Liberaalina on tal ajada oma asi. Tal on kindel visioon. Ta tahab kirikut inimestele lähemale tuua, seda moderniseerida, tänapäevasemaks muuta. Kopitanud religiooniga täidetud kiriku uksed ja aknad tuleb maailmale avada ja ilmaliku õhu värsked puhangud sisse lasta!

Mitte ainult maailm ei pea kirikusse sisse pääsema ja seda tuulutama, vaid tegus usk peab vanade müüride vahelt välja voolama ja maailmas lahustuma. Kas Jeesus ei käskinud kristlasi olla maailma soolaks? Mis kasu on soolast, kui seda hoitakse kinnises toosis, aga ei panda toidu sisse?

Liberaalse kirikujuhi arvates on kiriku uuenemisele ja ajaga kaasas käimisele tõsiseks takistuseks vanades dogmades ja õpetuslausetes kinni olev mõtlemine, kitsarinnaline arusaam moraalist (eriti seksuaalmoraalist) ja muidugi klerikalism – vaimulike tähtsustamine koguduseelus, kleeruse iidamast-aadamast pärit eesõigused, nende kõrgem sotsiaalne staatus jne.

Seetõttu peavad karjased ja teised kiriku töötegijad liberaalse kirikujuhi meelest piltlikult öeldes astuma kantslist alla (või tulema altarist ja kirikust välja) rahva sekka. Vähem jutlustamist, vähem õpetamist, vähem manitsemist, vähem kohtumõistmist teiste elude üle – rohkem reaalseid tegusid kogukonna, ühiskonna ja looduskeskkonna hüvanguks!

Liberaalne kirikujuht armastab üliväga kirjatundjaid ja varisere sõidelda. Kes söandaks talle vastu vaielda – ka Jeesus sõitles väga teravalt kirjatundjaid ja varisere. Liberaalne kirikujuht aga samastab nendega konservatiivid ja traditsionalistid. Üleskutsed ja palved mitte muuta kiriku traditsioonilist õpetust ja liturgiat, hoida kinni aastasadade eest välja kujunenud pastoraalsest praktikast ja järgida rangeid moraalinõudeid – need tunduvad olevat otsekui variseride ja kirjatundjate õpetus, mille juba Jeesus hukka mõistis ning kus kultuslike ja õpetuslike ettekirjutuste rägastik matab lõpuks inimese, kes tahab ju lõppeks elada oma elu, nii nagu süda kutsub. Kas pole siis kiriku ülesanne aidata inimesel saavutada sisemist rahu, mitte teda põrguga hirmutada (millega käsumeelsed fundamentalistid kogu aeg tegelevad)?

Liberaalne kirikujuht armastab rääkida arvamusvabadusest. Ta julgustab kristlasi avaldama seisukohti, mis võivad minna vastuollu kiriku senise õpetusega – see on tema meelest „avardav“, „edasiviiv“, koguni „prohvetlik“. Kirikus ei tohi lajatada pähe nõudega olla kitsarinnalistele vaimulikele ja ülematele ning nende dogmaatilisele mõtteviisile kuulekas, vaid seal peab olema ruumi diskussioonile, vabale mõttele, arengule – nii leiab liberaalne kirikujuht.

Konservatiivide arvamusavaldusi ta aga ei talu, sest need ei ole kantud armastusest ja mõistmisest, vaid kitsarinnalisest käsumeelsusest ja vaimulikust kõrkusest. Konservatiivid peavad olema tingimusteta kuulekad liberaalse kirikujuhi otsustele, millega nende tiibu kärbitakse; rahulolematus ja provokatiivsete küsimuste esitamine ei ole sallitav.

Liberaalse kirikujuhi arusaam vabadusest hõlmab tema mõttekaaslaste õigust vabalt oma uuenduslikke ideid väljendada ja neid ellu viia. Konservatiivi ja fundamentalisti suhtes ei kehti isegi ligimesearmastamise nõue, sest teda kujutatakse kogu aeg karikatuurselt – kui kalki kirjatundjat ja variseri, kelles pole vähimatki mõistmist inimlike nõrkuste suhtes ega kaastunnet patuste vastu; kes on valmis kasvõi juuksekarva lõhki ajama, peaasi, et tema südamele kalleid moraaliprintsiipe ja dogmaatilisi tõlgendusi ei rikutaks.

Liberaalne kirikujuht armastab rõhutada, et tõde ei ole kunagi must või valge – olevat palju pooltoone ja muid värve. Tõest (eriti dogmaatilisest või doktrinaarsest tõest) on palju tähtsam tegudes väljenduv armastus. Kas ei räägita juba evangeeliumis, et viimses kohtus otsustatakse inimese üle selle järgi, mida ta oma ligimesele on teinud või tegemata jätnuid, mitte selle alusel, mida ta on uskunud ja õigeks pidanud? Usutunnistus lahutab, kuid ligimeste teenimine ühendab. Õpetus lahutab, kuid armastus liidab kokku.

Liberaalne kirikujuht on valmis kirikus kõik traditsioonilise peapeale keerama. Revolutsioon! Eks lükanud ka Jeesus templit puhastades rahavahetajate ja tuvimüüjate lauad kummuli? Mis te arvate, et Talle meeldisid pappide pikad ja keerulised tseremooniad? Kiiskav kuld ja kallid rõivad? Jumal ei taha ohvrit, vaid halastust! Kirik peab tõstma pilgu oma pühade tekstide kohalt, jätma uinutavate palvete pobisemise, käärima käised ülesse ja hakkama viimaks ometi muutma seda maailma! Meid ootab loodus, inimkond, planeet!

Lahtiütlemine: selles tekstis esinev liberaalne kirikujuht on välja mõeldud tegelaskuju ja igasugune kokkulangevus reaalse eluga on juhuslik.