Kristliku ühtsuskultuuri lagunemisega mitmel pool läänemaailmas on tema koha haaranud kummaline väärtusvaakum. Ühiskonna keskmesse on hiilinud nihilism.
See ei ilmuta end suurte filosoofiliste deklaratsioonidena, vaid argise hoiakuna, mille kohaselt ei tohi elul olla viimselt mõtet ega väärtustel kindlat alust. Kõiki püüdeid ehitada või kaitsta ühist moraalset vundamenti tõlgendatakse sellises õhkkonnas võimuhaaramisena või sildistatakse teisi hukkamõistvaks või tõrjuvaks.
Kui mitte millelgi ei tohi olla tähendust, tajutakse ohtlikuna kõike, mis midagi tähendab.
Väärtusvaakumis on tõe koha haaranud subjektiivsed kogemused. Inimese tundes või selle tõlgenduses ei tohi kahelda, sest see tähendab kohe solvamist, vägivalda või rõhumist. See ei tähenda sugugi, et kogemusi ei peakski kuulama, vaid et need on saanud puutumatuks ka siis, kui vajaksid kriitilist hindamist ja korrigeerimist. Kogemus on saanud pühaks, kriitika eest kaitstud autoriteediks. Keeld kogemust kritiseerida või tegelikkusega võrrelda tähendab surma ratsionaalsele mõttevahetusele.
Eriti paljastav on viis, millega väärtustesse suhtutakse. Tugevaid moraalseid veendumusi tõlgendatakse ilma pikemata võimu kasutamisena. Religioosne usk või arusaam objektiivsest moraalist saab ohuks vabadusele ning sageli võrdsustatakse see autoritaarsuse või äärmuslusega.
Väärtuste puudumist esitletakse neutraalse ja turvalise vaatenurgana. Aga väärtuste puudumine ei ole neutraalne. See on väärtus iseeneses ning pealegi veel selline, mis ei talu konkurentsi. See tekitab omapärase olukorra, kus ühiskond, kes mõistab hukka hukkamõistmise, mõistab armu andmata hukka need, kes julgevad rääkida tõest ja tähendusest.
See saab nähtavaks ka moraalist rääkivas keeles. Sõnad «hea» ja «kuri» on tänapäeva inimese jaoks saanud liiga kangeks ja absoluutseks. Tasapisi on need asendatud terapeutilise sõnavaraga – asjad on probleemsed, ebaeetilised või sobimatud. Kurjast saab protsess, struktuur või kõrvalekalle, mille eest mitte keegi ei vastuta. Halba pannakse küll häälekalt pahaks, aga sellel puudub sügavam sisu. Kui kurja ei peeta enam isiklikuks moraalseks eksimuseks, vaid nimetuks nähtuseks või struktuurseks kõrvalekaldeks, vastutus hajub.
Kui kängub moraalist rääkiv keel, kängub ka võime näha patu tegelikkust ja tõsidust. Taolisel puhul on keeruline kutsuda inimest tõelisele meeleparandusele. See on kristlastele tõsine probleem, sest ärkamised on ajaloos tekkinud just patutundmisest ja meeleparandustegudest. Kristlus on alati rääkinud patust ja armust ning heast ja kurjast.
Kristlik usk on selles kultuurilises tohuvabohus tulejoonel, sest ta ei lepi sellega, et olla lihtsalt üks arvamus teiste hulgas. Ta kuulutab Kristust tee, tõe ja eluna. Julgust teha vahet tõel ja valel, õigel ja vääral, tajutakse küll ohtlikuna, aga ometigi on see ainuke lootus maailmale, kes juba on kaotanud võime neid teineteisest eristada.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
