Seda õpetussõna kuuleb Soome kirikute kantslitest – eriti konfirmatsioonijumalateenistustel – nii sageli, et küllap enamus soomlastest arvab selle pärinevat Piiblist. Sellest tahetakse meeleldi jutlustada, sest see evangeelium on kuulajatele kindlasti meeldiv. Kes siis ei tahaks kuulda sellest, et sinu valikud on igal juhul õiged, kui keskendud kasvõi hetkeks ning küsid endalt, mida ma asjast õieti arvan? See sõnum ei pitsita mitte kusagilt ega sunni eluviisi kuidagi muutma. Võibolla peakski konfirmatsiooni (kinnitamine) muutma hoopis konformatsiooniks (mugandamine).
Öeldakse, et südame häält peab kuulama eelkõige elu suurte otsuste puhul nagu oma elukutse või töökoha valik, abikaasa leidmine, või siis abikaasa hülgamine, kui on leitud uus armastus. Aga mida südame hääle kuulamisega tegelikult mõeldakse? Üks arvab, et tuleb kuulata oma tundeid. Teine, et südametunnistuse häält. Kolmas peab selleks iseenda ja oma piiride tajumist. Igal juhul tähendab see oma küsimustele lahenduse otsimist eelkõige lähtudes iseendast.
Ilmselt rikun kellegi tuju, kui ütlen, et oma südamest elusuuna otsimisega on Piibli valguses seotud teatud probleemid. Üksnes oma südame hääle kuulamine ei vii sind sammugi lähemale Jumalale ega tõelisele elule. Küllap sellepärast seda juhtnööri Piibli arvukatest juhistest ei leidugi. Jeesus räägib inimese südamest näiteks nõnda: „Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist, abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust, rumalust – kõik need pahed tulevad seest välja, ja need rüvetavad inimest.” (Mk 7:20–23)
Kristlik inimesekäsitus on üsna trööstitu, öeldes, et kogu meie olemuses ei ole puhast ja laitmatut soppi, millele võiksime oma elu rajada. Patt on rikkunud nii meie mõistuse kui südame ning kumbagi neist järgides ei suuda me elada Jumala poolt eesmärgiks seatud elu. Eriti kahjulik on see, kui kristlane tegeleb oma vaimuliku eluga ja loeb Piiblit, käib missal või palvetab ainult siis, kui “on selline tunne”.
Ehkki me ei saa oma tunnetest juhinduda, on neil oma, Jumala seatud otstarve. Need annavad märku, kuidas meil läheb. Tunded on meie elus nagu lapsed auto tagaistmel. Neid on vaja kuulata ning mõnikord on vaja nende pärast hoog maha võtta või isegi peatuda. Aga mingil juhul ei tohi neid lubada rooli! Kuula siis oma südame häält teatud umbusuga, kuid häälesta oma süda kõiges kuulama Jumala sõna.
Autor Soili Haverinen on Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse (SLEY) Helsingi Luther-kiriku teoloog. Artikkel on algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 19.10.2017.
Tõlkinud Illimar Toomet
Illustratsioon: Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! (5Ms 6:4jj)
