Odav arm 

Odav arm[1] on meie kiriku surmavaenlane. Tänapäeval võitleme kalli armu pärast.

Odav arm on arm kui allahinnatud kaup, allahinnatud andeksandmine, allahinnatud troost, allahinnatud sakrament, arm kui kiriku ammendamatu sahver, millest puistatakse kergekäeliselt, hoolimatult ja piiramatult; arm ilma hinnata, ilma väärtuseta. See olevat ju otse armu olemus, et arve on õiendatud juba ette kõigiks aegadeks. Makstud arve alusel on ju kõik saadaval muidu. Tehtud kulutused on lõpmata suured, järelikult on lõpmata suured ka kasutamis- ja raiskamisvõimalused. Mis arm olekski mitteodav arm?

Odav arm tähendab armu kui õpetust, põhimõtet, süsteemi; see tähendab pattude andeksandmist üldtõena. Jumala armastuse õpetamist kristliku jumala­kontseptsioonina. Kes seda jaatab, selle patud on juba andeks antud. Selle armuõpetusega kirik on selle läbi juba armu osaline. Selles kirikus kaetakse odavalt kinni maailma patud, mida ta ei kahetse ja millest ta kohe kindlasti ei soovi vabaks saada. Odav arm on seepärast elava Jumala Sõna salgamine, Jumala Sõna inimesekssaamise salgamine.

Odav arm tähendab patu, aga mitte patuse õigeks mõistmist. Kuna arm üksi teeb kõik, siis võib kõik jääda vanaviisi. “Kõik meie töö on tühi põrm.” Maailm jääb maailmaks ja meie jääme patusteks, “isegi kui elaksime parimat elu”.[2] Niisiis, elagu kristlanegi nagu kogu maailm, kohandugu kõigis asjades maailmaga ja ärgu arvaku jultunult – indlejate ketserluse sarnaselt! –, nagu võiks ta armu all elada mingit muud elu kui patu all! Ta hoidku end armu vastu mässamast, suurt, odavat armu häbistamast ja uut kirjatäheteenistust rajamast, proovides elada kuulekat elu Jeesuse Kristuse käskude all. Maailm on armu läbi õigeks mõistetud, seepärast – selle armu enda nimel!, et sellele asendamatule armule mitte vastu hakata! – elagu kristlane nagu muu maailm! Muidugi, ta tahaks teha midagi erakorralist, tema jaoks on kahtlemata raskeim loobumine seda mitte teha, vaid olla sunnitud elama ilmalikku elu. Aga ta peab suutma loobuda, ennast ära salgama, et oma eluga maailmast mitte eristuda. Niivõrd peab ta laskma armul olla tõeliselt arm, et ta ei hävita maailma usku sellesse odavasse armu. Kristlane olgu selles oma ilmalikkuses, selles hädavajalikus loobumises, mille ta maailma pärast – ei, armu pärast! – enda peale võtab, trööstitud ja kindel (securus), omades seda armu, mis üksi teeb kõik. Niisiis, kristlane ärgu järgigu Kristust, vaid trööstigu end armuga! See on odav arm kui patu õigeksmõistmine, aga mitte meeleparanduseks valmis oleva patuse õigeksmõistmine, kes laseb lahti oma patust ja pöördub; mitte patu andeksandmine, mis patust lahutab. Odav arm on arm, mida me endale ise anname.[3]

Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.

Kallis arm 

Kallis arm on põllusse peidetud varandus, mille pärast inimene läheb ja müüb rõõmuga kõik, mis tal oli; kallihinnaline pärl, mille eest annab kaupmees kogu oma kauba[4]; Kristuse kuningriik, mille nimel inimene kisub välja silma, mis teda pahandab[5], Jeesuse Kristuse kutse, mille peale jünger jätab oma võrgud ning järgib Teda.[6]

Kallis arm on evangeelium, mida peab üha uuesti otsima, and, mida tuleb paluda, uks, millele on vaja koputada.

See on kallis, kuna ta kutsub järgima, see on arm, kuna ta kutsub järgima Jeesust Kristust; see on kallis, kuna ta maksab inimesele elu; see on arm, kuna nõnda kingib see talle õieti elu; see on kallis, kuna ta mõistab hukka patu; arm, kuna ta mõistab patuse õigeks. Eeskätt on arm kallis seetõttu, et ta oli kallis Jumalale, kuna see läks Jumalale maksma Tema Poja elu – “te olete kallilt ostetud”[7] –, ja kuna meile ei saa olla odav see, mis on Jumalale kallis. Arm on see ennekõike sellepärast, et Jumalale ei olnud Tema Poeg liiga kallis meie elu eest, vaid Ta andis Ta meie pärast. Kallis arm on Jumala inimesekssaamine.

Kallis arm on arm kui Jumala pühamu, mida tuleb maailma eest kaitsta, mida ei tohi heita koerte ette[8], seepärast on see arm kui elav sõna, Jumala Sõna, mille Tema ise ütleb nii, nagu Talle meeldib. See tabab meid kui armuline kutse järgida Jeesust, see tuleb kui andestav sõna hirmunud vaimu ja muserdatud südame juurde. Arm on kallis, kuna ta sunnib inimese Jeesuse Kristuse järgimise ikke alla; see on arm, kuna Jeesus ütleb: “Minu ike on hea ja minu koorem on kerge.”[9]

Kaks kord kõlas Peetrusele kutse: “Järgi mind!” See oli Jeesuse esimene ja viimane sõna oma jüngrile (Mk 1:17; Jh 21:22). Kogu tema elu paikneb nende kahe kutse vahel. Esimesel korral jättis Peetrus Genneesareti järve ääres Jeesuse kutse peale oma võrgud ja elukutse ning järgnes Talle Tema sõna peale. Viimasel korral leidis Ülestõusnu ta jälle vana elukutse juurest, taas Genneesareti järve ääres, ja veel kord kõlas: “Järgi mind!” Nende kahe kutse vahel oli terve elu jüngrina Kristust järgides. Selle keskmes seisab tunnistus Jeesusest kui Jumala Kristusest. Peetrusele on kolm korda kuulutatud üht ja sedasama, nii alguses, lõpus kui Kaisarea Filippis[10], nimelt et Kristus on tema Issand ja Jumal. See on seesama Kristuse arm, mis teda kutsub: “Järgi mind!”, ja mis end talle ilmutab, kui ta tunnistab Jumala Pojast.

See oli armu kolmekordne seisatamine Peetruse teel, üks arm kolm korda erinevalt kuulutatuna; nii oli see Kristuse enda arm ja kindlasti mitte arm, mida jünger oleks endale ise osutanud. See oli seesama Kristuse arm, mis sundis jüngrit hülgama kõike järgimise pärast, mis tõi temas esile tunnistuse, mis pidi kogu maailmale paistma jumalateotusena; mis kutsus truudusetu Peetruse viimsesse märtrisurmaosadusse ning andis talle seega andeks kõik patud. Arm ja järgimine kuuluvad Peetruse elus lahutamatult kokku. Ta oli võtnud vastu kalli armu.

Arm – elav sõna, mitte põhimõte 

Kui kaarnad oleme kogunenud odava armu korjuse ümber, võttes sealt mürki, mille kätte suri Jeesuse järgimine meie seas. Õpetus puhtast armust on saanud võrreldamatu jumalikustamise osaliseks, puhas õpetus armust sai Jumalaks endaks, armuks endaks.[11] Kõikjal Lutheri sõnad, ent moonutatuna tõest enesepettuseks. “Kui meie kirikul on vaid õpetus õigeksmõistmisest, siis on ta kindlasti ka õigeksmõistetud kirik!” – nii on öeldud. Niisiis pidi Lutheri tõeline pärand olema äratuntav sellest, et arm on tehtud nii odavaks kui võimalik. Luterlik pidi olema see, et Jeesuse järgimine jäeti käsuorjadele, reformeeritutele või indlejatele, kõik ikka armu pärast; et õigustati maailma ja tehti Kristuse järgijaist ketserid. Rahvas sai kristlikuks, luterlikuks, aga järgimise arvelt, võimalikult odava hinnaga. Odav arm oli võitnud.

Aga kas me ka teame, et see odav arm on olnud meie vastu kõrgeimal määral halastamatu? Kas hind, mida peame tänapäeval maksma organiseeritud kiriku lagunemise näol, on midagi muud kui liiga odavalt omandatud armu möödapääsmatu tulemus? Sõnakuulutus ja sakramendid tehti odavaks; ristiti, konfirmeeriti, absolveeriti kogu rahvas, midagi küsimata ja tingimusetult; Kõigepüham anti inimlikust armastusest pilkajate ja uskmatute kätte; jagati lõputuid armuvooge, ent kutse Kristuse rangeks järgimiseks kostus üha harvemini. Kuhu jäid vana kiriku arusaamad, kes valvas ristimiskatehheesis nii hoolikalt piiri kiriku ja maailma vahel ja hoidis kallist armu? Kuhu jäid Lutheri hoiatused taolise evangeeliumikuulutuse eest, mis julgustab inimesi nende jumalatus elus? Kas maailma on kunagi kristianiseeritud veel kohutavamalt ja hukutavamalt? Mis on 3000 Karl Suure poolt ihu poolest tapetud saksi võrreldes tänapäeva miljonite surmatud hingedega?[12] Meie juures on saanud tõeks, et isade patud tasutakse lastele kolmanda ja neljanda põlveni.[13] Odav arm on olnud meie evangeelsele kirikule väga halastamatu.

Halastamatu on odav arm olnud kindlasti ka enamikule meie hulgast päris isiklikult. Ta ei ole teed Kristuse juurde meile mitte avanud, vaid on selle sulgenud. Ta ei ole kutsunud meid järgimisele, vaid on meid kinnitanud sõnakuulmatuses. Või ei olnud see halastamatu ja karm, kui meid seal, kus olime juba kuulnud Kristuse armukutset, kutset järgida Jeesust, kus me võib-olla juba kaalutlesime esimesi järgimise samme kasvamaks kuulekuses käsu vastu, rünnati sõnaga odavast armust? Kas me oleksime saanud kuulda seda ilma, et see oleks peatanud meie teekonna kutsega ülimalt ilmalikule kainusele, ilma et see oleks lämmatanud meis järgimise rõõmu väitega, et kõik see olla vaid meie enda valitud tee, asjatu jõu, pingutuste ja enesedistsipliini raiskamine, mis on ebavajalik, lausa ülimalt ohtlik? Sest just nimelt armus endas on kõik juba valmis ja täide viidud! Hõõguv taht kustutati halastamatult.[14] See oli halastamatu, kui inimesega nõnda räägiti, sest ta pidi taolisest odavast pakkumisest eksitatuna hülgama oma tee, millele Kristus teda kutsus, kuna ta nüüd haaras odava armu järele, mis sulges talle jäädavalt võimaluse õppida tundma kallist armu. Tulemuseks ei saanud olla muu kui see, et petetud, nõrk inimene tundis end odavat armu omades ühtäkki tugevana, olles tegelikkuses kaotanud jõu kuulekuseks, järgimiseks. Sõna odavast armust on hukutanud rohkem kristlasi kui ükskõik milline käsuseadus.

Tahame nüüd kõiges järgnevas võtta sõna kõigi nende pärast, keda häirib just nimelt see, kelle jaoks armusõna on muutunud kohkumapanevalt tühjaks. Seda on vaja tõe pärast neile meie hulgas, kes tunnistavad, et on odava armu tõttu kaotanud Kristuse järgimise ja koos Kristuse järgimisega omakorda arusaamise kallist armust. Ainuüksi selle pärast, et me ei taha salata, et ei järgi enam tõeliselt Kristust, et oleme küll puhta armuõpetusega õigeuskliku kiriku liikmed, aga mitte enam Kristust järgiva kiriku liikmed, peame püüdma mõista armu ja järgimist taas nende õiges suhtes teineteisesse. Me ei või enam sellest kõrvale hiilida. Üha selgemalt ilmneb meie kiriku hädavajadusena küsimus, kuidas saame elada tänapäeval kui kristlased.

Õndsad on need, kes seisavad juba selle tee lõpul, mida me tahame käia, ja mõistavad hämmastusega midagi, mis tõepoolest ei tundu olevat arusaadav: et arm on kallis just nimelt seetõttu, et ta on puhas arm, et ta on Jumala arm Jeesuses Kristuses. Õndsad on need, kes on Jeesust Kristust lihtsameelselt järgides selle armu poolt võidetud, nii et nad võivad alandliku vaimuga ülistada Kristuse ainuõndsakstegevat armu. Õndsad on need, kes, olles selle armu ära tundnud, võivad elada maailmas ilma end maailmale kaotamata, kellele on Jeesust Kristust järgides saanud taevane isamaa nii tõsikindlaks, et nad on tõeliselt vabad elama siin maailmas. Õndsad on need, kelle jaoks Jeesuse Kristuse järgimine ei tähenda muud kui elu armust, ja kelle jaoks arm ei tähenda muud kui järgimist. Õndsad on need, kes on selles mõttes saanud kristlaseks, kellele sõna armust on olnud armuline.

Saksa keelest tõlkinud Enn Auksmann 

Katkendeid väljaandest: Dietrich Bonhoeffer. Odav arm. Augsburgi Usutunnistuse Selts: Kuressaare, 2009.

Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) oli evangeelne pastor ja teoloog, kes hukati natside poolt Flossenbürgi koonduslaagris.

MÄRKUSED

[1] Originaalis on tegemist pealkirjastamata sissejuhatusega raamatu “Nachfolge” (“Järgimine”) I osale. Erinevates väljaannetes võib kohata hiljem lisatud pealkirja “Odav arm” või “Kallis arm”.

[2] Tsitaadid Martin Lutheri laulust “Aus tiefer Not schrei ich zu dir”. Eesti keelde (UL 404, KLPR 329 “Su poole, Issand, südamest”) on kõnealune koht tõlgitud järgmiselt: “Kõik meie töö on tühi põrm / kes võib Su viha kanda” – saksa keeles: “es ist doch unser Tun umsonst / auch in dem besten Leben”.

[3] Originaalis: “Billige Gnade ist die Gnade, die wir mit uns selbst haben”. Autor peab siin tõenäoliselt silmas odavat enesega rahulolu, mida võiksime väljendada Paulust parafraseerides: “Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, on meil rahu iseendaga” (vrd Rm 5:1).

[4] Mt 13:44–46.

[5] Mt 5:29; 18:9 ja Mk 9:47.

[6] Mt 4:18–22 par.

[7] 1Kr 6:20 ja 7:23.

[8] Mt 7:6.

[9] Mt 11:30.

[10] Mt 16:13–20.

[11] Sören Kierkegaard, kes oli Bonhoefferi jaoks antud küsimuses suureks autoriteediks, ütleb, et õige õpetuse tõstmine üle kõige ning pühade osaduse (s.t Kristuse tegeliku järgimise) kui kiriku tõelise olemusaluse unustamine luteruses on teinud selle sisuliselt paganluseks. – S. Kierkegaard, Der Einzelne und die Kirche. Über Luther und den Protestantismus. Berlin 1934. S. 168.

[12] Seda, et Karl Suur laskis aastal 782 hukata tuhandeid sakse, kasutasid natsionaalsotsialistid propagandarelvana kiriku vastu. Bonhoeffer omakorda rõhutas Karl Suure teeneid filioque-õpetuse kehtestamisel oma võimupiirkonnas ning vastandas natsionaalsotsialistide ja nendega koostööd tegevate “saksa kristlaste” loosungit “rahvavaimust” (Volksgeist) kiriku õpetusele Kristuse Vaimust: “Tõeline küsimus on: kas germanism või kristlus.” – D. Bonhoeffer, Dietrich Bonhoeffer Werke. Bd. 12: Berlin 1932–1933. S. 118.

[13] 2Ms 20:5 ja 5Ms 5:9.

[14] Js 42:3 ja Mt 12:20.