Uue Testamendi viimane raamati, Johannese Ilmutusraamat, on läbi aegade äratanud nii huvi ja põnevust kui ka hirmu. Alati on neid, kes näevad selles raamatust ettekuulutusi just nende ajal aset leidvate sündmuste kohta – viimase sajakonna aasta puhul meenuvad tõlgendused, mille kohaselt on kurikuulsat metsalist nähtud nii Hitleris, Stalinis[1] kui Gorbatšovis (viimase puhul kinnitanud seda ilmselgelt tema laubal olnud «metsalise märk», kuigi uuematel andmetel pidada metsalise märk olema hoopis kaubanduses kasutatav triipkood). Koirohi, mis mürgitab kolmandiku vetest, pidi olema Tšernobõli tuumakatastroofi tekitatud saastatus ning Harmagedoon saabub suurriikide vahelise tuumasõjaga. Tegelikult tuleks Ilmutusraamatusse suhtuda märksa kainemalt ning mitte lugeda sinna sisse seda, mida seal ei ole. Selleks on aga vaja mõista, mida see raamat endast kujutab ning milline on selle tõeline sõnum.

Ilmutusraamat on kirjutatud tõenäoliselt 1. sajandi lõpukümnendil, selle ajalooliseks taustaks on keiser Domitianuse (valitsemisaastad 81–96 pKr) aegne kristlaste tagakiusamine, mis kajastub Ilmutusraamatus võitlusena lohe ja tema metsaliste ning Jumala Talle ja Tema tunnistajate vahel. Ilmutusraamatut võiks kõige täpsemalt iseloomustada kui liturgilist prohvetinägemust, mis kõrvutab maapealse, tagakiusatud ja võitleva kiriku olukorra taevas aset leidva lakkamatu jumalateenistusega kui ühelt poolt eeskujuna, teisalt aga ka keset kõige lootusetumaid katsumusi julgustava, kinnitava ja lootust andva igavese eesmärgina.

Raamatu nimi on pärit selle algussalmist: ἀποκάλυψις Ἰησοῦ Χριστοῦ ἣν ἔδωκεν αὐτῷ ὁ θεός δεῖξαι τοῖς δούλοις αὐτοῦ ἃ δεῖ γενέσθαι ἐν τάχει – «Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal Temale on andnud, et Ta näitaks oma sulastele, mis peatselt peab sündima.» Samas salmis nimetatakse ka ilmutuse või nägemuse kirjapanijat: καὶ ἐσήμανεν ἀποστείλας διὰ τοῦ ἀγγέλου αὐτοῦ τῷ δούλῳ αὐτοῦ Ἰωάννῃ – «Ta näitas seda, läkitades oma ingli oma sulase Johannese juurde.»

Vanas kirikus vaieldi Ilmutusraamatu kanoonilisuse üle, ent mitmed olulised kirikuisad ja teoloogid, nende hulgas Irenaeus ja Athanasius, olid selles alati kindlad. Küsimusi on tekitanud ka see, kes oli ilmutuse saaja ja raamatu kirjapanijana nimetatud Johannes. Kiriku traditsioonilise seisukoha järgi on tegemist sama apostel ja evangelist Johannesega, kellelt pärinevad neljas evangeelium ja kolm kirja. Oluliseks kinnituseks sellele on peetud Ilmutusraamatu enda sisu, mis tõenäoliselt ei oleks leidnud üleüldist aktsepteerimist pühakirjana, kui see ei pärineks niivõrd autoriteetsest allikast.

Ilmutusraamat on suunatud eeskätt seitsmele Väike-Aasia kogudusele, millele mõeldud läkitustega ta algabki. Johannese kirjelduse järgi sai ta oma nägemuse Issanda päeval, s.t pühapäeval, mil ta «vaimus olles» nägi Issandat Jeesust Kristust ennast, kes teda esmalt surmani kohutas ja siis julgustas, andes talle seejärel käsu kõik järgnev üles tähendada.

Ilmutusraamatu näol on tegemist on Uue Testamendi ainsa prohvetiraamatuga, millele tuleb läheneda samamoodi, nagu Vana Testamendi prohvetitele, pidades meeles prohvetikuulutuste tavapärast kolme ajalist ja sisulist tasandit: esiteks vahetu, seejärel peatselt saabuv ja viimaks kaugemasse tulevikku ehk lõpuaegadesse suunatu. Kahest viimasest arusaamiseks on hädavajalik esimese adekvaatne, võimalikult ajastu- ja ajalootruu mõistmine.

Sellest lähtudes on – iseäranis Väike-Aasia kogudustele suunatud läkitusi silmas pidades – arusaadav, et Ilmutusraamat on kirjutatud eeskätt julgustusena ja meeleparanduskutsena parajasti aset leidva ja tulevikus veelgi ägeneva tagakiusamise ning sellest tuleneva languseohu olukorras: «Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt… Paranda siis meelt, muidu ma tulen varsti su juurde ning sõdin nende vastu oma suu mõõgaga… Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!»

Seitsmele kogudusele mõeldud läkitustele järgneb tegelik «ilmutus» või nägemus, mille sisuks on lühidalt kokku võttes Kristuse ja Tema tunnistajate ning saatana või metsalise ja tema omade vaheline võitlus, mis kajastab kiriku tagakiusamist ja kristlaste kannatusi ning kinnitab neid, kes jäävad ustavaks, teadmisega, et viimane sõna, tegelik meelevald ja võit on Jumalal ja Tema Kristusel: «Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja Tema Kristuse omaks ning Tema valitseb kuningana igavesest ajast igavesti… Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning Tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.»

See ei tähenda, et kristlased ei pea kannatama – vastupidi, nagu Issand ise on «Tall, kes on tapetud» ning on meid «lunastanud meie pattudest oma verega», nii peavad ka need, kes Talle ustavaks jäävad, minema läbi «suurest viletsusest».

Ilmutusraamatu keskmes seisavad kolm seitsmeosalist visiooni, mida võib kujutada järgmise tabelina:

Seitse pitserit

Seitse pasunat

Seitse kuldkaussi

Esimesed viis pitserit

(Ilm 6:1–11)

Esimesed viis pasunat

(Ilm 8:6–9:12)

Esimesed viis kuldkaussi

(Ilm 15:1–16:11)

 

Kuues pasun – suured tapatalgud

(Ilm 9:13–21)

Kuues kuldkauss – suur sõda Jumala päeval (Harmagedoon)

(Ilm 16:12–16)

Kuues pitser – praeguse maailma lõpp

(Ilm 6:12–17)

Seitsmes pasun – praeguse maailma lõpp ja uue algus

(Ilm 11–15–19)

Seitsmes kuldkauss – praeguse maailma lõpp

(Ilm 16:17–21)

Seitsmes pitser – teise visiooni sissejuhatus

(Ilm 8:1–5)

Võitlus Kristuse ja Tema tunnistajate ning lohe ja metsaliste vahel, mis juhatab sisse kolmanda visiooni

(Ilm 12:1–14:20)

 

 

Raamatu lõpuosa moodustavad nägemused viimsest võitlusest ja kohtust ning uuest, taevast alla tulevast Jeruusalemmast, milles need, kes on ustavalt vastu pidanud, «valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti». Raamatu epiloogiks on manitsus selle sõnadest kinni pidada, hoiduda rüvedusest ja teha õigust teha ning oma rüüd [Talle veres] puhtaks pesta, et pärida meelevald süüa elupuust ja minna sisse Jumala linna väravast.

Kuidas siis Johannese Ilmutusraamatut õigesti lugeda? Esiteks meeles pidades, et maapealne kogudus on osa suurest, aega ja ruumi ületavast kirikust, pühades osadusest, kes on kutsutud Jumalat austades ja teenides olema osalised nii Issanda võitluses patu, kuradi ja surmaga, kui ka Tema võidus nende üle. See tähendab, et maapealse kiriku kannatused ei ole mitte lihtsalt praeguse maailmaajastu paratamatus, vaid need on hädavajalikud lõpliku lunastuse saabumiseks: need on otsekui tuli, mis puhastab Kristuse omasid nagu kulda ja hõbedat, ning need, kelle rüüd on Talle veres valgeks pestud, peavad olema valmis jääma ustavaks kuni selleni, et nende verest saaks seeme, millest võrsuvad uued kristlaste põlvkonnad.

Teine oluline tõde, mida Johannesele antud nägemus meile ilmutab, on see, et nii, nagu taevase aujärje ees toimub lakkamatu jumalateenistus, nii tõusevad seal otsekui viirukisuitsuna Issanda poole ka pühade palved nende eest, kes veel maapealses kirikus võitlevad ja kannatavad. Me ei ole üksi, meid ei ole hüljatud – ei nende poolt, kes on läinud meie eel, ega Tema poolt, kes oli surnud, ent nüüd elab igavesest igavesti ja kes ütleb meilegi: «Ära karda!»

Kolmandaks – see haakub kõige paremini tavaarusaamaga Ilmutusraamatust – kõneleb Ilmutusraamat kahtlemata ka lõpuaegadest. Ning sedagi teeb see raamat eeskätt julgustades. On tõsi, et seal on ka palju üsna kohutavaid nägemusi, ent viimaseks sõnaks on siiski imelised pildid taevasest kirkusest Tema ligiolus, kes tõotab pühkida ära kõik pisarad meie silmist ning kaotada ära nii surma, leina kui hädakisa ja anda «janusele ilma tasuta eluvee allikast». Ta tuleb varsti, kinnitab Ilmutusraamat – millal, seda me täpselt ei tea. Aga kuigi me seda ei tea, ei pea me kartma, sest me võime olla kindlad, et Ta on meiega ka praegu, meid julgustades ja kinnitades, pühitsedes ja taevase linna igaveseks õndsuseks valmistades: «Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks  meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse!»

 

[1] Tuntud mikrobioloog Marika Mikelsaar meenutas ühes raadiovestluses oma ema, kes olla vastuseks küsimusele, kas metsaline võiks olla Stalin, kostnud: «Piibel on nii püha raamat, et seal sellest Kaukaasia teeröövlist küll ei räägita!»