedrich Engels, Sigmund Freud, Simone de Beauvoir, Alfred Kinsey, avalik seksuaalrevolutsionäär Wilhelm Reich ning filosoofid Adorno, Horkheimer ja Marcuse, keda tuntakse Frankfurti koolkonnana.

Mis rolli mängisid 1968. aasta liikumises radikaalne feminism ja marksism?

Läbimurre, mis muutis ühiskonda tervikuna, oli 1968. aasta tudengirevolutsioon. See toitus Frankfurti koolkonna ideedest ning viis ellu Wilhelm Reichi omi. Marksism, radikaalne feminism ja “seksuaalne vabanemine” ühinesid ning ründasid kristliku väärtussüsteemi juuri, mässates igasuguse autoriteedi vastu. Revolutsionääride otseseks sihtmärgiks olid lapsed: avati autoriteedivastaseid “lastepoode” (Kinderläden), milles lapsed võisid teha, mida tahtsid, ning neid julgustati seksimängudele.

Kuidas on 1968. aasta revolutsioon meie aega mõjutanud?

1968. aasta liikumise eesmärgid on saanud ÜRO ja Euroopa Liidu tegevuskavaks ning neid viiakse ellu üleilmse “LGBT-õiguste” liikumise ning mees- ja naissoo identiteetide lagundamise kaudu:

• - Seksuaalsete piirangute tühistamine. LGBT-privileegide, sealhulgas samasooliste abielu ja transsooliste “õiguste” propageerimine.
• - Perekonna positsiooni õõnestamine ideoloogiliste ja majanduslikke meetmete kaudu (maksu- ja sotsiaaltoetuste süsteemid karistavad emasid ja perekondi).
• - Alla kolmeaastaste laste kollektiviseerimine riiklikes lapsehoiuasutustes.
• - Laste seksualiseerimine kohustuslike seksuaalhariduse tundide kaudu koolides.
• - “Soo-stereotüüpide” kõrvaldamine pedagoogiliste meetoditega lasteaias ja koolis.

Need rünnakud terve ja jätkusuutliku ühiskonna aluste pihta loovad hulgaliselt pidepunktideta inimesi, kellega on lihtne manipuleerida. See ei ole mitte ainuüksi ÜRO ja Euroopa Liidu strateegia, vaid selles osaleb terve võrgustik ÜRO agentuure nagu Maailma Terviseorganisatsioon, UNICEF; üleilmseid mittetulundusorganisatsioone nagu Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon, Rahvusvaheline Lesbide, Geide, Biseksuaalide, Trans- ja Interseks-inimeste Ühendus; üleilmseid korporatsioone nagu Apple, Microsoft, Google, Facebook ning miljardäride nagu Rockefeller ja Gates sihtasutusi. Seda võrgustikku toetab peavoolu meedia.

Abordi ja “rasestumisvastaste” vahendite õigustuseks tuuakse sageli ülerahvastuse ohtusid Maa peal. Kas peate neid tõelisteks ohtudeks?

Selle hävitava poliitika üheks motiiviks on vähendada Maa rahvastikku. See on olnud USA välispoliitika osa juba 1970ndatest. Tõeline probleem on aga sündimuse langus, millega seisavad silmitsi pea kõik tööstusriigid ning mis on nüüd alanud isegi arenguriikides. Selle languse põhjuseks on seksi lahutamine “rasestumisvastaste” vahendite ja abordi kaudu selle tähendusest ja ülesandest – soojätkamisest. Tugevad jõud ÜROs ja Euroopa Liidus võitlevad selle eest, et defineerida abort “inimõigusena”. Kuhu on inimkond küll jõudnud pärast Inimõiguste deklaratsiooni 1948. aastal?

Mis tagajärjed on “sooidentiteedi” (gender) kontseptsioonil, mida LGBT propageerijad ühiskonnale peale suruda püüavad?

Keerukate sotsiaalse manipulatsiooni meetodite abil ühiskonnas rakendatava soo-ideoloogia eesmärk on mehe ja naise identiteedi lammutamine, rünnates seega perekonda ja moraali selle sügavaimal tasandil. Alates USA Ülemkohtu otsusest juunis 2015 näeme USAst tulevat uut “transsoolise” aktivismi lainet. Obama, maailma juhtiva riigi president, on “tualetisõdade” eesrindel, toetades seadusi, mis lubavad “transsoolisel” inimesel kasutada enda poolt valitud soo esindajate tualetti ja riietusruumi. Asjaolu, et 99 protsenti ameeriklastest häirib see, kui vastassoo esindajad sisenevad nendega samasse tualetti, eriti kui seda kasutavad ka lapsed, ei paista olevat rahva juhtide mure.

Millised on soo-ideoloogia peamised meetodid ühiskonna muutmisel?

Lisaks õigussüsteemi muutmisele ja laste seksualiseerimisele riiklikku sundi kasutades kinnistatakse seda ideoloogiat inimeste mõistuses ja hinges meedia, meelelahutustööstuse (filmi ja muusika) ja pornograafia kaudu. Pornograafia on miljardite dollarite äri. Pornograafia vaatamine tekitab sõltuvust, nagu narkootilised ained; see hävitab abielusid ja perekondi ning avab tee seksuaalkuritegudeni. Miks ei korraldata Euroopa Liidus pornograafia-vastaseid kampaaniaid, nagu on kampaaniad suitsetamise vastu? Erinevus on selles, et suitsetamine ei hävita perekonda, pornograafia aga küll.

1968. aastal olite te Berliini Vaba Ülikooli tudeng ja üks revolutsioonilises liikumises osalejatest. Nüüd on teist saanud vapper üleilmse seksuaalrevolutsiooni hävitustöö vastane võitleja. Peate oma “ärkamist” katoliiklusse pöördumise teeneks. Milline võiks olla kristliku humanismi panus sellesse võitlusse?

Pöördusin katoliiklusse kakskümmend aastat tagasi, avastades rikkaliku õpetuse mehe, naise, perekonna ja seksuaalsuse teemadel. Johannes Paulus II pühendas neile teemadele oma elu ja paavstiks olemise aja, lisades teoloogilise aluse Paulus VI “rasestumisvastaseid” vahendeid puudutavale entsüklikale “Humanae Vitae“. Benedictus XVI aga on meie ajastu valgustatud analüütik ja visionäär. See on intellektuaalne pool. Aga on ka vaimne pool. Pöördumine viib elumuutuseni. Jeesus ütleb: “Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!” (Jh 14:15). Käskude pidamine lubab Pühal Vaimul valgustada meie arusaamist ning muuta meie elu.

Mis takistab meil mõistmast, et seksuaalrevolutsioon ohustab meie ühiskonna tulevikku?

Käskude mittepidamine ehk patu läbi Jumalast eemaldumine loob pimedust. Massimeedia teeb kõik, et igasugune patt näiks lubatavana, mistõttu inimesed kaotavad hea ja kurja eristamise võime. Piiblist loeme: “Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada” (5Ms 30:19). Perede purunemise ja  suure protsendi laste psühholoogiliste häirete statistika ning demograafiline kriis otse karjuvad meie poole, ent meie oleme kurdid.

Me ei tea, millises inimkonna ajaloo etapis me elame. Usklikena teame aga, et inimkonna lool on hea lõpp. Igaüks meist võib valida elu ning kasutada oma andeid elu heaks töötamiseks. Teada, et oled elu poolel ning seega “ajaloo õigel poolel” lubab elada õnnelikku ja rahulikku elu.

Teid rünnatakse isiklikult kui “homofoobi” ja “paremäärmuslast”, eesmärgiga tõrjuda teid avalikult arutelult. Teie vastu on korraldatud meeleavaldusi ning ühes Berliinis ettekantud teatrietenduses kujutati teid ja veel nelja poliitiliselt tegevat naist “zombidena”, kes on aastal 1945. hauast tõusnud ning keda tuleb pähe tulistada, et neist vabaneda. Kas see kõik heidutab teid?

Ma ei ole “homofoob”, sest mul pole hirmu (foobia = hirm) homoseksuaalide ees, samuti pole mul midagi pistmist “paremäärmuslusega”. Olen demokraatlike õiguste kaitsja võimust võtva uue totalitarismi eest. Mainitud Berliini näidend on üles ehitatud manipuleeritud tsitaatidele. Me kaebame nad kohtusse, kaitsmaks demokraatlikku õigust kõnevabadusele. Need rünnakud mind ei heiduta. Teen seda, mida tunnen end olevat kutsutud tegema.

Kas me saame selle kultuurilise võitluse võita?

Lubage mul vastata koos Taavetiga: “See on Issanda võitlus” (1Sm 17:47).

Tõlkinud Maria Vooglaid, tõlge avaldati esmalt portaalis Objektiiv

Gabriele Kuby on saksa kirjanik ja sotsioloog. Ta peab sageli loenguid Saksamaal ja mujal Euroopas ning on kirjutanud paljudele Euroopa trüki- ja online-väljaannetele. Antud artikkel on toimetatud versioon intervjuust väljaandele Hazte Oir.