Miks nii mõnigi jutlus ununeb kohe, kui kiriku uksest välja astud? Sageli seetõttu, et jutluses ei öeldud mitte midagi, mis oleks kedagi riivanud. Jutlus pehmeneb, kuna kuulutaja kardab oma kuulajaid.
Meie aja inimene tahab saada tunnustust ükskõik mis hinnaga. Sellepärast hakkab ta teisi inimesi kartma, ning mida inimene kardab, seda ta ka kummardab. Kui määravaks saab inimeste tunnustus, asub Jumala kohale inimene, elatakse tema pilgu all, tema tunnustuse varal ning tema hukkamõistmise hirmus.
Jeesuse esitab tõsise hoiatuse: «Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?» (Jh 5:44) Samasse südamesse ei mahu usk Jumalasse ning inimliku au taotlemine.
Kui inimeste kiitus saab kõige olulisemaks, hakkab see meid muutma. Kuulutaja on ettevaatlik ega ole enam vaba, kõneledes kaitseb ta oma positsiooni. Ta ei teeni enam Jumalat, vaid publikut.
Kristliku usu kohaselt kulgeb tee vabadusse enda suretamise kaudu. Niikaua kui peame kinni oma aust, positsioonist ja mainest, oleme nende külge seotud. Alles siis loobudes oma au kaitsmisest ollakse vaba rääkima tõtt.
Sellepärast on kristlik kuulutaja paratamatult vastukultuuriline. Ta peab mitte peegeldama kuulajate ootusi, vaid tabama neid Jumala sõnaga. Vana Testamendi prohvetid ei kooskõlastanud oma sõnumit ega kohandunud kuulajate eelistustega. Nende sõnum oli: «Nõnda räägib Issand.»
Kui kuulutaja mõtleb sellele, mida kuulajad temast mõtlevad, on asjad pööratud pea peale. Ta otsib inimeste, mitte Jumala au. Ta ei kritiseeri oma kuulajaid enam Jumala sõna valguses, vaid kuulajad kritiseerivad teda. Jutlustaja ülesandeks pole olla kuulajatele meeltmööda, vaid tegutseda Jumala vahendajana, kuulutades seda, mida Jumala sõna kuulajatele ütleb.
Vastupidi toimides muutub kuulutus nüriks.
See on modernse kiriku põhiprobleem. Jutlustatakse «nagu kõrvad sügelevad» ning valitakse sellised rõhuasetused, millest teatakse, et nendega ollakse nõus. Sõnastatakse öeldav nii, et see ei solva kedagi ega nõua midagi. Liberaalteoloogias on see programmiline, aga mitte keegi ei ole immuunne taotlusele saada inimlikku au.
Paulus võtab selle kokku sõnadega: «Kui ma veel tahaksin meeldida inimestele, siis ma ei oleks Kristuse sulane.» (Gl 1:10) Vaimulikus mõttes on inimestele meeltmööda olemine ning Kristus teenimine diametraalselt vastassuunalised.
Viimselt on küsimus õigekssaamises. Kui me ei leia heakskiitu Jumalalt, otsime seda inimestelt. Inimlikku au taotledes ei pane inimene oma lootust Jumala armule. Kes on leidnud heakskiidu Jumalalt, ei oma elu toetama inimeste soosingule. Ta võib seista ning kõneleda ka siis, kui see tekitab vastuseisu.
Alles siis vabaneb inimene ühest meie aja tugevamast ahelast: vajadusest saada tunnustust ükskõik, mis hinnaga.

Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal